Must nädal, -kuu, -reede, jõulumüük, lõpumüük, jne. – võtteid, kuidas internetis meid ostma meelitada on lõputult. Kampaaniamüükide virr-varris on aga rida karisid, mida saaks vältida, kutsudes enne “osta”- nupu vajutamist mõistuse korraks köögilaualt pähe.
Internetis kaupa teha on mugav: vaatad, tellid, maksad, lähed järele või ootad kui kohale tuuakse. Kodumaise kaubandusvõrgu kõrval mõjuvad järjest ahvatlevamalt välismaised poed, kus valik on suurem, hinnad mõnelgi juhul madalamad ja kohaletoimetamise tasud mõistlikud.
Ja ometi lendavad paljud ostjad orki – paljudel juhtudel ei ole pildil olnud esemel midagi ühist kohale jõudnud käkiga, või on kaup rikkis ja katki, või… seda ei saabugi.
Alljärgnevalt toon oma kogemuse põhjal välja mõne nipi, kuidas võimalikud petuskeemid välistada ning rahast mitte ilma jääda.
Kontrolli müügikoha tausta
Kohalike netikauplustega on asi lihtne – kui kahtlusi on, kirjuta või helista, ja vaata, mida sulle räägitakse. Kui puudub “turvaline ostukoht” – märk, siis targem on kontrollida. Ka võiks teha väikese “toktor guugli” ja uurida kasutajakogemust konkreetse müüja kohta. TTJA mustas nimekirjas näpuga järjeajamisest on ka tolku, aga peab arvestama, et nimekiri täieneb aeglaselt.
Ettevaatlik tuleks alati kui keegi pakub midagi head oluliselt odavama hinnaga – 99%-l juhtudest saad petta, sest ahnusele sellised kohad ju mängivadki.
Facebook Marketplace, mis seni on peaasjalikult toiminud eraisikute vahelise ostu-müügikeskkonnana, pole enam petuskeemidest vaba. Petta võid saada nii eraisikult kui firmadelt, mis MP-s kaupa müüvad. Aitab kui teha müüjale taustauuring (hinded, kommentaarid), firma puhul aga visata pilk peale Äriregistrile.
Peamine point siiski: kui miski on liiga ilus, et olla tõsi, siis see ei olegi tõsi. Vastutustundlik netikasutaja võtab skämmist raporteerida, kui selleks aega ja oskusi ei ole, tuleb uskumatult head pakkumist lihtsalt ignoda – nii kahju kui see ka pole.
Kontrolli kodulehe sisu
Enne kui ostma tormad, vaata üle, kas veebiaadress klapib. See peaks algama https://, mis näitab, et kaupleja hoolitseb ostja andmete turvalisuse eest.
Järgmisena tuleb üle kontrollida kodulehe aadressi täispikk versioon: levinud võte on tuntud müüja lehe nime matkimine, vahetades selles paar tähte või lisades numbri või sümboli.
Korralik kaupmees on oma lehele kirja pannud nii kauba eest tasumise, saatmise kui selle tagastamise korra, märkinud juurde vajalikud kontaktandmed.
Minu jaoks on oluline müügikeskkonna ülesehituse lihtsus ja kasutajasõbralikkus: kui tekib mingi segadus või leht “läägab”, jätan ostu tavaliselt sooritamata. Kui veebikaupmees ei ole viitsinud panustada oma peamisse väljundisse, siis miks peaksin ma arvama, et ta tahab midagi müüa ja probleemide korral nendega tegeleda?
Kontrolli kampaaniahindu
Kaupmehed on nutikad, ja peavadki olema, sest eesmärk on tulu teenida. Kõikvärki kampaaniad on tihtipeale häma, et ostjat ligi meelitada – selles osas on kodumaised veebipoed tihtipeale hakkajamad kui välismaised.
Kodumaise müüja hinnapoliitikat on aga suhteliselt lihtne kontrollida. Minu otsetee on Google`i pildiotsing ja konkreetse toote nime või ka tootekoodiga samasuguste toodete väljapeilimine. Abi saab ka hind.ee lehelt, mis automaatlselt koondab kõik sama toote müüjad ja nende hinnad võrdlevaks loeteluks.
Kui kodune võrdlus tehtud, tasub sama toodet otsida ka laiast maailmast ning kui veab, saada selle näiteks Saksamaalt nõksu soodsamalt. See kehtib eriti väikeste kodumasinate ja pudi-padi kohta.
