Volitatud teedeinsener ja liiklusohutuse audiitor Ain Kendra on seisukohal, et kergliikluse ja raudtee suhted peaksid olema paremini reguleeritud: raudtee tehnokasutuseeskiri tuleks ajakohastada.
Kergliiklus on üldmõiste, mis peaks katma laia liiklejate spektri mis mahub jalakäija ja pisimopeedi vahele, ei vaja üldjuhul juhiluba ja mille kiirused peaksid üldjuhul jääma alla 25 km/h.
Liigeldes kõnniteel, tuleb arvestada jalakäijatega ja nende kiirustega. Liigeldes sõiduteel on kergliikleja haavatavas olukorras nii kiiruse kui massierinevuse tõttu.
Seetõttu on mõistlik selle jalakäija ja auto/mootorratta vahepealse kategooria jaoks eraldi teedevõrgu rajamine, vähemalt magistraalvõrgu tasemel. Seega, kergliiklusteede võrgustik.
Liiklusseaduses on määratletud raudteeülesõit ja -ülekäik, kusjuures juht võib raudteed ületada vaid ülesõidul.
Jalgrattaga võiks asi tunduda lihtne – kui jalgrattur soovib raudteed ületada ülekäigul, tuleb rattalt maha tulla. Paraku on nõuded ja normid ses osas vastukäivad.
Kui jalgratturile sõites on vajalik vaba ruum 100 cm, siis ratast käekõrval lükates vähemalt 120 cm (EVS 843:2016).
Raudtee tehnokasutuse eeskirjas on joonis, kus ülekäigu torupiirete vahele on jäetud vaid „vähemalt“ 100 cm.
Võrreldes analoogilist skeemi Rootsi normides, on sealseks mõõtmeks 180-200 cm, mis võimaldab ratturil sõites raudteed ületada ja mille puhul tõkete vahel manööverdamine ei võta ratturi kogu tähelepanu ja rattur suudab märgata ka rongi.
Kui kergliiklustee laius väiksem on, ei mahu ka joonisekohane lahendus ning siis on mõistlik šikaan näiteks kivisillutisega formeerida ja üldse torud ära unustada – oluline ju, et otse täie lauluga raudteele ei tormataks.
Kui kergliiklus ja sõidukid sama ülesõitu kasutavad, tuleks ratturid rattarajaga tõkkepuu alt autode kõrvalt läbi juhtida, mitte püüda neid iga hinna eest torulõksu meelitada. Ja teisalt, võiks tõkkepuu nii pikk olla et ulatuks ka jalgteele.
Viimase aastakümnega on Eestimaal hooga ehitatud kergliiklusteid, jalgratta- ja jalgtee nime all näiteks. Need kergliiklusteed ületavad ka raudteed, pahatihti just ülekäikudes.
Järelikult on vaja need ülekäigud, mis planeeringudokumendi järgi kergliiklusteedena raudteed ületavad, rekonstrueerida kergliiklusülesõitudeks, kus rattur (või ka mõni muu kergliikleja) sõites raudteed ületada saab ja tohib.
Loomulikult eeldaks see korralikku signalisatsiooni ja heal juhul ka tõkkepuid. Parem on eritasandiülesõit, kas silla või tunneli näol.
Sellisel juhul ei oleks vaja ka liiklusseadust kohendada – mis täna keelab juhina ülekäiku kasutada. Ülekäik kergliikluse trassil on aga loomuvastane.
Teeandmise kohustus on tavapärane ka autotee puhul, olgu see ristumine fooriga või ilma. Teeületust ei keelata ka sõites kuigi sõites kergliiklejal eesõigusi pole.
Raudteel pole neid eesõigusi ühelgi raudteeületajal. Raudtee tehnokasutuseeskiri tuleks vaid ajakohastada. Oleme selle ehk võlgu Jüri Aarmale.
Varasemalt on Kendra kirjutanud, miks juhtuvad liiklusõnnetused
Kaanepilt: Ylle Tampere
