Liiklusraev ja rooliviha on tüütud ja ohtlikud nähtused, mille tulemustest kuuleme tihtipeale uudistes. Paljudel liiklejatel on liiklusraevuga kogemusi. Teisalt sellele rõhumisega ka liialdatakse – liikluses on teisi, palju suuremaid möödalaskmisi, mis põhjustavad rohkem ohtlikke olukordi ja õnnetusi, ütleb Soome liiklusturvalisuse psühholoog ja liikluskoolitaja Mika Hatakka.
Alljärgnevalt toomegi teieni Soome liiklusturvalisuse psühholoogi, PhD Mika Hatakka seisukohad liiklusraevust ja roolivihast. Tema tähelepanekud on põnevad ja silmi avavad.
[dropcap]TUNNE LIIKLUSRAEVU[/dropcap]Rooli-, liiklus- ja teeraevust räägitakse ebamääraselt. Kui inimene ärritub roolis ja pomiseb endamisi, kas see on raevu väljendamine? Muidugi, sellise inimesega, kes manab ja möirgab autos, on tüütu sõita. Aga kui see lähe kaugemale, ei ole see Hatakka arvates liiklusraev.
[dropcap]![/dropcap]Rooli- või liikusraev tekib mingist olukorrast liikluses. See sisaldab agressiivsuse välja näitamist, millele järgneb riskantne või agressiivne sõidustiil; üks juht näitab teisele liikluses koha kätte ning selle tulemus on vägivald.
[dropcap]RAEVUNULE ABI![/dropcap]Järgmine samm võib olla see, et inimene signaalitab või vilgutab tulesid või annab muul ägedal moel endast märku, aga ka see ei ole veel halb. “Kui keegi hakkab sekkuma füüsiliselt – kiilub teiste sõitjate vahele, survestab, põrkab vastu, astub autost välja ja läheb kätega kallale, sunnib teise peatuma jne. – siis on selge, et see inimene vajab ravi,” usub Hatakka. “See on normaalne, kui pomised endamisi sõidu ajal, aga kui sekkutakse füüsiliselt teiste ellu ja tegevusse, siis on enesekontrollis viga sees. Teistele kätega kallale minemine on kuritegu!”
[dropcap]![/dropcap]Teiste inimeste “koolitamine” oma sõidustiiliga või füüsiliselt “õpetamine” lubamatu. Seaduse järgi on ainult politseil või teisel vastaval ametnikul õigus liiklusse sekkuda.
[dropcap]LEVIKUT RASKE MÄÄRATLEDA[/dropcap]Soomes liikleb iga päev miljoneid inimesi. Kui kasvõi üks liiklusraevu juhtum avastatakse, siis jõuab see kohe tabloidide pealkirjadesse. Kui arvestada inimeste arvu, kes on pidevalt liikluses, siis on üldpilt siiski pigem hea: mõningal määral esineb agressiivset suhtlemist kuid harva kasvab see füüsiliseks sekkumiseks.
[dropcap]ÄRRITAV LIIKLUS[/dropcap]Esmalt ärritab info jagamine, mis on väga keeruline. Näiteks, kui juhtub keset liiklust mingi jama, siis kuidas vabandada? Tõsta käsi üles ja teha vabandavat või imestunud nägu – mida ütleb see kaasliiklejatele? Kas nad mõistavad?
Teine probleem on info andmise anonüümsus: plekk-liisud ja mootorrattad muudavad juhi anonüümseks, eemaolevaks. Liikluses on olukord erinev näiteks sellest, kui keegi trügib poe kassajärjekorras vahele: seal on kaasolijate reaktsioonid nende näost ja häälest kohe kuulda ja mõistetavad. Anonüümse kastiga liikluses on määratult keerulisem suhelda.
Kolmandaks on liikluses selged sotsiaalse suhtluse reeglid, mis on määratletud õigusaktidega. Neist kõrvale kaldumist saab juba lugeda ebanormaalseks käitumiseks.
[dropcap]![/dropcap]Hatakka üks omapärasemaid ettepanekuid on, et autotootjad lisaksid sõiduki katusele nn. “Vabandust!”-lambi – selle saab juht põlema süüdata, kui on eksinud reeglite vastu.
[dropcap]OLUKORRA VÄÄRTÕLGENDUS[/dropcap] Inimesed kipuvad tõlgendama sündmusi ja kaasliikleja käitumist vääralt. Näiteks kurvilisel teel, kus ei ole möödasõidurida ja keegi sõidab ees aeglaselt. Soovite mööda minna, aga see ei ole võimalik, sest teed pole näha. Pikal sirgel aga hakkab aeglaselt ees sõitja äkki kiirendama. See võib olla ärritav ning juht tõlgendab seda kui kiusamist.
