10 aastat on autotööstuses pikk aeg: võrreldes kümnenditagustega on tänased sõiduautod paremini varustatud, turvalisemad, ökomad ning pikema hooldusvälbaga. Autoekspert Ahti Aasala tõdeb aga, et keskkonnasäästlikkuse ja uue auto vahele võrdusmärki panna ei saa.
Uued sõiduautod on võrreldes kümme aastat tagasi toodetud autodega märksa kallimad, aga ka turvalisemad, ökonoomsemad ning väidetavalt ka vastupidavamad.
Kui võrrelda toonaste massiautode baasmudeleid praegustega, võib jääda mulje, et oleme kiviajast alles hiljuti välja astunud. Kümnendiga on taustsüsteem oluliselt muutunud: karmistunud on turva- ja keskkonnanõuded ja palju räägitakse ringmajandusest, taas- ja uuskasutusest.
Autotootjad annavad oma sõidukitele ja varuosadele pikemaid garantiisid, populaarsust kasvatavad kindlatele markidele keskendunud jällemüüjad, kes vähekasutatud autodele omakorda kvaliteedimärki külge panevad.
Head kavatsused põrkuvad ahne inimloomusega
Autode kõrgem soetushind ja parem kvaliteet suunaksid ostjat justkui ühelt poolt oma sõidukit pikemat aega kasutama, teisalt surub näiliselt kiire ja moodne maailm peale ka autotööstuses: iga uus mudel või facelift on eelmisest parem, ühenduvam, “kaasamõtlevam”. Ja sõltuvalt turutrendidest ühtviisi ümaram, nurgelisem või maasturitaolisem.
Ning olenemata sellest, et uued autod on väga head ja võiksid kesta aastaid, on järjest rohkem neid, kellele uue auto õueveeremine ei tähenda omamist vaid järjekordset 3-5-aastast kasutusperioodi.
Kuna ostujõud on kogu maailmas kasvanud, löövad uute autode müüginumbrid järjest uusi rekordeid. Sõiduk on muutumas sarnaseks tarbeesemeks nagu külmkapp või telekas, mis iga natukese aja tagant uuema vastu välja vahetatakse.
Vähekasutatud autole aga leidub tänulik ostja, kes selle siis omakorda mõneks ajaks üle võtab kuni omakorda edasi müüb ja siis võtab järgmise vähekasutatu või juba uue, sest mõnisada eurot liisingut kuus rahakotti välja ei vääna.
Mitmed uuringud on näidanud, et olenemata uute ökonoomsemate ja keskkonnasõbralikemate autode müügile tulemisest ei vähene summaarne kütusekulu ega kahane ka kasvuhoonegaaside heitmekogused. Inimene oma põhiolemuselt ei muutu: kui on võimalik, ta tarbib, ahnitseb, kulutab.
Pikem hooldusvälp kui paratamatus
Eesti suurima sõiduautomüüja Amserv Grupi järelteenindusjuhi Ahti Aasala sõnul on uued sõiduautod ehitatud märksa vastupidavamateks ning pikem hooldusvälp võimaldab auto pidamise kulud allapoole viia.
See, millest Aasala aga ei räägi, et pikem hooldusvälp on omamoodi paratamatus: mida rohkem ostetakse uusi autosid liisingule, seda vähem muretsetakse nende tervise pärast: sõiduk võiks olla “ise nii tark, et ütleb kui on midagi vaja teha.”
Sõltuvalt mudelist ja jõuajamist võib uue auto hooldusvälp olla isegi 30 000 kilomeetrit: “Kui 10 aastat tagasi saabus autol nõutud hooldusaeg iga 15 000 kilomeetri järel, siis uutel masinatel on hooldusvälp pea 10 000 kilomeetrit pikem,” räägib Ahti Aasala.
Tema sõnul on pikem hooldusvälp vastus klientide ootustele ning autotootjatel ei jäägi muud üle kui küsida tarnijatelt vastupidavamaid varuosi ja panna rõhku hooldusvabade süsteemide arendamisele.
“Kui mõelda näiteks Toyota Proace kaubiku peale, millel saabub esimene hooldus alles 50 000 km läbimisel, siis nii pikka kestvust ei oleks 10 aastat tagasi ükski tootja pakkunud,” toob Aasala näite.
Ka mootoriõlid on läbi teinud tohutu arengu ning selleks, et oma auto heaolu eest hea seista, tulebki volitatud margiesinduses õli vahetada:
“Kümnend tagasi oli enamuses autodes kasutuses universaalõli ja polnudki väga vahet, millist marki õli sa autosse valad. Täna on aga väga oluline, et uus sõiduk saaks just sellele mudelile väljatöötatud mootoriõli,” selgitab Ahti Aasala.
Mootoriõli tähtsuse kasv tuleneb omakorda pikematest lubatud hooldusvälpadest, mistõttu auto mootor peab selles oleva õliga kauem hästi läbi saama. Õlide “tarkuse” tõus on kasvatanud õliliitri keskmist hinda ligikaudu 50%.
