Emakeelepäev on üks eesti kultuuri olulisemaid tähtpäevi, pühendatud luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäevale ja meie identiteedi nurgakivile – eesti keelele. Lugedes värskeid keeleuuringuid, võib rahulolevalt nentida, et eestlane on keskmisest keeletundlikum – lootus, et kestab me keel, me riik, me rahvas.
Petersoni 1801. aastal alanud elutee ja tema igavikuline küsimus eesti keele taevani tõusmisest on tänaseks saanud riiklikuks sümboliks, emakeelepäevaks, mida tähistatakse alates 1996. aastast.
Tänavu, 2026. aasta 14. märtsil tähistame emakeelepäeva, mis ühtlasi on Kristjan Jaak Petersoni (1801–1822) 225. sünniaastapäev.
Tähistame emakeelepäeva teadmisega, et keel ei ole konserveeritud muuseumieksponaat, vaid elav ja arenev organism, mis peegeldab ühiskonna muutusi, tehnoloogilist progressi ja igapäevaseid kontakte ümbritsevate kultuuridega.
Kristjan Jaak Petersoni sündimise päev valiti emakeelepäevaks tema rolli tõttu eesti kirjakeele ja rahvusliku identiteedi teadvustamisel.
Peterson oli esimene, kes uskus eesti keele võimekusse toimida kõrgetasemelise kultuuri- ja teaduskeelena. Tema pärand sümboliseerib eesti keelt kui rahvuse identiteedi kandjat.
Keeleline ärrituvus ja sotsiaalsed normid
Tartu Ülikooli ja Eesti Keele Instituudi teadlaste läbiviidud uuringud kinnitavad, et eestlaste suhe emakeelde on emotsionaalne, sageli kriitiline (kriitilisus tundub olevat me loomuses aegade algusest peale).
PhD Maarja-Liisa Pilviku juhitud uuringust “Eestlaste keelehoiakud ja keelekasutus” selgus, et keelekasutajad panevad tähele ning lasevad end häirida väga erinevatest keelenähtustest.
Uuringu tulemused näitavad, et häirivushinnang on otseses seoses vastaja vanusega: mida vanem inimene, seda rangemalt suhtub ta normide eiramisse, samas kui noored on varieeruvuse suhtes tunduvalt leebemad.
Sõnavara on valdkond, mis tekitab kõige tugevamaid reaktsioone. Kolmandik uuringus osalenute vastustest puudutas just häirivat sõnavara, kusjuures peamise sihtmärgina toodi välja võõrkeelsed sõnad ja väljendid.
- Võõrkeele mõjud: Ingliskeelsed toorlaenud nagu okei, deitima, äpp, vibe, tsillima, skrollima ja copy-paste tekitavad vastajates soovi näha emakeelseid vasteid.
- Russitsismid: Igapäevasuhtlusse imbunud pakaa, davai, morda või tavai on märgatavad ja sageli taunitud.
- Stampsõnad ja toortõlked: Väljendid nagu päeva lõpuks, teema on laual, fookust suunama ja hetkel (sõna “praegu” asemel) pälvivad kriitikat kui keelt vaesestavad stampsõnad.
- Ootamatu viisakus: Üllataval kombel ajab osa vastajaid närvi stampne heasoovlikkus, näiteks kirja lõpus kasutatav soov päikest.
- Noortekeelne släng: Lühendid ja mugandused nagu võiku, tõuks, purks, enekas, muska ja piff on noortepärased, kuid vanematele põlvkondadele sageli vastuvõetamatud.
Ajakirjanikelt oodatakse täpsust
Avalikus keeleruumis oodatakse avalikelt esinejatelt ja ajakirjanikelt täpsust ning korrektset terminoloogiat. Tehnilises keeles on oluline vältida argikeelseid eksitusi ja suvalisi keelemugandusi.
Autoajakirjanduses, müügisalongides, turundustekstides kasutatav eesti keel kubiseb lollustest. Auto kabiini kohta öeldakse ja kirjutatakse järjekindlalt “salong”, kuigi on olemas ka puhas omakeelne sõna: sõitjateruum. Roadster jääb roadsteriks, kuigi eesti keeles kasutame “rotster”. Linnamaasturi kõrval võib ka linnadžiip öelda – neid näiteid on meie valdkonnast tuua sadu.
