Transpordiameti liiklusjuhtimiskeskuse juhataja Siim Vaikmaa kirjutab põhjalikult sellest, millistel kaalutlustel sai teatud lõikudel talvist piirkiirust tõstetud.
Sel talvel on esmakordselt suurematel eraldatud sõidusuundadega teedel kehtestatud talviseks piirkiiruseks plekkmärkidega 100 km/h. Seni oli talvisel perioodil suurim kiirus olnud alati 90 km/h ning kiiremini sai sõita ainult kevadest sügiseni.
Esimest korda tõsteti lubatud sõidukiirust 2018–2019 aasta talvel 110 km/h Tallinna–Pärnu maanteel Laagri–Ääsmäe teelõigul, kui tööle hakkasid esimesed muutteabega märgid – ka siis oli suurem kiirus lubatud ainult valgel ajal ja heade teeolude korral.
Kui esmalt üllatas suurem kiirus liiklejaid, siis pärast esimest talve oli selge, et tegelikest ilma- ja teeoludest sõltuvad kiiruspiirangud on pälvinud liiklejate heakskiidu. Sellest talvest on lisandunud ka Kose–Võõbu teelõik, kus sõidukiirused muutuvad vastavalt tegelikele oludele. Miks aga tehti otsus suurendada lubatud kiirust talvel ka lõikudel, kus elektroonilisi märke ei ole?
Suurimale kiiruse tõstmisele eelnes põhjalik analüüs
Põhjamaade eeskujul oleme ehitanud 2+1 möödasõiduradadega teelõigud, kus suvisel perioodil on lubatud suurem kiirus 100km/h, ent talvisel ajal 90 km/h. Erinevalt meist ei langeta Rootsi talveperioodiks lubatud sõidukiirusi eraldatud sõidusuundadega teedel. Seal on aastaringselt enamik 2+1 teedel lubatud kiiruseks 100 km/h ja enamik 2+2 kiirteedel 110 km/h ning osal lõikudest ka 120 km/h.
Rootsi Transpordiametilt kiiruste kohta küsides selgus, et nemad ei pea liiklusohutuse seisukohalt aastaringset kõrgemat kiirust probleemiks. Statistiliselt juhtub rohkem raskeid avariisid pigem suveperioodil, kui liiklussagedus ja tegelikud sõidukite kiirused on keskmiselt suuremad kui talvel.
Ka Soomes on 2+1 teedel aastaringselt lubatud kiiruseks 100 km/h. 2+2 kiirteedel lubavad soomlased suvel reeglina suurimat kiirust 120 km/h ning talvel langetavad selle 100 km/h-ni.
Transpordiamet tegi enne otsuse langetamist põhjalikud analüüsid. Esimeses etapis võrdlesime meie nõudeid talvisele teehooldusele Soome ja Rootsiga. Tulemus näitas, et hooldusnõuded on võrreldavad Põhjamaadega. Kõige olulisem on liiklejatel mõista, et teehooldajad ei saa ega peagi talvel tagama samasuguseid teeolusid nagu suvel. Talvistes oludes ongi normaalne sõita lubatust madalama sõidukiirusega.
Seejärel analüüsisime, kui tihti on meil talvised sõiduolud novembrist märtsini. Vaadates teeilmajaamade andmeid 2018–2019 aasta talve kohta selgus, et talvistes oludes ehk kui teekate oli lumine, jäine või sadas lund, tehti ainult umbes 10% kõigist talvel tehtud sõitudest.
Möödunud aasta väga soojal talvel oli see osakaal veelgi väiksem. Sellel aastal on üle pika aja taas korralik lumine, külm talv ja talviste teeolude osakaal kindlasti oluliselt suurem. Siiski võime aastate keskmisena öelda, et enamikul kordadel meie sõitudest põhimaanteedel on teeolud ka talvel head ehk ei esine lumest või jääst tingitud libedust.
Lisaks analüüsisime maanteele paigaldatud mõõtepunktides fikseeritud kiirusandmeid, et saada teada, millised on tegelikud kiirused ning kuidas mõjutavad talvised olud tegelikke kiirusi meie teedel. Tulemused näitasid, et talvistes teeoludes langesid sõidukite keskmised kiirused 2+2 teedel umbes 7–10 km/h, eriti halbades oludes (tihe lumesadu) isegi heade teeoludega võrreldes kuni 17 km/h.
