Autoasjatundja Tanel Tiirik annab nõu, mida võtta, mida jätta kui teemaks on lisavarustuse valimine uuele autole. Turvalisuse arvelt ei saa mööndusi teha ent mõne läikiva ja plinkiva vidina võib eelarvest välja kirjutada küll.
Kui veel kakskümmend aastat tagasi, oli võimalik tellida autole juurde vaid mõni elementaarne lisa, siis tänapäeval ei ole kuigi keeruline auto baashinnale veel teist samapalju juurde panna.
Kui eesmärk pole sõpradele autoliike tehes uhkustada, et uus pereliige veeres tehasest välja kõikide lisadega, annan omapoolseid soovitusi, millist lisavarustust on mõistlik uuele sõidukile valida.
Lisaks tahan ka juhtida tähelepanu sellele, et samasugune lisa võib eri tootjate sõidukitel töötada erinevat moodi ning et hämmeldavaid olukordi vältida, oleks vaja endale enne selgeks teha, mida täpselt lisaks tahetakse.
Turvalisuselt allahindlust teha ei saa
Turvavarustus, millele võibolla alati esimese asjana ei mõelda uut sõidukit soetades, on tootjate jaoks sama tähtis, kui keskkonda vähem saastavamate tehnoloogiate välja arendamine. Seepärast küsimust, mida võtta, mida jätta, ei ole – kõik elutähtis peab varustuses olema.
Autode turvalisust mõõdab Euroopas Euro NCAP, kelle hinnang sisaldab baasvarustuse turvalisust ning uuemal ajal levima hakanud sõiduabisid.
Et saavutada viis tärni, peab juba standardvarustus sisaldama liiklusmärgi lugejat, kokkupõrke ennetussüsteemi ning oma sõidureas püsimise hoiatust.
Autotootja pakub lisavarustusena juurde ka abisüsteeme, mis peaks veelgi rohkem vähendama õnnetusse sattumise ohtu.
Enamasti tulevad kõik need abid ühe paketina peale ning eraldi linnukesi tegema ei pea. Kuna sellise tehnoloogia välja töötamine pole odav ning ka lisapakett on üsna kallis, siis kaaluvad paljud nende vajalikkust.
Soovitan selle kulutuse kindlasti teha siis, kui sõitmist on palju asulavälistel teedel, millel on ka korralik teemärgistus (oluline eeldus süsteemide heas töös).
Lisaks ei kasuta kõik autotootjad kõige viimaseid uuendusi, näiteks ohu korral pidurdab mõni vaid kuni 25 km/h või ei keera rooli tagasi, kui auto hakkab välja vajuma oma sõidureast.
Turvavarustuse alla liigitatakse muuhulgas ka sõiduki esituled ning võimaluse korral ei soovita ma koonerdada. Kuna pimedat aega on meil palju, siis hea nähtavus muudab liiklemise ohutumaks.
Peamiselt kasutatakse tänapäeval leedtulesid, kallimatel varustustasemetel isegi leed-maatrikseid, kuid lahendused võivad erineda. Näiteks, kui puudub automaatne kõrguseregulaator on valgusvihk nõrgem.
Lisad, milleta enam ei oskakski
Tihe konkurents tootjate vahel on tarbjate rõõmuks toonud väga palju mugavust autode standardvarustusse, näiteks pardakompuuter, sinihamba kaudu ühendumine, kliimaseade ning palju muud mugavat, mille eest mitte väga kauges minevikus tuli juurde maksta.
Baasvarustusest sõltub, kas ja millise varustustaseme ostja valib. Kaks lisa, milleta ise enam rooli taga elada ei tahaks, on roolisoojendus ning kohanduv püsikiirusehoidja. Vähemalt Opeli puhul kehtib loogika, et kui on olemas need kaks, on ka kõik muu hea autoga kaasas.
