Eestlased on avastanud enda jaoks rendi-elektritõuksid: Tallinnas ja Pärnus on tõuksijaid rohkem kui rattaid jagub. Rattapuudusest hullem on aga seaduses laiutav auk: puudub selgus, kus ja kuidas elektritõuksidega liigelda tohib. Liiklusõpiku autor Juri Ess ja PPA juhtivkorrakaitseametnik Sirle Loigo selgitavad.
Tallinnas laenutavad elektritõukerattaid Bolt ja CityBee. Mõlemal on ringluses paarsada tõuksi, nende hulk varieerub vastavalt nõudlusele.
Kokkuleppel linnavalitsusega on elektritõukside kiirust alandatud esialgu 20 km/h-ni, juuli lõpus vaadatakse olukord üle ja võimalik, et kiirust tõstetakse.
Mõneti on see ka vajalik, sest kui kaalukas inimene tõuksi selga ronib ja näiteks Tähetorni mäest üles liuelda soovib, ei pruugi see tal 15-20 km/h peal õnnestuda: kiirus kukub nulli lähedale.
Siiski piisab palju vähemast kui 20 km/h, et kogukas sõitja jalakäijate vahel elektritõuksiga koperdades mõne neist ratastooli lükkab. Raskeid vigastusi võib saada ka tavalise tõuksijaga kokku põrgates.
Seaduse järgi elektritõuksi kasutades täiskasvanu eraldi turvavarustust kasutama ei pea, mõlemad rentijad aga soovitavad liikudes kanda kiivrit ja arvestada kaasliiklejatega.
Kiivriga tõuksijaid näeb siiski üksikuid: laenurattaid kasutatakse tihtipeale takso asemel: on odavam ja kiirem. Kui on vaja koosolekule jõuda, saab vabalt minna ka kostüümis või ülikonnas.
Elektritõuksid ja kokkupandavad elektrirattad on ka poodides kuum kaup: mitmed rendisõiduki kasutajad on agregaadi lihtsusest ja mugavusest inspireeritult nõus tegema üsna kopsaka investeeringu, et edaspidi juba isikliku rattaga vurada.
Nii Bolt kui ka CityBee kasutavad rendiratastena NineBot ES4 mudelit, mille hind jääb sõltuvalt müüjast 600 ja 800 euro vahele. Ratas arendab kiirust 25 km/h. Aga on teiste tootjate mudeleid, mis liiguvad kiirusel kuni 45 km/h.
Talv, vabandust, elektritõuks tuli ootamatult
Elektritõuksidega on Eestis juhtunud siiani teadaolevalt kaks raskemat õnnetust. Pisikesi kõkse juhtub ilmselt hulka sagedamini, kuid need ei jõua statistikasse.
Aga kaasliiklejad on mures: autojuhid pelgavad süüdimatult sõiduteel siksivaid sõitjaid, jalakäijad ootamatult ilmuvaid rattureid, kes suurel kiirusel inimeste vahel süstivad.
Ka ei saa keegi kontrollida purjutanult lenksu lendajaid: räägitakse midagi koostööpartneritest ja kontrollist, päriselus aga võib tõuksi või elektriratta võtta igaüks, kel nutiseade või ühistranspordikaart (Tartus) taskus.
Kas see lohutaks, kui ütleks, et me ei ole oma mures üksi? Pariisis piiratakse elektritõuksidega ringi liikumist ja näiteks Poolas on oskamatutele sõitjatele soolas kopsakas trahv ning märge registrisse eluajaks: kui sa isegi rattaga hakkama ei saa, mis juhtub siis, kui sa rooli istud!?
Euroopa Liidus nagu ka Eestis ollakse elektriliste tõukside defineerimisega jännis, mis jännis. Õigustusena tuuakse muuhulgas ka nende kasutamise hooajalisust: tõuks on ilusa ilma pill.
Aga kui järgmisena jõuavad meile ka elektrimopeedid, millele saab vihmase ja jaheda ilmaga isegi spetskatte üle tõmmata? Jälle jänn!