Hatakka väidab, et inimene ei muutu rooli istudes teistsuguseks: “Viga seisneb selles, et me ei mõtle, miks keegi käitub nii või teisiti.
Näiteks möödasõidul võib küsimus olla lihtsalt selles, et ees oleva auto juht on ettevaatlik ja kardab kurvides kiiresti sõita.
Sirgel julgeb ta kiiremini liikuda ja suurendab seetõttu kiirust. Sellel ei ole pistmist kiusamisega vaid ettevaatliku sõidustiiliga. Tagant tulijale aga tundub, et eelsõitja tahab meelega ebamugavusi tekitada.”
[dropcap]![/dropcap]Liikluses on raske aimata teiste kavatsusi, seetõttu neid ka tõlgendatakse. Tekivad väärarvamused, enamasti pannakse kaasliiklejatele süüks negatiivseid käitumismalle.
Hatakka ütleb, et selle vastu aitab mõtlemine ja analüüs: kuidas ma saan teada, miks ta nii tegi? Ma võin analüüsida. Enamasti mõistan siis, et kaasliikleja ei soovinud mind kiusata.
[dropcap]PUUDULIK ENESEKONTROLL[/dropcap] On tavaline, et inimesed ei suuda adekvaatselt oma seisundit hinnata. Kui ollakse ärritunud, agressiivses meeleolus või joobes, mõjutab see enesekontrolli võimet.
“Kui me mõtleme inimese tunnete ja tegevusega seotud riskidele liikluses, siis liikusraev ei ole teema number üks,” ütleb Hatakka. “Inimese otsutusvõime liigeldes ei ole tasemel, mis tagaks turvalisuse. Tihti kannustab soov end eksponeerida, saada naudingut kiirest sõidust, kiirendamisest, kellegagi võidu sõitmisest. Aga see on näide otsustusvõime puudumisest,” leiab Hatakka.
Taas viitab Hatakka sellele, et inimese põhiloomus roolis olles ei muutu. Üldjuhul isik, kes igapäevaelus järgib reegleid ja on viisakas, on seda ka autoroolis. Ta toimib oma harjumuspärasel viisil. Inimene, kes aga on harjunud trügima ja küünarnukkidega teed tegema, käitub samuti ka autoroolis. Siin on eneseanalüüsi koht, usub psühholoogiadoktor.
[dropcap]LIIKLUSRAEVU VÄLTIMINE[/dropcap]Liiklusraevu ohvriks ei taha langeda keegi, aga kuidas teha nii, et risk, sellesse rolli sattuda, väheneks?
Samuti soovitab Hatakka mitte üritada teisi oma initsiatiivil koolitada või näidata rahvusvahelisi käemärke – kasvõi juba selle pärast, et kunagi ei või teada, milline tüüp on sinu vastas liikluses. Ainuüksi keskmise sõrme näitamine võib vallandada ebanormaalseid reaktsioone, kui vastuvõtja on nõrganärviline või inimene, kelle närvid on nii pingul, et isegi väikseim ärritus võib põhjustada plahvatuse.
[dropcap]![/dropcap]”Parim viis on järgida ühiselt kokkulepitud liikluseeskirju: ära kihuta, kiilu või tee ebaviisakaid möödasõite. Anna oma kavatsusest õigeaegselt märku, ära trügi vahele,” soovitab Mika Hatakka. “Sellest piisab, et kaotada suurem osa agressioonist.”
[dropcap]KOKKUVÕTE[/dropcap]Frustratsiooni ja pahameelt liikluses põhjustab olukord, kus ei saavutata soovitud eesmärke: ilmneb takistus või tekib tunne, et keegi riivab teie õigusi. Tulemuseks on ärritus ja sellest tekkida võiv doominoefekt.
[dropcap]![/dropcap]Olukorra ennetamiseks või parandamiseks tasub meeles pidada, et rooli istudes ei muutu inimene sekundipealt teistsuguseks, liikluseeskirjad on selleks, et neid järgida ning liikluses ei ole viisakust ja omavahelist suhtlemist kunagi liiga palju.
Allikas: Motouutiset.fi
Mika Hatakka foto: Liikkella.fi
Tõlge: Marika Metsala, toimetas: Ylle Rajasaar
Fotod: Tui Tuul Sikk, Ylle Rajasaar
