Kõik oleks võinud minna teisiti, nelja asemel oleks vabalt võinud olla kolm ning üleliigse inimese kohta seltskonnas öeldaks ilmselt “nagu neljas ratas vankri all”. Aeg, mil kolmerattalist autot peeti normaalsuseks, ei olnud autotööstuse ajaloos üleliia pikk. Õnn, et see aeg siiski oli ja me võime imetleda neid kõige ägedamaid, kollektsioneerijate poolt kullahinnalisteks legendideks muutunud sõiduvahendeid.
Kas teadsite, et 1885. aasta Benz Patent Motorwagen – laialt levinud uskumuse kohaselt maailma esimene auto – oli tegelikult ka kolmerattaline? Üsna tõenäoline, et auto looja isegi ei mõelnud rohkemat – kolm on auto teelpüsimiseks ja edasiliikumiseks küll ja küll; veeretakistust on vähem ning kurvistabiilsust kenasti. Milleks neli, kui saab kolmega?
Benzi eeskuju nakatas ning 20. sajandi esimestel kümnenditel toodeti võrdselt nii kolme- kui neljarattalisi autosid. Seega, kõik oli veel lahtine! Neljarattaliste edumaa hakkas tasapisi kasvama alates sajandi teisest kümnendist, aga see ei löönud arvukaid kolmeusku tootjaid rivist välja, sest nõudlus odavate sõidukite järgi pigem kasvas.
Kolmerattaline sõiduk, mis pakkus peaaegu auto mugavust (tuuleklaas, kapott, rohkem istekohti), aga oli ülalpidamiskuludelt võrreldav tsikliga, oli hea lahendus peredele, kellele “korraliku” auto ostmine taskukohane polnud. Juba toona mängis ostuotsuse langetamisel roll maksusüsteem – mitmel pool lubati kolmerattaline registreerida mootorrattana ning see tähendas omanikule väiksemat kulu.
Kui Esimese maailmasõja eel loeti kokku koguni 23 kolmerattaliste tootjat, oli see arv Euroopas sõja lõpuks vähenenud seitsmeni. Ent kui kosus majandus, kasvas taas nõudlus odava transpordivahendi järele.
Tõenäoliselt just esimese ilmasõja järel sai tõelise hoo sisse Morgan, üks neljast Suurbritanniasse alles jäänud kolmerattaliste tootjast. Tema edu võtmeks said moodsad, sportlikud, aga ökonoomsed sõidukid ning innovaatilised insenertehnilised lahendused, mis võimaldasid ka autospordis häid tulemusi saavutada.
Teine maailmasõda lõi autotööstusel jalad alt. Kui Euroopas midagi toodeti, siis tanke ja kahureid. Kuniks autotööstus end sõja järel tasapisi jälle käima tõmbas, oli populaarseim liiklusvahend kaherattaline kondiaurumobiil. Morgan võttis Inglismaal tasapisi hoo üles, jätkates kolmerattalise 1932. aasta F-Series mudeli tootmist ning arendades uusi neljarattaisi sõidukeid.
Saksamaal haaras ohjad legendaarne hävituslennukite tootja Messerschmitt, esimene kolmerattaline sai mudelitähiseks KR 175 – FK 175 ning nägi välja nagu rooliga Lumivalgekese kirst – auto katus koos klaasidega kinnitus hingedele ning avanes küljele. Autosse mahtus üks teise taha istuma kaks inimest.
Messerschmitti kõrval alustas kolmerattalise auto tootmisega teinegi lennukitootja – Heinkel. Heinkeli toodetud mudel Kabin oli olemuselt sarnane Itaalia ISO Isettale, mõlemasse muljasse sõidukisse sisenemine käib esiukse kaudu.
Isettat võibki tõenäoliselt lugeda maailma kõige kuulsamaks kolmerattaliseks autoks, sest itaallased müüsid selle disaini ja tootmisõigust paljudele tootjatele üle maailma. Üks, kes Isetta litsentsi omandas ja seda tootma hakkas, oli BMW. Isetta päästis BMW rasketest aegadest ja sai ühtlasi enim toodetud kolmerattaliseks ajaloos.
1. GOLIATH PIONIER, 1931
Saksa insener Carl F.W.Borgward taipas juba möödunud sajandi kahekümnendatel, et suuremate autode kõrval on turgu ka väikestele. 1931. aastal esitles Borgward Berliini autonäitusel kahekohalist kolmerattalist Goliath Pionier – nimelist pisiautot.
