Liiklusohutuse audiitor Ain Kendra tutvus Soome OTI liiklusõnnetuste analüüsiga ja tõdeb, et statistikat saab serveerida täpselt selliselt nagu parasjagu vaja. Ning seni kuni müügil on nii lamell- kui ka naastrehvid, kestab “ühele ema, teisele tütar” – vaidlus. Kendra toob välja viis praktilist tähelepanekut, mis veenavad, et dilemma on elujõuline.
Satun harva sõitma hooldamata teedel – valdavalt on talvel rataste all asfalt – ja viimased kaks autot on olnudki ainult lamellrehvidega. Ent olen sõitnud ka naastrehvidega ja just seetõttu ei sõdigi ma nende vastu. Neile, kel on palju hooldamata teedel sõitmist, võibki naastrehv olla eluline vajadus.
Soomlaste uuring aga on asjakohane, aga praktiku seisukohalt tahaksin teemat natuke pikemalt ja sisulisemalt lahata.
Lamellrehv hoiab mõistuse kodus
Lamellrehv hoiatab juhitavuse kao eest veidi varem (hakkab natuke ujuma) ja jõuad miskit ette võtta. Lamelliga tunnetad seega veidi paremini tegelikke teeolusid.
Kuna hoiatus tuleb varem siis sõidad sa lamellrehviga veidi aeglasemalt – valid alateadlikult madalama kiiruse, ja siinkohal ei mõtle ma lubatud piirkiirust vaid mõistusega tunnetatud turvapiiri.
Naastrehvi eelised jääl pole kivisse raiutud tõde
Levinud eelarvamuse kohaselt on naastrehv kõikvõimas ja vastupidiselt lamellrehvile, mis mõistuse koju jätab, tekib naastuga petlik turvatunne – kuid kui auto käest ära läheb, siis juhitavuse kadu on järsk.
Naastrehvi kasulik efekt ilmneb jääl, seal on vahe lamelliga suur, eriti siis, kui jää peal on vee- või lörtsikiht, see juhtub enamasti plussmiinusnullis.
Teatud oludes oled lamellirehviga tõepoolest kui kits kiilasjääl, kuid need olud ei ilmne nii ootamatult. Ning juht käitub eriti ettevaatlikult. Sest tal on lamellid all ja mõistus kodus.
Olen nõus, et tõenäoliselt sellistes oludes lamelliga igalt poolt läbi ei lähe aga – eks rehvi valimegi ju selle järgi, kus meil rohkem sõita tuleb. Muide, korraliku miinuse juures töötab lamell ka jää peal paremini.
Palju sõltub teekattest
Meie asfaltteede kulumiskihis on kahte erinevat asfaldiliiki: kas SMA või AC surf. SMA on poorsem ning sobib paremini naastrehvidele, sest naast haagib ebatasasuse taha. Lamellrehv omakorda kleebib paremini siledama pinnaga ja seega sobib sellisele rehvile rohkem AC surf.
Suurema liiklussagedusega teedel kasutatakse rohkem SMA segu, selle kulumiskindlus pidavat veidi parem olema.
Suurema liiklussagedusega teedel on – vähemalt Soomes – keskpiire, mistõttu vastassuuna kokkupõrkeid on seal vähem, aga just nendest juhtumitest tuleb lõviosa hukkunutest. Seega, ka see punkt räägib pigem lamelli kasuks.
Rehvitestid peavad uuenema
Üks tähelepanek on mul rehvitestide osas, mida võetakse jätkuval vaidlemisel aluseks – talverehve testitakse SMA segul ja see annab automaatselt eelise naastudele.
Arvestades, et naastrehv “sööb” asfalti, oleks põhjust uutes testides proovida ka teistsugust teekatet. Kasvõi võrdlusmaterjali saamiseks.
Muide, selgub et uuemad naastrehvid, millel on rohkem (kuid kergemaid) naaste, söövad rohkem teekatet kui vanema normi järgi tehtud, sest võrdlused tehakse uue rehviga.
10 000 km läbinud naastrehvil liiguvad naastud rehvi sees ning ulatuvad rehvist rohkem välja – haardumine teekattega on parem, kuid järab asfalti ka paremini.
Naastrehvid maksu alla!?
Võtaksin uuesti üles ka naastrehvide maksustamise teema: see tundub justkui hea mõte kiireteks lahendusteks – samas tuleks hästi järele mõelda, kas ja kuidas seda maksu kehtestada.
Mina nn indulgentsi meetodit (tekitad kahju, aga kui selle eest maksad, siis oled ühiskonna silmis justkui ok) ei poolda. Soomlastelgi on olemas saastepattude lunastusteenus, aga kokkuvõttes ei anna see ju tulemust.
Selle asemel võiks rakendada läbisõidupõhist maksustamist, mis saaks toimida kas naastuaktsiisiga (maksad kui rehvi ostad) või läbitud kilomeetritest tuleneva teekasutustasu rakendamisel.
Kuna aktsiisi administreerimise suutlikkus on kahtlane, tuleks eelistada läbisõidupõhist maksustamist. Usun, et see tuleb nii ehk naa, varem või hiljem.
Kaanepilt: Sten Ottep/Fifty Visual
