Osa linnainimesi on juba läinud COVID-19 pandeemia eest maapakku oma suvekodudesse ning need, kes veel jäänud, peavad sarnast plaani. Kevad tuleb ja maakodu tundub turvalise paigana, kus kasvatada salatit ja võibolla kartulgi maha panna. Piirangute valguses tuleks kõigil, kes end mitme koha vahel jagavad, kõigi nende kohta rahvastikuregistris märge teha.
Me oleme tõenäoliselt täiesti tüüpiline Eesti pere: suurema osa ajast elame Tallinnas, kuid nädalas paar korda liigume linnast kahes suunas oma vanemate juurde: 20 km Tallinnast “maale” on üks ema, kellele tuleb süüa viia kuna kullerid sinnakanti ei käi ja naabreid on ebamugav koguaeg tülitada, ja kümmekond kilomeetrit teises suunas on isa, kelle õuel on kuur, kust vahete-vahel küttepuid toome.
Olgu siinkohal täpsustatud, et suhtleme vanematega kontaktivabalt sellest ajast alates kui kaasa Inglismaalt naases ja kuigi tänaseks on eneseisolatsiooni periood juba kolm nädalat lõppenud, on viirusse nakatumise oht järjest kasvanud, ja pole ühtegi põhjendust, miks ei peaks saama emade-isadega üle õue hõikuda või toidukotte ukse taha panna.
Ja siis on meil suvekodu Saaremaal. Õigemini on see kodu, kuhu tahaksimegi kunagi päriselt minna. Unistada ju võib. Mida suuremaks kevad, seda valusamaks igatsus vana talumaja ja suurte pärnade järele.
Paraku on Saaremaaga sellel kevadel kõik teisiti: sellest on saanud meie viirusepuhangu epitsenter ning ühelgi võõral, kelle hulka arvatakse ka suvesaarlased, edasi-tagasi siiberdada ei lasta. Mõistlik. Kes tahab, saab suvekoju minna ent peab seal siis paigal püsima.
Kui läheb nii, et kehtivaid liikumispiiranguid veelgi karmistatakse ning tuleb paarinädalane lockdown, siis tuleb valida, kas olla maal või linnas. Soovitav oleks täna teha ära vajalikud liigutused, et valikuvõimalus üldse oleks: tõenäoliselt ei sulgu uksed ju minutipealt.
Ja isegi kui üldist karantiini ei kehtestata, oleks mõistlik rahvastikuregistrisse sisse kanda need elukohad, kus aegajalt viibitakse pikemalt kui see niisama külalisele viisakas oleks. Praegu kehtivad piirangud sätestavad, et liikuda võib vaid hädavajadusel ning valmis tuleb olla selgituste andmiseks.
Selgitan alljärgnevalt samm-sammult, kuidas ma kõik oma kodud riigi silmis legaliseerisin: see võttis aega täpselt ühe minuti.
Suvekodu lukustatud saarel
Kõik Eesti saared on lukus, aga paljud pered püsivad koduõppel ja kaugtööl maikuu lõpuni. Tundub olevat parim aeg, et pakkida asjad ja minna saarele maapakku. Lockdown’i korral hea rahulik lahendus.
Selleks, et suvesaarlane suvekoju pääseks, tuleb rahvastikuregistris kõigil pereliikmetel märkida see lisa-aadressiks – ei piisa, kui ainult kinnistu omanik seda teeb, pereliikmeid temaga kaasa ei lubata. Alaealised lapsed käivad vanemaga koos, aga täisealistel ent veel õppuri staatuses olevatel noortel tuleb ise rahvastikuregistris vastav märge teha.
Saartele minnes tuleb arvestada kahenädalase karantiiniga. Te saate liikuda oma suvekoju, aga peate seal vähemalt 2 nädalat kohapeal püsima.
Ja veel: kohale jõudes tuleb oma viibimisest teavitada kohalikku omavalitsust. Kui ravimid saavad otsa või juhtub mõni muu häda ja viletsus, tuleb KOVil aidata see lahendada.
See on see koht, kus meie pesakond küsib iseendalt, kas me ikka peame saarlastele praeguses olukorras kaela peale minema – äkki kannataks ära, et üks kevad jääb vahele!? Suvekodu ju kuskile ei kao, aga jaks lõpeb neil, kes püüavad hädaliste aitamisega hakkama saada.
Vanemate abistamine
Täieliku karantiini olukorras vanemaid enam niisama lihtsalt abistada ei saa: toidukoti ukse taha viimine ei kvalifitseeru hädaolukorraks, sest üksikute vanainimeste heaolu eest hoolitsevad kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad. Niisiis ei tohi unustada neid abivajajast teavitada – ja see on lähedaste asi, sest väärikas vanur pelgab abi küsida.
Sellegipoolest tuleks rahvastikuregistrisse oma teise elukohana märkida ka aadress, kus ema või isa elab: on olukordi, kus peab ise kiiresti kohale minema ja siis peab selleks olema seaduslik alus.
Märge registris on sinu enda huvides
Ütlen ausalt, ma ei teadnud võimalusest, lisada rahvastikuregistrisse oma teised elukohad enne kui siseministeeriumi ja 1247 abitelefoni spetsialistid mulle seda soovitasid.
Andmete täiendamiseks identisin end, otsisin aadressipangast viibimiskohad, kinnitasin, ja tehtud. Ühtlasi tegin korda oma noorima lapse registriandmed. Kõik kokku võttis umbes minuti, aga süda on rahul – kui vaja, saan emale appi, kui tahan, pääsen Saaremaale.
See viimane jääb muidugi unistuseks, sest vanemad on mandril ja praeguses olukorras oleks kahenädalane karantiin, lihtsalt sellepärast, et suvekodus on nii äge, täiesti vastutustundetu ettevõtmine.
Rääkimata kohaliku omavalitsuse töötajatest, kelle jaoks me oleme järjekordne peavalu ja lisakohustus. Pole meil siin Tallinnas ka midagi viga. Linnud laulavad ja päike paistab aianurga soojaks. Ongi aeg aknad ära pesta.
Kaanepilt: Ylle Tampere ja kuvatõmmised
