Leedust auto ostmise kasuks räägib sealne suurem mudelivalik ja odavamad hinnad. Samas on just sealt enim anekdootlikke lugusid, mille puhul kannatajaks paraku heauskne ostja. Küsisime maanteeameti tehnoosakonna juhatajalt Jürgo Vahtralt, millist nõu oskab ta anda nendele, kes on kaalunud üleläti naabrite juurest kasutatud auto soetamist.
Aasta võis olla 2004, kui soetasin omale neljanda põlvkonna Volkswagen Golfi: müüjaks naisterahvas, kes kinnitas, et auto on Saksamaalt toodud ja seal vähe sõitnud (hodomeeter näitas 60 000 km) ning seda on kasutanud vanaema – ühesõnaga, te teate seda juttu juba peast.
Sel vanaemal oli olnud huvitav maitse, sest Golf IV oli peal Audi 1,9 TDi võimas turbodiisel, tuunitud esi-ja tagatuled, hele plüüssisu ja tolle aja kohta kõikvõimalikud mugavuslisad. Ja see oli püss, mis püss!
Hooldasin autot sõprade soovitusel Forssis, kus esimesel õlivahetusel tekkis tõrge: meister imestas, et autol on 1,9ne diiselmootor ja küsis otse, kas ma olen selle ära vahetanud. VIN-koodi järgi oli tegu… bensiinimootoriga sõidukiga!
Kellad ei hakanud meist kellelgi helisema, sest üldiselt ei nõudnud Golf tavapärasest erinevat remonti, kõige kallim oli vististi üldse keemiline puhastus, mille lapse jogurtiplahvatuse järel tegema pidin.
Musu – nii me teda hellitavalt kutsusime – teenis korralikult vanema poja esimese autona, ja alles siis kui majja tuli STI, otsustasime selle heale kolleegile maha müüa.
Selleks ajaks olid karbid natuke roostetama hakanud, neid maha võttes selgus, miks mõnigi asi selle Golfi juures pani meistrit kulmu kergitama: Musu oli (vähemalt) kahest Golfist kokku keevitatud. Jälgi ajades jõudsime Leeduni.
Tagantjärele tänasime kooris Absoluuti, et keegi põhjagaasiga püssides bambusse ei pannud. Kabelimats oleks olnud või siis väga viletsate tagajärgedega avarii.
Edaspidi olen oma autod ostnud otse Eesti esindustest või – STI puhul – pannud näpu peale “täpselt sellele” autole ja oodanud kuni see Rootsist Eestisse toimetatakse, et siin esinduses omakorda kõik kriipsud ja kraapsud üle kontrollida ja alles siis õnnest hulluda.
Aga ajad on muutunud ning Autolehe 2016. aastal kaasa tehtud ostueksperiment näitas, et Leedust võib rämpsu seas leiduda ka tõelisi pärle.
Kuna foorumites arutatakse tõsimeeli, kuidas Leedust autot osta (kevad tuleb ja uue sõiduvahendi soetamine mõlgub paljudel meeles) ning mitu lugejat on otse küsinud, kas riskida või mitte, võtsin Jürgo Vahtral maanteeametist sabast ja palusin selgitada, kuidas asjalood on.
Leedu meistrid lähevad aina paremaks
Jürgo Vahtra ütleb, et aastas tuleb ette 1-2 juhtumit, kus ülevaatusel avastatakse mitme VIN-koodiga sõiduk: “Leedu meistrid lähevad järjest paremaks, keevitused on järjest paremad ja VIN koodid ongi see koht, kus asi välja tuleb.”
Sellisel juhul keeldub maanteeamet auto registreerimisest: “Liiklusseaduses on olemas punkt, mis võimaldab juhul kui sõiduk on koostatud varuosadest ja isegi kui see vastab tehnilistele nõuetele, seda registrisse mitte võtta. Turvalisuse küsimus ennekõike: sõiduki kere on selle peamisi koostisosi ja seda ei tohi varuosadest koostada. Lõpuni ei saa mitte keegi kinnitada, et see on turvaline, et turvapadjad on alles ja avanevad, et keevitused peavad jne.,” selgitab Vahtra.
Mis saab siis, kui maanteeamet keeldub sõidukit registris arvele võtmast? “Edasi on ostja sunnitud auto kuskil Leedus või Venemaal maha müüma, Eestis seda kasutada ei saa,” ütleb Jürgo Vahtra.
Varastatud auto heauskne ostja saab kõvasti pihta
Aeg-ajalt loeme ärevakstegevaid uudiseid, et leedu grupeeringud gastroleerivad Eestis ja sihivad luksuautosid, millel on võtmevaba käivitussüsteem. Kui paljud kas siit või mujalt varastatud autodest n-ö puhta põlleesisega heausksete ostjate kätte jõuavad, Jürgo Vahtra öelda ei oska, sellekohane statistika puudub.
