Ehkki Eesti linnade ummikud pole võrreldavad metropolides toimuvaga, tuleb meilgi järjest rohkem ette olukordi, kus tipptunni ajal liiklus tigusammul edeneb või seisab. Isegi Waze ei suuda kõiki troppe ette näha. Lugeja küsib, miks ummikud üldse tekivad ja kas neid saab ka ette ennustada?
Koolivaheajal on Tallinnas ja Tartus lausa lust liigelda: teed on pooltühjad ning ummikuid esineb harva. Tavaline koolihommik meenutab aga õudusunenägu: tuhanded lapsevanemad veavad lapsi samal ajal tundidesse. Kuigi linnas saab liikuda ka autovabalt, survestavad tänavaid lähivaldadest sissevalguvad autod. Õhtul kõik kordub.
Aga ka muul ajal võib täiesti suvaliselt kogu liikluse mõneks ajaks peatada. Piisab ühest juhist, kes ühes rütmis liikuvas autodevoos järsult pidurdab või ootamatu manöövri teeb, et kogu rivikord segamini lüüa.
Üsna tavalised on ka sellised olukorrad, kus üks auto näiteks foori taga on teisele tagant otsa veerenud ja kogu liiklus seisab kuni juhid intsidenti omavahel klaarivad.
Liiklusrütmi võib sassi lüüa paigast läinud roheline foorilaine, töötavas laines kiirendavad ja pidurdavad juhid ja kõrvaliste tegevustega sahmijad; uuemal ajal ka mobiilne kiiruskaamera tee ääres.
Kui korrast foorid välja jätta, põhjustavad ummikuid enamasti autojuhid, kes teevad mõtlematuid manöövreid ja pole liikluses “kohal”.
Ummikusse toppama jäänutele koidab mitu kriisi: ajahäda, närvitsemine, liiklusraev, õhus olev peenosakeste ja kliimagaaside saaste, mis sissehingamisel muutub terviseriskiks, sunnitud asendis viibimine jne. Nõksutamised ja pidev stopp-start süsteemi plõksimine pole ka sõiduki tervisele hea. Seega oleks ummikuvaba elu tervitatav.
Kas ummikuid saab ette ennustada?
Ummikuid võib tekkida kõikjal, kus toimub liikumine. Kõikide ummikute ühiseks jooneks on, et nende tekkimise ja normaliseerumise aega täpselt ennustada ei ole võimalik.
Ummikute tekkimise seaduspärasusi selgitab klassikaline mehaanika: Newtoni seadused. Arvesse tuleb võtta inimese reaktsiooniaeg ja inertsi mõju.
Soome Aalto ülikooli matemaatika ja süsteemianalüütika professor Harri Ehtamo, üks optimeerimise eksperte on ummikuid nimetanud matemaatiliselt mittelineaarseks nähtuseks.
Mittelineaarsus väljendub näiteks selles, et ühtlase kiirusega liikuvas autodevoos võib ainult ühe auto kiiruse väike muutumine põhjustada pendelefekti ning tekitada fantoomummikuid.
Seega tasub asjatute pidurdamiste vältimiseks hoida piisavat pikivahet. Uuematel autodel on pardal kohanduv kiirusehoidja, mis eessõitjaga pikivahet automaatselt hoiab ning mis tundub hea lahendusena ka linnas. Seda aga vaid juhul kui autojuht samal ajal jälgib ka kaugemal ees toimuvat.
Järjekorrateooria selgitab ummikute tekkimist
Järjekorrateooria selgitab järjekordade tekkimise ja toimimisega seonduvaid nähtusi. Näiteks poekassas ei kisu sabatamiseks kui inimesi teenindatakse samas tempos nende saabumisega.
Liikluses on heal juhul võimalik sama efekt saavutada fooride ja muude liikluskorraldusvahendite abil. Pealinna uusimal, Reidi teel, on parasjagu käsil optimaalseima võimaliku rohelise laine leidmine: liikumiskiirust ja fooride tsükleid kohandatakse vastavalt liikluskoormusele. Tibusid loeme järgmisel sügisel.
Aalto ülikooli rahvusvahelise teadlasterühma koostatud järjekordi ja ummikuid puudutavas uurimistöös näiteks võeti aluseks vedeliku voolamise uurimiseks kasutatavaid mudeleid. Üllatav lähenemine, aga aitab meil mõista, miks ummikud on nii raskesti ennustatavad.
Nii nagu kiire liikumisega vees või õhus võib tekkida pööriseid ning turbulentsi, võib ka inimvoos või sõidukite liiklusrütmis tekkida raskesti ennustatavaid ja juhitavaid nähtusi, tõdes süsteemianalüüsi doktorant Anton von Schantz.
Inimese käitumine on ennustamatu
Erinevate ummikute olemus on põhimõtteliselt ühesugune, kuid inimese käitumine muudab mistahes ilmingute ennustamise keerulisemaks.
Liikluses ning inimeste liikumisvoos on alati kiiremaid ja aeglasemaid liikujaid, kannatlikke ja kannatamatuid. Ka oskused ja kogemused mängivad liikluses suurt rolli.
Ka kõige paremini planeeritud ja hästi töötav roheline laine ei pruugi tagada ühtlast liiklusvoogu, kui autojuhid näpivad nutiseadmeid ega pane tähele fooritulesid, või üritavad sõidurida vahetada, kuigi nad sinna vahele ei mahu.
Kas ummikuid saab vältida?
Kuidas siis ikkagi toimida – kas kaasliiklejate uimamisele käega lüües gaasi vajutades ja möödasõite tehes või ühtse vooluga kaasa minnes?
Teadlaste hinnangul oleneb õige käitumismuster autodevoo liikumise kiirusest ja liiklustihedusest antud hetkel. Mida rohkem on kolonnis autosid, seda vähem on möödasõidust kasu.
Risk õnnetusse sattuda kasvab möödasõitudega nagunii, kuid iga hinna eest möödasõidud muudavad kolonni liikumise tervikuna aeglasemaks, sest möödasõitja vahele laskmiseks peab keegi pidurdama ning tema järel on sunnitud pidurdama järgmine, ja veel järgmine autojuht. Mõtlematu manööver vallandab doominoefekti.
Kiirema kassajärjekorra tuvastamine on paraku puhas õnnemäng, ja Murphy seadustel ei ole sellega suuremat pistmist. Poe kassasaba sujuvust mõjutavad nii kassapidaja kiirus kui ka klientide käitumine. Ehk: ennustamatu inimfaktor!
Muidugi võib vaadata, kui suured kärutäied kaupa järjekorras seisjatel on ja selle alusel otsustada. Siiski ei ole klientide, kassade ja järjekorra käitumine lineaarne nähtus, seega ei ole täpsemat lõpptulemust võimalik ette näha.
Kaanepilt: Ylle Tampere