Vähem plära, pikem samm ehk räägime autondusest ilusas eesti keeles!
Ortograafia ja morfoloogia kui lahinguväli
Viiendik keelehuviliste muredest on seotud ortograafiaga. See näitab, et kirjalik korrektne tekst on jätkuvalt väärtus, mille vastu eksimist märgatakse koheselt.
- Kirjavahemärgid: Komavigade esinemine on peamine ärritaja – komasid kas ei panda üldse või kuhjatakse neid suvaliselt.
- Häälduspärane kirjaviis: Inimesi häirib, kui kirjutatakse nii, nagu räägitakse. Tüüpilised näited on mõttetu kirjutamine ühe t-ga (mõtetu), pankrot kahe t-ga (pankrott) või vigased vormid nagu pentsionäär, varjant, potensiaalne ja algorütm, püant.
- Suur ja väike algustäht: Ebakindlus teie ja sina suure tähega kirjutamisel ning asutuste ja tähtpäevade nimede algustähtedega tekitab segadust ja vastakaid arvamusi.
Morfoloogia ehk vormiõpetuse puhul on suurimaks probleemiks käändtüübi vaheldused. Eriti märgatakse –si lõpulist mitmuse osastavat (nt autosi, majasi), mis trügib standardse vokaalmitmuse (autosid, maju) asemele.
Samuti on vaatluse all mittestandardsed sõnalõpud nagu suhkrut, musterit, mõrudat, nüridat ja mõnusat ning vigane sõnamoodustus nagu koheselt või kaunisti.
Koolinoorte keelehoiakud ja elujõud
Martin Ehala ja Katrin Niglas uurisid ühiselt koolinoorte keelehoiakuid. 2004. aastal avaldas ajakiri Akadeemia uuringu kokkuvõtte pealkirjaga “Eesti koolinoorte keelehoiakud”.
Ehala ja Niglase ühistöö annab eesti keele tulevikule teadusliku vaate. Kuigi uuringust on nüüdseks rohkem kui kaks kümnendit, on tendentsid pigem süvenenud.
Keele hääbumine ei toimu üleöö, vaid algab keelevahetuse ja keelelise täpsuse lagunemisega, kus vana keele oskus järkjärgult halveneb, sõnavara aheneb ja struktuur lihtsustub.
Kaks kümnendit tagasi tehtud uuringuga leiti üksteist faktorit ning kirjeldati seitse tüüprühma, mis sobisid iseloomustama noorte suhet emakeelde.
- I tüüprühm: Trenditeadlik eesti neiu – Kasutab igapäevaelus intensiivselt inglise keelt, kuid väärtustab samas eestikeelset keskkonda ja on valmis panustama keelehoidu.
- II tüüprühm: Trenditeadlik eesti noormees – Sarnaselt esimesele rühmale on avatud globaalsetele mõjudele ja inglise keelele.
- III tüüprühm: Väljarändaja – Suhtub eesti keele elujõulisusesse negatiivselt ning näeb oma tulevikku ja eneseteostust väljaspool Eestit.
- IV tüüprühm: Eestimeelne neiu – Kõige tugevamalt eesti keelt ja emakeelset haridust väärtustav rühm, kes suhtub kriitiliselt inglise keele survesse.
- V tüüprühm: Asine noor – Lähtub keelevalikutest pragmaatiliselt ja majanduslikest kaalutlustest; on valmis keelt vahetama, kui see toob edu.
- VI tüüprühm: Uuskadakas – Eelistab ingliskeelset haridust ja keskkonda, nähes selles peamist eelist globaalses maailmas läbi löömiseks.
- VII tüüprühm: Traditsiooniline eesti noor – Väärtustab eesti keelt ja traditsioone, säilitades konservatiivsema hoiaku keeleliste muudatuste suhtes.
Ligi 25,5% noortest uskus toona, et eesti keelel ei ole tulevikus tööelus praktilist tähtsust. Laialdane pessimism on murettekitav, sest keele elujõud ehk etnolingvistiline vitaalsus sõltub eeskätt subjektiivsest usust oma keele väärtuslikkusesse.
Eesti on liikumas mitteametlikult kolmekeelse ühiskonna suunas, kus eesti, vene ning inglise keel on tihedas kontaktis. Keelekontakt on loomulik ja vältimatu – kui muutub maailm, peab muutuma ka sõnavara.