Õnneks on siingi võimalik õppida poolakate kogemusest: põruta rolleriga kuhu tahad ja kauaks vaja, aga käitu korralikult. Muidu tuleb politsei…
Korravalvurite saabumine ja eksimuse eest sakutamise läbiviimine on seda lihtsam, et rolleri või tõuksi rentnik pole anonüümne.
Vähetähtis ei ole ka kaaskodanike tauniv suhtumine vastutustundetult käituvatesse ratturitesse: erinevalt autojuhist on tõuksija või elektrirattal kimaja suhteliselt avatud ja kaitsetus olukorras. Piisab kui kellelegi meenub ütlus “kaikaid kodaratesse loopima” ja ratturiviha ongi käes.
Liiklusõpiku autor Juri Ess: “hall ala” tuleb kaotada
Kolm aastat tagasi rääkis Juri Ess, toona veel Tallinna Tehnikaülikooli mehaanikateaduskonna doktorant ERRi “Teadus kolme minutiga” videoloengus, kuidas ennetada liiklusõnnetusi.
Praegu töötab Ess Liikluslab’is ja tegutseb liiklusuuringute valdkonnas, on koostanud Maanteeametile uued eksamiküsimused ning välja andnud interaktiivse õppematerjali „Liiklusreeglid lihtsas keeles“ (2019).
Ess on meie liikluskultuuri(tust) uurides läinud n-ö juurteni välja ja otsib muuhulgas lahendust murele, et liiklejad tihti keerulisest sõnastusest seaduses ühtviisi aru saaksid. Elektritõuks on üks neist asjadest, millega ollakse hädas üleüldiselt.
“Elektritõukside kasutamise trend on Eesti jaoks suhteliselt uus nähtus ja liiklusseadus ei ole jõudnud sellele järgi,” tõdeb Ess.
“Sarnane probleem on Euroopas elektrijalgratastega – see on täiesti uus sõidukiliik, mida tulebki käsitleda tavalisest jalgrattast eraldi. Näiteks kaalutakse Saksamaal jalgratastele ja elektrijalgratastele mõeldud teede eraldamist, seda põhjusel, et need liiguvad väga erinevatel kiirustel,” selgitab liiklusspetsialist.
Eestis on olemas liiklusreeglid tasakaalu- ja robotliikuri jaoks, kuid elektritõukerattaga seonduv on praegu „hall ala“.
Seaduses pole vastavat mõistet ega liiklusreegleid. See tähendab, et asja tuleb võtta loogiliselt, lähtudes ennekõike ohutuse aspektist.
Ess annab oma hinnangu liiklusohutusaudiitori vaatenurgast lähtuvalt: “Erinevalt tõukerattast on elektritõuks oma iseloomult sõiduk ning seda kasutav liikleja on juht, mitte jalakäija. Muuhulgas tähendab see, et sellise elektrilise ratta juhil ei ole eesõigust ülekäigurajal, ta peab andma suunamärguandeid ja olema kaine.”
Võrreldes erinevate kergsõidukite omadusi, saab järeldada, et kõige rohkem sarnaneb elektriline tõukeratas tasakaaluliikuriga (vt tabel allpool).
“Sellega siin aga üks probleem – tasakaaluliikuri suurim kiirus on 20 km/h, kuid elektritõuksi kiirus on reeglina kuni 25 km/h ja mõnel mudelil isegi kuni 45 km/h,” lisab Ess.
“Me ei saa käsitleda 20 km/h ja 45 km/h liikuvaid elektritõukerattaid samas kategoorias, seega teeme vahet tõuksidel, millega sõidetakse kiirusel kuni 20 km/h, ja tõuksidel, millega sõidetakse kiiremini,” soovitab ta.
Juri Essi hinnangul peaks aeglasema elektritõukeratta võrdsustama tasakaaluliikuriga, kiirema aga (elektri) jalgrattaga. Kuna enamus elektritõukse on varustatud spidomeetriga, peaks eristamine võimalik olema.