“Moodsamatel sõiduautodel skaneerib pardakompuuter õli koostist, otsides sellest kulumise ja määrdevõime languse märke. Kui see nüüd tehase poolt sertifitseeritud õli ei ole, hakkavad viperused pihta,” viitab Aasala.
Eesti oludes peab hooldusvälbast kinni pidama
Olenemata sellest, et uue auto soetamine ja kasutamine on tehtud lihtsaks ning autotootjad töötavad suunal, et sõidukid kauem vastu peaksid, tuleb oma sõidukist hoolida.
Eestis on oluline, et n-ö igapäevasõidukite puhul peetaks kinni tehase poolt ette antud hooldusvälbast ega ei lastaks seda üle.
“Meie soovitus on lähtuda hooldamisel konkreetsele mudelile tehase poolt antud soovitustest. Selge see, et mõnede detailide töökorda peab autoomanik ka ise jälgima – olgu siis selleks klaasipühkijad või suuremate hooldusvälpade korral õli- jms vedelike tasemed ning piduriklotsid ja -kettad.” selgitab Ahti Aasala.
“Samas, vähemalt kahel korral tuleb meie kliimas käia rehvivahetuses, kus remondifirma saab autol esinevatele puudustele tähelepanu juhtida,” lisab ta. Seega nii talve- kui suvehooaja eel tuleks auto meistrile näha viia ning ära kuulata tema soovitused. Kui vaja, vahetada kõik “mahlad”.
Sportautode puhul tuleks siiski – hoolimata sellest, kas auto “kiunub” või mitte – vahetada õli mitte harvem kui 10 000 km tagant. Mõnikord on see välja toodud ka käsiraamatus, peatüki “auto eesmärgipärane kasutamine” all.
Meie toimetuse kähkusõitjad soovitavad “sportlaste” õli vahetada isegi juba 6-7 000 km järel. Ikka selleks, et iludus kauem kestaks.
Uue auto ja keskkonnasäästu vahele võrdusmärki panna ei saa
Ahti Aasala tõdeb, et kuigi uued autod on vastupidavamad, hooldusvälbad pikemad ja varuosad odavamad kui veel 10 aastat tagasi, sõltub kõik ikkagi autokasutaja mindset‘ist:
“Mis puudutab auto omamise mõistikku aega, siis ainult ajaline mõõde ei ole siin kindlasti piisav. Oluline on see kui suuri vahemaid autoga läbitakse,” selgitab järelteeninduse juht.
“Samuti on täiesti tavaline, et ka suhteliselt uus auto vahetatakse välja enne liisingperioodi lõppu, sest kasutaja hing ihkab ikka uuemat, kaasaegsemat ja turvalisemat sõiduvahendit,” viitab ta turu praegustele trendidele.
“Tegelikult ei saa tõmmata võrdusmärki ka auto vanuse ja keskkonnasäästlikkuse vahele. Reeglina ei kao 5-7 aasta vanune auto ju turult ära – keegi müüb ja keegi, kellele on sobiv ning taskukohane, ostab ning kasutab seda,” nendib Ahti Aasala.
Eesti autode keskmine vanus on 16-17 aastat (kui ainult liikluses osalevad, siis 13-14 aastat) ja trend on pigem vananemise suunas, sest Euroopast tuuakse jätkuvalt sisse vanemaid diiselmootoritega autosid.
Keskkonnateadlik autoomanik teeb nii
Kuidas oma mõtteviisi muuta nii, et see oleks öko igas mõttes: nii rahakotile kui ka loodusele? Mingit teadust ei olegi, tuleb vaid järele mõelda ja oma tegelikud vajadused ja võimalused kõrvuti panna.
1. Soeta auto vaid sel juhul kui sul seda tõesti vaja on. Vali jõuallikas vastavalt oma sõitude iseloomule. “Sest ma võin” on kehv suhtumine.
2. Eelista uuemat autot, sest sellega aitad kaasa heitmevabaduse saabumisele.
3. Hoolda autot (üli)korralikult ja tee seda margiesinduses. Isegi kui see tundub kallim hinnalt, on see lõppkokkuvõttes auto tervisele hea.
4. Võta sihiks kasutada autot 5-7 aastat. Ära lase end meelitada värvilistel reklaamidel, et uuem auto on veelgi ägedam. 7 aasta pärast võid sa endale ju soetada veelgi lahedama auto ju.
5. Ja kõige tähtsam: enne kui autot ostma hakkad, arvuta läbi, palju sul tegelikult selle ülalpidamisele raha kulub. Võimalik, et naased punkt 1 juurde ja loobud ostmisest ning kasutad vajadusel lühirenti, rendid pikemaks ning kasutad kombineerituna ühis-ja kergtranspordiga.
Kaanepilt: Ylle Tampere