Eesti-vene suhted: Tänapäeval toimib kontakt peamiselt suunal eesti keel → vene keel. Vene emakeelega inimesed kasutavad igapäevaselt eesti sõnu nagu korterimüük, maakler, kaubamaja ja säästukaart.
-
- Inglise keele ekspansioon: Inglise keel domineerib IT-sektoris, teaduses ja meelelahutuses. On tavaline, et eesti ja vene noored suhtlevad omavahel inglise keeles, kuna see on nende ühine tugevaim võõrkeel.
- Keelemaastik: Tänavasildid ja reklaamid peegeldavad piirkondlikku keeleoskust. Ida-Virumaal ja Tallinnas on praeguseni püsinud vene keel siltidel märk kogukonna kultuurilisest elujõulisusest, samas kui ingliskeelsed sildid sümboliseerivad modernsust ja avatust.
Riiklik keeleprogramm emakeele väärtustajana
Alljärgnev on katse sõnastada olulisemad eesmärgid ja tuua välja tegevused, millega eesti keele ruumi hoida ja arendada kavatsetakse. Tuleb tunnistada, et kantseliidist ei saa siin üle ega ümber – tähtsate dokumentide ja “pikkade paberite” läbimälumiseks kulunud aeg ei pruugi olla korrelatsioonis saadava tulemusega. Palume kergemat karistust!
Käimasolev riiklik keeleprogramm hõlmab aastaid 2023-2026. See on osa “Eesti keele arengukavast 2021–2035”, mis määrab keelepoliitika suunad ja eesmärgid kuni järgmise kümnendi keskpaigani.
Tänavu lõpev “programmijupike” on üksnes üks samm pikaajalise visiooni elluviimisel. Järgnevad uued ning täpsusatud rakenduskavad – eesmärgiga tagada riigikeele toimimine kõikides eluvaldkondades ja eesti keele säilimine läbi aegade – neis tuleb sõnastada uuringud, seired, mõõdikud, mille abil keele tervist hinnatakse.
-
-
- Pikaajaline eesmärk: Tagada eesti keele kui riigikeele toimimine kõikides eluvaldkondades, selle uurimine, arendamine ja kaitse ning seeläbi keele säilimine läbi aegade.
- Haridusmuudatused: Programmi perioodil ja edaspidi on fookuses üleminek eestikeelsele õppele alus-, üld- ja kutsehariduses.
- Tehnoloogiline areng: Arendatakse välja riigi keskne masintõlkekeskkond (Tõlkevärav) ja keeletehnoloogilised ressursid, et tagada eesti keele innovaatilisus ja kättesaadavus digiajastul.
- Täiskasvanute õpe: Süsteemselt korrastatakse täiskasvanute eesti keele õppe korraldust, sealhulgas arendatakse e-keskkondi ja elektroonilisi hindamisvahendeid.
- Maine ja õigusruum: Jätkub tegevus eesti keele maine tugevdamiseks ning keelevaldkonna õigusruumi ajakohastamine vastavalt ühiskonna arengutele.
-
Keeleseire ja täpsustatud mõõdikud – näiteks inimeste keele kasutusmäär ja funktsionaalne lugemisoskus – aitavad kohandada õigusruumi vastavaks ühiskondlike tendentsidega. See kõik kõlab tüütu kantseliidina, kuid seadusteta oleks asjad lappes, lappes, hei!.
Teeninduses, IT-sektoris ja teaduskeeles oleme jõudnud aega, kus eesti keelt tuleb teadlikult tähtsustada, et aeglustada inglise keele pealetungi. Inglise keel on vajalik rahvusvahelisele tasandile jõudmiseks, kuid Eestis ei saa mööda vaadata vajadusest “tõlkida” emakeelde teadustööd, leiutised jms. mis pikas perspektiivis meie elu kujundavad.
Tööturule lisanduvate uute ametikohtade keelenõuete reguleerimine ja järelevalve tagavad, et eesti keel püsiks prestiižse suhtlus- ja teaduskeelena, vältides keelelist konvergentsi domineeriva maailmakeelega. Teaduskeele arendamiseks toetatakse eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamist ja erialaterminoloogia loomist, et eesti keel püsiks akadeemiliselt võimekana ka kõige uuemates teadusharudes.