Kehtiva seaduse järgi peab liiklema nagu jalakäija
Sirle Loigo, PPA juhtivkorrakaitseametnik, kes aktiivselt tegeleb liiklusohutuse ja ennetustööga, võtab ette seaduse ja teeb puust ja punaseks, kuidas tänasel päeval elektritõuksiga liikuda tohib.
“Liiklusseaduse mõistes on elektrilised tõukerattad jalakäija abivahendid, seega on kõnniteedel nendega liiklemine lubatud ning liigelda tuleb samade reeglite kohaselt nagu jalakäija,” ütleb Sirle Loigo.
Liiklusseadus: jalakäija on jalgsi või ratastoolis liikleja. Jalakäijaks loetakse ka rula, rulluiske või -suuski, tõukeratast või -kelku või muid sellesarnaseid abivahendeid kasutav liikleja.
§ 25. Sõidutee ületamise nõuded
(1) Sõiduteed ületades ei tohi jalakäija asjatult viivitada ega seisma jääda. Rula, rulluiske või -suuski, tõukeratast või -kelku või muid sellesarnaseid vahendeid kasutav jalakäija peab sõidutee ületama jalakäija tavakiirusega.
Sirle Loigo selgitab, et jalakäijad (need, kel liikumisvahendiks tõesti vaid oma kaks jalga) ei ole kohustatud elektrilise abivahendiga liiklejale kõnniteel teed andma või eest ära hüppama.
“Eesti inimesed ei ole veel harjunud sääraste abivahenditega liikluses ning seepärast juhtuvad ka õnnetused kergemini. Siis on kõige olulisem arvestamine ja teistesse liiklejatesse heatahtlik suhtumine,” soovitab Loigo.
Elektriratas on jalgratas
Tartus olevate rendirataste puhul on liiklusseaduse mõistes tegu jalgrattaga. Seega võib nendega liigelda nii kergliiklus- kui ka sõiduteedel ja neile kehtivad jalgratturi kohta käivad liiklusreeglid.
Viimase eelduseks on kuni 16-aastastel jalgrattaloa olemasolu ja kiivri kandmine. Kiiver on väga soovitatav ka täiskasvanutel, sest kiiresti liikuva sõiduki pealt kukkumine pole naljaasi. Õnnetuse korral võib kiiver päästa sõitja elu ja tervise.
Elektrirattaga sõitjad peavad veenduma, et nad ei ohusta ega takista kuidagi jalakäijad. Kergliiklusteel võib küll jalgrattaga sõita, aga eelisseisus on vähem kaitstud liikleja ehk jalakäija.
Lahendus on teiste liiklejatega arvestamine
Politsei paneb jalgratturitele ja elektriliste liiklusvahendite kasutajatele, olgu selleks siis (elektri)tõuks, rula, tasakaaluliikur või midagi muud, südamele, et kasutataks turvavarustust ja arvestataks teiste liiklejatega.
“Isegi kiirustel kuni 30km/h mõjuvad füüsikalised jõud sõltumata sellest, kas kukutakse jalgratta sadulast või elektrilise tõukeratta pealt. Vigastused tekivad igal juhul,” meenutab juhtivkorrakaitseinspektor Sirle Loigo elu tõsiasju.
Kuniks meie seadustes on selle koha peal hall ala ning me alles harjume uudsete liiklusvahenditega tänavatel, ei ole paremat soovitust kui teistega arvestamine.
Tõsi on ka see, et vastavalt kujunevatele kirjutamata reeglitele – näiteks, et elektritõuksiga ei suruta iga hinna eest Viru tänavalt tipptunnil läbi ega siksita autode vahel “sest ma olen nõrgem ja sa jääd ikkagi süüdi” – meie seadusandja vajaliku regulatsiooni ka loob.
Elu õpetab, ja nagu selgub, elektritõuks kah.
Kaanepilt: Ylle Tampere