Samuti langesid sõidukiirused talvistel oludes ka 1+1 rajaga põhimaanteedel. Eriti halbades oludes langes keskmine kiirus isegi 70 km/h-ni tunnis. Sellest võis järeldada, et talvised kiirused mõjutavad sarnaselt Põhjamaadega oluliselt ka liiklusvoo keskmist kiirust ehk enamik meie sõidukijuhte käituvad mõistlikult ning võtavad talviseid teeolusid arvesse.
Negatiivsena võib siiski välja tuua, et mõnevõrra suurenes talvistes oludes kiiruste erinevus liiklusvoos. Sellest võib järeldada, et juhid hindavad talvistes oludes ohutut sõidukiirust mõnevõrra erinevalt ning leidub juhte, kes soovivad rasketes oludes, kui kiirused on tavapärasest madalamad, üldisest liiklusvoost siiski kiiremini sõita.
Märkimisväärselt kerkis esile väga suur lubatud kiiruse (90 km/h) ületajate osakaal nii 2+2 teedel üldiselt kui ka 2+1 teede vasakul möödasõidurajal, kui teeolud olid head. Näiteks sõiduautode keskmine kiirus 2+2 teedel oli 97 km/h. Seega ei pidanud enamus liiklejatest heade teeolude korral kinni kehtestatud sõidukiirusest.
Miks ei ole kõikidel 2+2 sõidurajaga teelõikudel kiiruseks 100 km/h?
Transpordiamet järgib oma otsuste tegemisel nullvisiooni põhimõtteid. Seega on lubatud sõidukiiruste kehtestamisel esmane prioriteet liiklusohutus, et ära hoida hukkunute ja raskete vigastustega liiklusõnnetusi. Seetõttu tuli enne sõidukiiruse tõstmise otsust teha ohutusanalüüs.
Lisaks libedusest tingitud lisaohule võeti arvesse ka seda, et talvel on pimeda ja halva nähtavuse ajal sõitvate liiklejate osakaal oluliselt suurem kui suveperioodil. Kuna päevad on lühikesed, siis langevad ka hommikune ja õhtune tipptund pimeda ajale.
Olulise osa analüüsist moodustasid viimaste aastate inimkannatanutega liiklusavariide analüüs nendel teedel. Kui üleüldiselt ei olnud eraldatud sõidusuundadega teedel talveperioodil rohkem inimkannatanutega avariisid kui suvel, siis pimeda ajal eristusid selgelt kaks avariiliiki.
Esiteks inimkannatanuga loomaõnnetused, mis olid juhtunud eranditult pimedas. Teiseks toimus sellistel teedel suurem osa jalakäijatele otsasõitudest samuti pimeda ajal. Inimkannatanutega loomaõnnetused on reeglina otsasõidud põdrale.
Järgmises etapis vaatasime juba konkreetsemalt, millistel lõikudel toimusid loomaavariid ja jalakäijatega juhtunud õnnetused. Esile kerkisid kaks lõiku: Tallinna–Narva maantee lõik Maardust Aaspereni ja Tallinn–Tartu maantee pealinnapoolne lõik.
Mõlemad teelõigud on ehitatud suuresti nõukogude ajal ning mitte vastavalt tänapäevastele kiirtee nõuetele. Samuti on Tallinna-Narva maanteel kaks korda rohkem samatasandilisi ristumisi kui Tartu maanteel ja Tallinna ringteel need puuduvad. Tallinna–Tartu maanteel tuli probleemsena välja Jüri liiklussõlme piirkond, kus on suure liiklussageduse juures väga lühikesed kiirendusrajad.
Parema ohutustasemega paistsid silma uuemad teelõigud nii Tartu kui ka Narva maanteel ja kogu Tallinna ringtee. Nendel lõikudel on metsloomade ligipääs teele suuremas osas piiratud, jalakäijatel puudub samatasandiline teeületusvajadus ning loobutud on samatasandilistest ristmikest. Selleks, et tagada samasugused tingimused kõikidel 2+2 teedel, vajab taristu paraku väga suuri investeeringuid, mistõttu kiiret lahendust ei ole.
