Pruugitud autode turg on sama vana, kui auto ise. Aegade jooksul on aga juurdunud mõni müüt, mille püsimine ei ole üldsegi mitte autoostjale kasulik. 30-aastase staažiga autojuht Indrek Jakobson heidab neile pilgu peale.
Enne lugema hakkamist tasub aga meenutada, et erand kinnitab reeglit ning ka kõiki allpooltoodud soovitusi eirates on hea õnne puhul võimalik soetada mõistliku hinnaga korralik auto. Ent riskide maandamiseks on mõistlik pruugitud autot valides allpool kirjeldatud nüansse siiski silmas pidada.
Müüt nr 1: Automüügifirmast saab parema auto, kui eraisiku käest.
Seda müüti on hoolega kultiveerinud kõik kasutatud autode müüjad, kuna see on neile äriliselt kasulik. Oma peaga mõtlema asudes selgub siiski kiirelt, et ostetav auto on ikka täpselt selline nagu ta on, sõltumata sellest, kas müüja on arvel rahvastikuregistris või äriregistris.
Tõsi, äriühingust auto ostjat kaitseb tarbijakaitseseadus, kuid auto ostetakse ilmselt sõitmiseks, mitte selle üle kohut käimiseks.
Mõni firma annab ka pruugitud autole garantii, kuid sel juhul on tegu kas ülilühikese ajaga (nädal-paar on sisuliselt formaalsus) või maksab autoostja selle lihtsalt kõrgema hinna näol kinni.
Lisaks maksab ostja täiendavalt kinni müügimehe tööaja ja autosalongi või -aia ruutmeetri hinna. Eraisikult ostes neid kulusid reeglina ei kaasne ning auto on tõenäoliselt selle võrra soodsam.
Müüt nr 2: Korralikult täidetud templitega hooldusraamat tagab usaldusväärse ajaloo.
Tegelikkuses omab paberil hooldusraamat tihtipeale üksnes ilukirjanduslikku väärtust. See kehtib eriti välismaalt toodud autode puhul, kuna hooldusraamatu võltsimine ei ole professionaalide jaoks kuigi keeruline.
Ainus, mis auto eluloost tõeliselt usaldusväärse pildi annab, on margiesinduse infosüsteemis olev hoolduste ja remondiajalugu.
Seega tasub alati tunda auto ajaloo vastu huvi ennekõike esinduses ning kui müüja ei soovi seda protsessi kaasa teha, on tulevikus oma aja, närvide ja remondiraha säästmiseks mõistlikum kohe minema jalutada.
Loomulikult on olemas ausaid autoomanikke, kelle sõiduki paberkandjal hooldusraamat on identne elektroonilisega, kuid selle kontroll esinduses ei tee kunagi paha.
Müüt nr 3: Müügikuulutusele lisatud remondiarved annavad kindlust, et autot lähiajal remontida pole vaja
Tegelik olukord on risti vastupidine. Ohtralt lisatud remondiarveid minevikus tehtud tööde kohta ei anna mingit kindlustunnet auto olukorra ning tuleviku remondivajaduse üle.
Arvestades, et tänapäevane auto koosneb mitmest tuhandest detailist, on enamik neist ju vahetamata niikuinii.
Pigem on hoopis tõenäolisem olukord, kus müüjal on saanud auto remontimisest villand ning ta otsib uut omanikku, kes oleks nõus jätkama raha matmist surnud hobuse alla.
Auto, mis on saanud korrapärast kvaliteetset hooldust, kuid vähe remonti, teenib uut omanikku tulevikus suure tõenäosusega paremini, kui see, mida regulaarse hooldamise asemel on ohtralt remonditud.
Lõpetuseks tuleb korrata seda lahtiütlust, millega lugu algas – kõik siin kirjutatu on tõenäosuslik ning on olemas ka risti vastupidiseid näiteid.
Kuid oma isiklikku raha kulutada teada saamiseks, et Sa polnud positiivne erand, vaid reegel, pole kuigi mõistlik.
Tark on hoida pea külmas ning kulutada pigem mõnikümmend eurot autoga tutvumisele kui hiljem tuhandeid remondile.
Indrek on olnud autoomanik üle kolmekümne (!) aasta ning ühe erandiga kõigile oma pruugitud autodele ise uue omaniku leidnud.
Mõne auto puhul on see aega võtnud tunde, mõne puhul pisut alla aasta. Üks on aga selge: igale autole on kusagil ostja. See tuleb lihtsalt üles leida – ja üksainus on täiesti piisav!
Loe siit, kuidas müüa oma autot nii, et ostjalt mitte petta saada