Lisad, mille olulisus on küsitav
Küll ei oska ma lugu pidada Sport nupust tavalise pereauto armatuuril – tavaliselt ei tee see midagi sportlikumaks – kes ikka püssida viitsib!? Ka iseparkimisest (väga aeglane) ning panoraamkatusest (kallis, ja võtab pearuumi ära) ei mõista ma pidada niipalju, et need kindlasti auto varustusse valiksin.
Kas sõiduautol peaks olema kahe istmesoojenduse asemel neli, on juba kellegi teise dilemma – mugavus ongi igale isiklik teema. Lihtne on läbi mõelda, kui tihti sõidab autos ühe-kahe inimese asemel neli. See annab vastuse, kas jah või ei need tagumised istmesoojendused.
Esiklaasisoojendusele lähenevad tootjad erinevalt: ühe arvates tuleb “võrgutada” kogu esiklaas, teise jaoks on piisav kui soojendus on vaid äärtes. Mugavuslisana on esiklaasisoojendus tore, aga mitte hädavajalik.
Ekraanil olgu selge pilt ja iste mugav
Nutiajastu on toonud autodesse ekraanid ning võib eeldada, et nende füüsiline suurus tulevikus vaid kasvab. Kindlasti peaks süsteem toetama Android Autot/Apple Carplayd ning pildi kvaliteet võiks olla nii hea, et ka tagurduskaamerast kasu oleks.
Nagu diivani valik mööblipoes, pakuvad autotootjad erinevaid istmeid. Kuigi kallimatel istmetel on ka natuke rohkem polstrit, siis enamasti sõltub istme hind sellest, palju saan ma enda järgi istet paika panna.
Näiteks Opel Insignia baasistet saab ainult üles/alla ja edasi/tagasi liigutada aga nahkpolstriga on võimalik 16 erinevas suunas tooli paika panna.
Kui paar tundi kolme jalaga taburetiga istumist selga ära ei väsita ja näole grimassi ei vea, siis ilmselt tundub igasugu iste mugavana. Kui aga pikka otsa tehes tuleb seljavalu tõttu sõidupause teha, on aeg investeerida kohanduvasse ja kaasaegsesse istmesse: hea mööbel teeb imesid!
Värv – kas tõesti kõige tähtsam!?
Ka värvi eest oskavad kõik margid lisaraha küsida. Kuigi pakutakse ka teatud baastoone (valge/sinine/punane) tasuta, ei soovita ma koonerdada, sest need ei pruugi aja jooksul nii hästi vastupidada tänu oma õhukesele kihile.
Lisaks võib ka olla neid toone keerulisem järelturul müüa. Velje suurust valides arvestage, et mida suurem ratas, seda ebamugavam võib olla vedrustus ning suurem müra.
Spoileripaketid muudavad keskmise auto küll veidi silmapaistvamaks, aga samas peab ka arvestama, et auto kõrgus maapinnast väheneb (kõrged äärekivid) ning rehvi purunemisel tuleb loota autoabile kuna puudub koht tungrauale.
Kokkuvõtteks: säilita terve mõistus
Soovitan uut autot komplekteerides mitte käituda nagu laps mänguasjapoes, kes tahab kõike ja kohe, ja kui ei saa, on tõenäoline, et viskab end põrandale ristseliti ja pistab röökima (nõuab salongis soodustusena igasuguseid lisasid).
Samas pole mõtet ka ajada vanainimese juttu, et milleks mulle need vidinad, kuigi ise proovinud ei ole ja täpsemalt ei tea ka asjast.
Kui parasjagu pole käepärast ühtegi tuttavat uue autoga, võiks kirja panna proovisõidu, lasta esinduses endale asjad selgeks teha ja ette näidata ning hankida lisatarkust ka mujalt.
Enamasti on tootjad teinud mudelitutvustuste puhul põhjaliku ülevaate saadaolevatest lisadest. Näiteks Alfa Romeol on väga hea klipp kõigis pakutavates juhiabisüsteemidest:
Kaanepilt: Ylle Tampere
