Tartu Ülikooli arendusprorektor, keskkonnateadlane Erik Puura valutab südant emakeele tuleviku pärast. Alma Materil ning ülikoolidel laiemalt on võtmeroll eesti keele säilimisel ja arendamisel. Me kõik võiksime ka veebis korrektselt kirjutada ning eelistada omakeelseid sõnu väänatud välismaistele.
Ma armastan oma emakeelt. Minu jaoks tähendab armastus eelkõige seda, et ma ei lörtsi teda ning teen kõik selleks, et kõnelda ja kirjutada ladusalt ning ilma vigu tegemata. Ja ehk teha mõnele kolleegile väike märkuski, kui ta sõnas ’konstateerima’ ikka ja jälle n-tähte kasutab.
Kuigi sageli on kõikidest reeglitest väga raske aru saada, näiteks miks ikkagi ’bukett’ tuleb kirjutada kahe t-ga ning ’buklet’ ühe t-ga. Aga et mitte vigu teha ja ka võõrsõnu vähem kasutada, võiks ju eelistada hoopis sõnu ’nentima’, ’kimp’ ja ’voldik’.
EMAKEEL KUI KULTUURIRUUMI VUNDAMENT
Kas see armastus on pealesunnitud? Mäletan ranget eesti keele õpetajat Elvi Viirat Tallinna 37. Keskkoolis, kes uskumatu agarusega nõudis nii reeglite kui ebareeglipäraste sõnade ja vormide selgeks saamist. Just nii algklassides kui teismeea esimestel aastatel laotakse eluaegne alus emakeele oskusele.
Vanemaks saades võib ranget õpetajat ainult tänada. Sellest hoolimata osalesin mõned aastad tagasi ülikooli töötajatele tasuta pakutaval korrektse eesti keele täiendkursusel. Üllatusi oli rohkesti, õigekirjareeglid on pidevas muutuses.
Samal ajal ka võõrkeelte oskus on üks tänapäeva elus kõige vajalikumaid oskusi. Kui tulin 1985. aastal tagasi kohustuslikust sõjaväeteenistusest, kuhu 1983. aastal kõik esimese kursuse lõpetajad saadeti, osalesin üleülikoolilisel vene keele olümpiaadil ning sain esikoha, kuna mul olla olnud kõige originaalsemad ideed.
Teenisin sellega ka ümbriku, milles oli 25 rubla, ning isa töökaaslane ütles, et ma räägin vene keelt praktiliselt laitmatult, aga ukraina aktsendiga.
Meenub 1990. aasta sügis, kui pidasin Helsinki Ülikoolis soome keeles kahetunnise loengu Eesti maavaradest. See oli mu esimene tasuline loeng ning teenitud 459 marka võrdusid toona Tartu Ülikooli vanemlaborandi poole aasta palgaga.
Tänu inglise keele oskusele, mida kontrolliti TOEFL testiga, sain 1991. aastal õppima Manchesteri Victoria Ülikooli magistrantuuri. Õpingud Manchesteris aga avasid ukse Stockholmi Kuninglikku Tehnikaülikooli, kus 1997. aastal õpetasin keemiainsenere juba rootsi keeles…
KAKS VÕÕRKEELT KUI MIINIMUMPROGRAMM
Arvan, et iga inimene võiks perfektselt osata kaht keelt, milleks üks on loomulikult emakeel, ning lisaks väga hästi veel vähemalt üht keelt. See võiks olla miinimum.
Jah, ilmselt arenevad tõlkeprogrammid samuti väga kiiresti ning peagi võib võõrkeelse mobiilikõne lülitada endale sobiliku tõlkekeele peale, kuid võõrkeelte õppimine on inimest arendav, oskus vahetult suhelda on väga oluline ja lugupidamist äratav ning loodud on võimalus lahti mõtestada teisi kultuure.
Aga sõjaväeteenistus, õpe ja töö pikki aastaid Ukrainas, Moldovas, Inglismaal, Rootsis ja Itaalias ei vähendanud karvavõrdki minu eesti keele oskust.
Olen püüdnud protestida ka meie veebimeedias vohava lohakuse ja oskamatuse vastu, kuid senini tulutult. Mõtlesin juba aastaid tagasi, et kui sellist suhtumist emakeelde algklasside laste poolt naeruvääristada, näiteks enim eksinud ajakirjanike ja veebiväljaannete edetabelite koostamise kaudu algklasside laste poolt, siis võiks ju kellelgi häbi olla.