Otsuse tegemisel võeti arvesse ka asjaolu, et eriti just 2+2 teedel on vasaku sõiduraja kasutatavus oluliselt madalam kui paremal rajal, mistõttu ka libedusetõrjematerjalid ei tööta seal nii kiirelt ja efektiivselt. Erinevus võimendub just madalama liiklussagedusega teelõikudel nagu näiteks Tallinna–Narva maantee Lääne–Virumaa lõigul.
Transpordiamet kaalus erinevate variantide plusse ja miinuseid. Üks variant oli minna edasi Rootsi mudeliga ehk loobuda erinevatest kiiruspiirangutest ja kehtestada ka 2+2 teedel aastaringselt suvine kiiruspiirang 110 km/h. Paraku ei vasta ka meie uuemad 2+2 teed kiirtee nõuetele ning talvistes ja halva nähtavusega oludes võimendab suurem kiirus potentsiaalset avariiriski.
Seega otsustasime põhjaliku analüüsi tulemusena, et parema ohutustasemega 2+2 teedel hakkab kehtima piirkiirus 100 km/h talvel ning 2+1 teedel jääb kiirus 100 km/h lubatuks aastaringselt. Senine 90 km/h piirang jäi nendele 2+2 teelõikudele, kus suurem kiirus tõstab potentsiaalselt raske avarii ohtu rohkem nii talvise halvema nähtavuse kui ka madalama haardeteguri tõttu.
Kas jätkame suuremate kiirustega talvel ka edaspidi?
Kevadel analüüsib Transpordiamet talvise sõidukiiruse tõstmise mõju nii tegelikele kiirustele kui avariidele ning võimalik, et järgmistel talvedel tuleb suuremat kiirust lubavate lõikude valikul ka muudatusi.
Lähiaastatel on EL-i rahastatavate projektidega tulemas muutteabega liiklusmärgid Tallinna–Tartu maantee Tallinna–Kose lõigule ning täies ulatuses Tallinna ringteele. Tallinna–Narva olemasoleva 2+2 maanteelõigu osas täna veel rahastusotsust pole, kuid Transpordiamet näeb viie aasta perspektiivis ka sellel maanteel selliste märkide rakendamist.
Samuti projekteeritakse ja ehitatakse elektroonilised märgid edaspidi meie kolmele põhitrassile ja Tallinna ringteele rajatavatele uutele 2+2 teelõikudele. Järgmisena rajatavatest uutest lõikudest saab välja tuua Tallinna ringteel Kanama–Valingu lõigu ning Tartu maanteel Võõbu–Mäo lõigu.
Seega juba lähitulevikus saab valdav osa 2+2 teedest kaetud tegelikest tee- ja sõiduoludest sõltuvate kiiruspiirangutega ning senine kaks korda aastas muudetav kiirussüsteem saab ajalooks. 2+1 teedele ei ole lähiaastate perspektiivis kavas paigaldada muutteabega märke.
Suurema sõidukiiruse lubamine talvel on andnud liiklejale rohkem vabadust, sellega aga kaasneb ka suurem vastutus: lubatud kiirus 100 km/h ei ole ohutu sõidukiirus talviste sõiduolude korral samamoodi, nagu lubatud kiirus 90 km/h ei ole alati ohutu 1+1 maanteedel. Kiirust tuleb alati valida lähtuvalt teeoludele. Me loodame, et juhid väldivad talvistel teedel tarbetuid möödasõite ja liiklusvoost kiiremat sõitu, sest teisel sõidurajal võib tee olla libedam ja lumisem kui esimesel sõidurajal.
Tähelepanelik tuleb olla pimeda ja halva nähtavusega ajal, sest veel olulisel osal meie teedest ei ole metsloomade teele pääs takistatud ning vanematel lõikudel ületavad jalakäijad teed eelkõige bussipeatuste läheduses.
Ohutus algab eelkõige iga sõidukijuhi enda valikutest ning käitugem liikluses mõistlikult, et liikluskorralduse ja ohutuse eest vastutavad ametkonnad saaksid ka edaspidi otsustamisel käskude ja keeldude kursilt liikuda liiklejatele suurema vabaduse ja otsustusõiguse andmiseni.