Kõige olulisem on mitte uskuda seda, mida sulle räägitakse: usalda ja kontrolli; ja kontrolli veelkord. Isegi kui sa kolmandat ja viiendat korda kontrollid, on see ajasäästlikum kui mööda poode ringi tuulamine. Koroonaohu ajal tervislikum ka. Mine parem säästetud ajaga õue tervisesportima.
Kontrolli makseviisi ja tarnija tausta
Turvalisim standard pangalingiga tasudes on ostja kahekordne autoriseerimine. PayPal on samuti hea variant, sest annab võimaluse jamade korral esitada pretensiooni ja raha tagasi saada.
Olen ise kasutanud võimalust võtta ettemaksu arve ja teha ülekanne internetipangas. Selle meetodi eeliseks on mõtlemise aeg – enamasti broneeritakse kaup paariks tunniks, mis tähendab, et ma saan ümber mõelda ja keegi ei pane mulle seda pahaks.
Üks nipp veel, kui te pole oma ostuotsuses sada prossa kindlad: tõstke kaup ostukorvi ning jätke “vedelema” – üsna tihti saadab kaupleja kirja, et kuuledsa, su korv jäi meie müügisaali vedelema, äkki ikka ostad ära, siin on sulle lisa sooduskood.
Mõnikord jääb ostukorv vedelema seetõttu, et midagi olulist tuleb vahele, ja ununeb sootuks. Pole hullu, sest suure tõenäosusega hakkab peagi mõni kampaania, mis ostukorvi hinda langetab. Võit-võit juhul, kui sa siiski otsustad uusi asju osta.
Sama tähtis kui kauba eest maksmise turvalisus on selle kohaletoomise viis. See peab olema kauplejal hästi selgelt kodulehel välja toodud. Hea kaupmees annab ostu sooritamisel valiku tarnijatest ja toob välja hinnad. Kui kaup on kullerfirmale üle antud, saabub ostjale jälgimiskood – ka see peab olema kodulehel mainitud.
Lihtsad asjad, millel silma peal hoida
Esimene nipp: säästa raha ja osta ainult siis kui sul tõesti midagi vaja on. 90% allahindluskampaania ei too su rahakotti 10% kulutamise järel neid maksmata jäänud üheksatkümmet raha. Suure tõenäosusega on 90% ka kaupmehepoolne kunstiline liialdus – endast lugupidav kaupleja – eriti Eestis – ei hakka muidu eest head asja ära andma. Kui üüratu allahindlus aga vett peab, siis küsi endalt, miks selle kauba hind koletu kõrge oli, ja kes sinu arvelt rikastuda üritas!? “Lollidelt tulebki raha ära võtta” pole sõnakõlks vaid äri ajamise viis.
Teine: iga suvalise e-kirja või SMS-i peale ei tasu leili minna. Sa ju ometi tead, mida sa oled ostnud ja milline kullerfirma selle kohale toob!? Järelikult võivad liba-Fedexid ja -Omnivad ennast pooleks võimelda, sa ei lähe õnge.
Kolmas: tee iga nädal oma pangakontodele kontroll ja vaata, kas kõik klapib. Mina näiteks avastasin, et olen 6 kuud maksnud Amazon Prime teenuse eest 6 eurot ja see raha liigub mingitele suvakontodele. Mis tegin? Eks helistasin kodupanka ja lasin kaardi kinni panna, sest andmed on jalutama läinud ja 6 eurtsi on alles algus – ja mul pole lähiajal küsimust ka, millega oma aega tappa, ma suhtlen eri instantsidega, et raha tagasi saada. Mis ei pruugi õnnestuda muidugi. Ja mõne päeva ei saa poes ka käia muidu kui lapsega koos, sest pangakaarti ju mul ei ole.
Niisiis võib ka kogenum veebiostleja ikkagi vastu pükse saada ja jurri lahendamisele kuluv aeg on puhas kulu. Oleks kontrollinud, kellele ja kus andmeid jagan, poleks praegu vaja tõmmelda.
Viimane: ostukeskkondade paroolid. Tasub kasutada parooligeneraatori abi, kui kasutad sama nutiseadet, on selles olemas paroolide meelespidamise rakendus, mis sõbraliku silmavaate peale aktiveerub ja õiges kohas õige parooli automaatselt sisestab. Vanaema nimi ja esimese auto mark jäägu perealbumisse.
Loe siit omaks lustiks, kuidas ma hommikumantlit osta üritasin ja lõpuks mitmel mõjuval põhjusel loobusin
Kaanepilt: Pixabay