Ühesilindrilise kahetaktilise tagamootoriga autot võisid juhtida ka need, kel juhiluba puudus. Nimelt sätestas saksa toonane liiklusseadus, et alla 200-kuupmeetrise sõiduki puhul pole paberil juhtimisoskust vaja ning ka tulumaksu ei pea nii mõttetult jõuetu sõiduki eest maksma. Pionieri ostja oli tänulik kaitsva kesta ja kohalejõudmise eest ega nurisenud nõrga mootori ning kesise sõidumugavuse üle.
https://www.youtube.com/watch?v=sLWI5m4-ODQ
2. MORGAN SUPER SPORTS, 1934
Morgan on brittide (ja maailma) üks vanemaid, järjepidevalt tegutsevaid autotootjaid. Möödunud sajandil sai ettevõte kuulsaks oma innovaatiliste sportlike kolmerattalistega, millega mitmeid võidusõite võideti. Morgan on üks väheseid kaasaegseid tootjaid, kes ilmselgelt usub, et threeweeleritel võib olla oma koht ka tänapäeva maailmas – 2016. aasta Genfi autonäitusel esitles tootja kolmerattalist elektrimootoriga ideeautot EV3.
Lugu algas enne Esimest ilmasõda, erinevatel andmetel 1909-1910. aastal, mil Malvern Linki linnakese vikaari ontlik poeg Henry Frederick Stanley (H.F.S.) Morgan otsustas, et tsikkel on robustne ja ebakindel sõiduk ning kujustas oma soovidele vastava, ühekohalise kolmerattalise.
Tulemus nägi välja kaugelt rohkem kui mootorratas, aga mitte veel päris auto. Jõuallikana kasutas Morgan oma esimesel sõidukil 7-hobujõulist Peugeot õhkjahutusega tsiklimootorit. Esimene kerge kolmerattaline jõudis seeriatootmisse 1911. aastal. V-Twin mudelid said ülipopulaarseks, 1923. aastaks oli müüdud rohkem kui 40 000 Morganit, toodeti neid 1939. aastani kuni sõda tootmise seiskas.
1931. aastal sündis mudel Sports, mille edasiarendus Super Sports tõi Morganile veelgi kuulsust võidusõiduradadel. Sports mudel põhines algselt kolmest torust ehitatud raamil. Neist kahte kasutati ühtlasi väljalasketorudena. 32 hobujõulise, kahesilindrilise, 990cm³ V-mootori käigukasti esimene variant koosnes lihtsatest lülitusmuhvidest.
Kibeda konkurentsi tingimustes tuli innovaatilisi lahendusi pidevalt juurde mõelda, nii said Morgan Super Sports mudelid igale rattale eraldi piduri, kolmekäigulisele käigukastile lisandus tagasikäik ning mootorivaliku tippu tõusis võimas (40hj) Matchlessi 1096cm³ kahesilindriline. Teadaolevalt toodeti viimane Super Sports 1937. aastal.
Tänaseni on Morgani kontol ka tolleaegne kiirusrekord. 1928. aastal reklaamis Morgan Super Sports Aero mudelit kui maailma kiireimat kolmerattalist, mille tippkiiruseks 120 km/h, võidusõiduversioonis isegi kuni 160 km/h.
3. FULDAMOBIL N-2, 1955
1950. aastal toodeti Saksamaal, Fulda linnakese elektrotehnikatehases esimene tillukene kaheukseline “mulliauto” ehk Fuldamobil.Inseneriharidusega vabakutselise ajakirjaniku Norbert Stevensoni välja mõeldud Fuldamobil autosid toodeti kuni 1969. aastani mitmes eri versioonis, kabrioleti ja sportversioonini välja.
Fuldamobili rahvusvaheline müük sai alguse 1958. aastal, mil inglasest ärimees York Nobel võttis initsiatiivi ja tegi autost üleilmse hiti. Heal lapsel mitu nime – Hollandis näiteks kandis Fuldamobil nime Bambino, Argentiinas Bambi, Indias Hans Vahaar…
Meie keskendume alumiiniumkerega Fuldamobil N-2 mudelile, mis esimesest “mullikesest” erines nagu öö päevast, olles nurgelisem ning kergem. N-2 jõuallikaks oli 1-silindriline 191cm³ bensiinimootor, mis suutis kapata koguni 10 hobuse jõul.