Saatsin ka vastava ettepaneku Õpetajate Lehele, kuid vastuseks sain üherealise tõdemuse, et veebimeedia ongi emakeele hukk.
VÕÕRKEELSETE ÕPPEKAVADE LISANDUMINE
Mis puutub Tartu Ülikooli rahvusvahelistumisesse, siis näen, et on mõned peamised põhjused, miks me soovime arendada rahvusvahelisi võõrkeelseid õppekavasid.
On erialasid, kus läbi võõrkeelse õppe õnnestub tõsta Eesti tööjõuturu jaoks vajalike magistrandikandidaatide arvu ja suur osa mujalt maailmast tulnud andekatest noortest jäävad tõepoolest Eestisse tööle.
Näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud erialade lõpetanutest jääb mujalt maailmast tulnutest tugevalt üle 50% tööle Eestisse.
Teiseks, nii saavad tekkida uued perspektiivsed suunad ja koolkonnad: kui toome siia välisõppejõud uutes perspektiivsetes suundades, siis tekib kriitiline hulk akadeemilisi töötajaid, kelle poolt arendatavatele rahvusvahelistele õppekavadele tulevad ka välisüliõpilased, tõstes uute koolkondade arenemise mahtu, kiirust ja potentsiaali.
Näiteks just ülikooli tehnoloogiainstituudis töötav iraanlasest professor on üks edukamaid ettevõtluskoostöö tegijaid ning omab väga selget vaadet, missugustes suundades ülikool peaks arenema, et me üha rohkem ka majandusarengus kaasa räägiksime. Kolmandaks, on õppekavasid, kus välisüliõpilased maksavad õppe täies mahus kinni, näiteks arstiõppes.
Tähtis on ka see, et välisüliõpilased täiendavad meie kultuuriruumi – rahvusvahelistumine kodus on kõikjal maailma ülikoolides tähtis teema.
RAHVUSVAHELISTUMISE KÕRVAL SÄILIGU EMAKEEL
Õppides rahvusvahelises keskkonnas areneb meie enda üliõpilaste maailmanägemus, see on väga oluline. Ning üliõpilasvahetusega õnnestub meie üliõpilastel üha enam omandada mujal maailmas teadmisi ja oskusi, mida meie õppetöö ei paku. Eestisse tagasi pöördudes toovad nad oma oskused kaasa ja nii ongi välistatud konnatiigistumine.
Olulised on ka kaudsed rahalised ja rahvusvaheliste ühenduste aspektid – lisaks õppemaksule toovad välisüliõpilased raha linna ja suurendavad reisijate arvu (reisivad ise, kutsuvad siia sõpru ja sugulasi jne).
Viimaseks, on olukordi, kus õppe- ja teadussuund võib hääbuda, kuna Eestist pole piisavalt sisseastujaid ning võõrkeelne õppekava võimaldab üliõpilaste arvu suurendada.
Samas loomulikult on väga oluline eesti keelse terminoloogia arendamine, milleks parimad meetodid on teadust populariseeriv tegevus ning osalus entsüklopeedia koostamises.
TARTU ÜLIKOOL ON KAALUKEELEKS
2017. aasta seisuga oli Tartu Ülikoolis välisüliõpilasi 9,3% ning välisteadlasi ja -õppejõude 9,4%. On tekkinud ka arusaam, et need osakaalud ei pruugiks kasvada üle 20%.
Ülikool hakkab novembris koostama oma uut arengukava ning kindlasti tekivad rahvusülikooli arendamise ja rahvusvahelistumise küsimustes tulised arutelud.
Samas ei maksa unustada ka ülikooli praegust arengukava, mille kohaselt Ülikool vastutab eesti keele, kultuuri ja rahvusteaduste uurimise, õpetamise ning arengu eest, väärtustab töötajate ja üliõpilaste kõrgtasemel eesti keele oskust ning toetab välistöötajate ja -üliõpilaste eesti keele ja kultuuriloo õppimist, edendab eestikeelse oskussõnavara kasutamist ja arendamist. Tartu Ülikool on ja jääb Eesti rahvusülikooliks.
Loe Erik Puura kohta lähemalt siit. Vaata ka teadlase põnevat blogi
Avaldatud Erik Puura loal. Kaanepilt: Wikimedia