Digitaalse jätkusuutlikkuse tagamiseks investeeritakse järjepidevalt keeletehnoloogiasse, arendatakse eesti omakeelset ja -meelset tehisaru, masintõlget, kõnesünteesi ja laiaulatuslikke keelekorpusi.
Keele uurimiseks vajalike variatiivsete andmestike koondamine ühtsetesse masinloetavatesse süsteemidesse võimaldab luua innovaatilisi teenuseid, sealhulgas riigi keskset masintõlkeplatvormi.
Haridussüsteemis jätkub toetus eestikeelsele õppele üleminekuks alus-, üld- ja kutsehariduses, mis hõlmab haridustöötajate keelealast koolitamist ja kaasaegsete e-õppematerjalide loomist. Täiskasvanute keeleõppes liigutakse süsteemsema koordineerimise ja e-hindamisvahendite suunas, et parandada elanike keeleoskust ning tagada nende edukas osalemine tööturul ja ühiskonnaelus.
Välismaal asuvate õpetuskeskuste ja lektorite toetamine kindlustab eesti keele ja kultuuri akadeemilise õppe jätkumise ning sideme säilimise väliseesti kogukondadega.
Selge keele põhimõtete populariseerimine avalikus suhtluses ja ametiasutustes teenib eesmärki muuta riiklik info kõigile kodanikele üheselt arusaadavaks.
Keelehoolde arendamine ja keelenõu kättesaadavus aitavad hoida kirjakeele norme vastavuses keele tegeliku arenguga, tõstes samal ajal keeletoimetaja kutse taset ja väärtust ühiskonnas.
Järjepidev teavitustöö ja tunnustusüritused kujundavad positiivseid hoiakuid, mis tähtsustavad eesti keelt nii identiteedi kandja kui ka kaasaegse ja areneva suhtlusvahendina.
Eesti keelele elagu, elagu, elagu!
Eesti keel ei ole ohus vaid pidevas muutumises. Mitte võõrsõnad, vaid kõnelejate pessimism ning väljenduse lohakus on punased lipud. Kahanev lugemus, sõltuvuseks kasvanud brainrot ehk sisutühi ekraaniaeg, silmast silma suhtluse vähenemine, kaugenemine loodusest, pärimuse unustamine, kommete hääbumine – see on, mille pärast muret tundma peame.
Murded, murrakud, piirkondlikud keelekujud, subkultuuride keelekasutus on väärtustamist väärt, olles osa me tänasest “minapildist”. Noortekeel ja släng on märgid keele elujõust ja uuenemisvõimest, isegi kui need vanemat põlvkonda kohati häirivad.
Oluline on säilitada eesti keel teaduse, kõrghariduse ja ametliku asjaajamise keelena, pakkudes samal ajal paindlikkust igapäevases elavas suhtluses. Meie emakeel on meie suurim ühisvara, mida tuleb hoida mitte reeglitega – kuigi ka neid on vaja –, vaid aktiivse ja teadliku kasutamisega igas olukorras.
Olgu iga päev emakeelepäev. Ilusa, õitsva, õilmitseva, viljuva emakeele päev. Kolm korda “elagu!”. Ja sina – kui suu lahti teed, kõnele kena eesti keelt. Aitümaki!
Allikaviited:
- Tartu Ülikooli teadlaste uuring keelehoiakutest (Novaator): https://novaator.err.ee/1608141443/uuring-eestlasi-hairivad-keeles-koige-enam-toorlaenud-ja-lohakas-oigekiri
- Eesti koolinoorte keelehoiakud. Martin Ehala, Katrin Niglas: http://www.tlu.ee/~kairio/707½%20klasteranalyys/keelehoiakud_artikkel.pdf
- Eesti keele kontaktid. Inimarengu aruanne 2016/2017. Anastassia Zabrodskaja, Helin Kask: https://www.2017.inimareng.ee/ranne-identiteedi-ja-keelemuutused/eesti-keele-kontaktid/
- Keeleprogramm 2023-2026. Haridus- ja Teadusministeerium: https://eki.ee/wp-content/uploads/2024/03/keeleprogramm-2023-2026.pdf
- Maarja-Liisa Pilvik jt – Milline keelekasutus eestlasi häirib? (YouTube): http://www.youtube.com/watch?v=2xr4orztWwU
Kaanepilt: Ylle Rajasaar