“Mujalt varastatud auto müüakse Leedus läbi vahendaja, jälgede peitmine on oskuslik. Kui aga juhtub, et meile tuleb registrisse arvele võtmiseks varastatud auto, teatame PPA-le, anname juhtumi politseile menetlemiseks.”
Ostja peab sellisel juhul auto loovutama, aga paljudel juhtudel on ta selle näiteks kuue kuu pärast tagasi saanud, sest varastatud auto omanikul puudub huvi seda tagasi saada, kindlustus on asja juba menetlenud.
“Sellisel juhul saab ostja seda autot teatud piirangutega soovi korral kasutada. Ta ei saa sellega Eestist välja sõita kui Schengeni märge varastamise kohta on peal, samuti ei saa minna Venemaale. Ülevaatuse tegemisest tuleb teavitada, et saaksime anda eriloa jne,” selgitab Vahtra ebamugavusi, mis kaasnevad heausksele ostjale.
Kas siis osta Leedust või mitte osta?
Jürgo Vahtra räägib, et Leedust autot ostes tuleks teha nagu ikka: kõigepealt tasuks võtta ette ostatargalt.ee netileht ja sealt panna kõrva taha tarkused.
“Leetu minnes oleks mõistlik asjalik ekspert kaasa võtta või kohapeal usaldusväärses margiesinduses lasta sõiduk üle kontrollida,” soovitab tehnoosakonna juhataja.
“Probleemide tekkides ei ole autot võimalik kellelegi tagastada, Eestis firma käest ostes on reeglid paigas ja eraisikult saab samuti kasvõi kohtu kaudu pettuse puhul kahjud välja nõuda. Leedus on see raskem ning autoost suure riskiga.”
“Miks on autod Leedus odavamad kui Eestis? Sest nad ostavadki kokku avariilisi autosid, lapivad neid kokku. Leedut nimetataksegi Euroopa suurimaks autotöökojaks,” tõdeb Vahtra.
Ta lisab, et leedukate jaoks on Eesti väärt koht, kust vrakke kokku osta – turg on usaldusväärne, sõidukid hooldatud, neid on lihtsam remontida ja… siia tagasi müüa. Seega võib Leetu autot ostma minnes saadagi (täielikult või osaliselt) Eesti ajalooga auto (sõltub, mitmest see kokku on pandud).
“Iseasi, kuidas need autod seal üles lüüakse. Tõenäosus petta saada on palju suurem, sellega tuleb arvestada – pole olemas tasuta lõunaid,” meenutab ekspert vana tuntud tõde.
Ostu-müügilepingu vormistamise karid
“Ostu-müügilepingu vormistamisel tuleb vaadata, kellelt sa ostad,” soovitab Jürgo Vahtra olla tähelepanelik. “Leedus on tavaline, et registrisse minnakse paberiga nagu oleks sõiduk ostetud saksa Franzu käest, leedukast pole aimu, see tekitab kahtlust ja kui tahad autot tagasi anda, kehitab leedu müüja õlgu.”
Ostu-müügileping vormistatakse sellisel juhul otse Lääne-Euroopa omanikult lõplikule omanikule Eestis, vahendaja ei tee vahedokumente, et ta on ostnud ja müüb edasi. “Kahjuks on see suhteliselt tavaline tegevus ka Eesti vahendajate puhul, see on kahetsusväärne,” juhib Vahtra tähelepanu puudujääkidele siinses asjaajamises.
“Müüja tausta ja auto tausta tuleb kontrollida, sest põrsa kotis ostmine on rumalus,” nendib Jürgo Vahtra. “Kui seda teha ei ole võimalik, tuleb kahelda kõiges. Sa ei tea, mis on auto tegelik läbisõit, mis avariid see on teinud. See tuleb hiljem kasutuse ja remondi käigus välja, kui midagi lahti võetakse ja selgub, et turvapatju näiteks pole.”
Ja uuesti: kas osta Leedust või mitte osta?
“Leedukad ostavad Eestist autosid, ja püüavad neid siia maha müüa,” tuletab Jürgo Vahtra uuesti meelde. “Kui Leedu riskid ei heiduta, ekspert on omast käest võtta, esinduses saab auto üle kontrollida või esindusest osta, siis… ikkagi ei soovitaks riske võtta. Hinnavahe Eestist otstes pole nii suur, aga kindlustunde annab teadmine, et siin on lihtsam oma õigusi taga ajada.”
Mina lugesin siit praegu välja, et Leedust ei peaks autot ostma. Kui mõistlik on kasutatud autot Euroopast osta, sellest saab uuesti lugeda siit.
Kaanepilt: Ylle Tampere