Seda mudelit reklaamiti kohati isegi kui kokkupandavat autot, mille sõiduvalmiduse viimine on jõukohane igaühele ning müüdi eri andmetel ühtekokku 3000 eksemplari.
https://www.youtube.com/watch?v=sYn-itnQ0WA
4. HEINKEL KABINE 150, 1955
Nii juhtub, kui saksa lennukitehasele antakse ülesanne, hakata tootma kolmerattalist maismaasõidukit. Tulemuseks on vastupandamatult armas ja ülikerge – vaid 245kg kaaluv sõiduk, kuhu sisse tuleb ronida… esiotsas paikneva ukse kaudu ning ka kogu ülejäänud manipuleerimine on peaaegu sama ootamatu nagu väikelennukis. Võrdluseks – sarnane BMW Isetta kaalus 345kg ning vajas edasiliikumiseks 250-kuupsentimeetrist mootorit.
1956. aastal ilmavalgust näinud Kabine 150 mudeli jõuallikaks oli Heinkel Tourist rollerilt tuttav ühesilindriline neljataktiline 174cm³, 9.2-hobujõuline mootor, millele lisati tagasikäik. Auto suutis arendada kiirust kuni 82 km/h. Kabine 153 mudel sai peale jõulisema, 204cm³ mootori; mudel 154 lisaks suuremale jõuallikale alla ka neli ratast.
Speyeri linnas, Heinkel Flugzeugwerke tehases loodud mikrosõidukit toodeti Saksamaal kuni 1958. aastani, Edasi usaldati litsents iirlastele, anti aga 1960. aastal kvaliteediprobleemide tekkides üle brittide ettevõttele Trojan Cars, mis kolmerattalist Trojan 200 nime all tootis. Argentiinas valmistati mudelit 1962. aastani, kõrvuti Studebackeri pikapitega.
5. BMW ISETTA, 1955 (SAKSAMAA)
Isetta on kahtlemata üks kuulsamaid kui mitte kõige kuulsam kolmerattaline sõiduk! Üllatav fakt, et Isetta mullauto disainisid tegelikult itaallased ning seda autot toodeti litsentsi alusel paljudes eri maades, Ühendkuningriigist Brasiiliani. Isetta nime on kandnud paljud muljad mikroautod. Kõige kuulsamat, BMW Isettat toodeti nii Saksamaal kui Inglismaal. Meie keskendume ajaloolisele, sakslaste kokku pandud Isettale.
BMW tegi Isetta oma Saksamaa tehases otsast lõpuni ise valmis – itaallastelt võeti disain, sakslaselt inseneritöö ja kvaliteet. Isetta südameks sai BMW ühesilindriline, neljataktiline 247-kuupsentimeetrine 10kW (13hj) võimsusega tsiklimootor.
Esimene Isetta veeres koosteliinilt 1955. aastal. Isetta oli esimene seeriatootmises olev sõiduk, mis kulutas kütust üksnes 3l/100km kohta. BMW Isettast sai enimmüüdud ühesilindriline mullsõiduk maailmas, mida toodeti kokku 161 728 tükki. Huvitav fakt, et Isettat valmistati ka neljarattalisena. BMW Isetta tootmine lõpetati Saksamaal 1962. aasta mais, sest kolm aastat varem tootmisse jõudnud moodne neljarattaline pisisedaan BMW 700 võlus ostjaid Isettast enam.
[dropcap]ACCELERISTA KOMM [/dropcap]Uskuge, see on alles algus, kõige ägedamate muljate, vaid kolmele punktile toetuvate autode paraadi võiks venitada Tallinnast Pärnusse kohe kindlasti! Ja nii palju kui on vaatajaid, on ka lemmikuid – ajalooliselt vääriks iga sõiduk ju omaette peatükki. Ehteestlaslikult “ühele ema, ühele tütar”, olemegi pingerea koostanud oma paremal äranägemisel ja silmapaitamise alusel.
Meie kolmerattaliste paraadi järgmiseks looks on end juba läikima löönud kuulus Messerschmitt KR 200, P. Vallée Chantecler, Berkeley T60, Bond Mark F, Scootacar, tšehhide Velorex jt. Nii me siis liigume kolmel rattal tagasi tulevikku – kes julgeb täna kinnitada, et näiteks aastal 2025 ei ole kolmerattalised isesõitvad taas moes? Morganil oleks sellise kitsarinnalisuse peale mõndagi öelda.
Allikas: World famous threewheelers, 1000 historical cars. Meedia: Youtube, Pixabay, Wikimedia, BMW