Lennundus on suure potentsiaaliga kiirelt kasvav äri, mille tegelikku keskkonnamõju pole siiani suudetud (või tahetud) täpselt välja arvutada. Lennuhäbi, lennumaks, puude istutamine reiside kliimamõju kompenseerimiseks jms on rohe(aju)pesu totraimad ilmingud ning siin Eestis tuleks meil üheksa korda mõelda enne kui neil teemadel sõna võtame.
Hinnanguliselt on igal ajahetkel lennus umbes miljon reisijat. Lennundus on kiirelt kasvav äri – usutavasti pole 4/5 Maa elanikest veel lennukiga lennanudki.
Maailm on lennunduse arenguga väikeseks kokku tõmmanud: päevaga teisele poolkerale, tööpäeva sees Frankfurti koosolekule ja tagasi. Kõigele lisaks on lendamine turvaline, 4000 korda tõenäolisemalt satud autoavariisse kui lainer alla kukub.
Kliimamuutuse kontekstis kogub jõudu lendamise vastasus: Rootsist alguse saanud lennuhäbi, eri riikide kehtestatud lennumaksud, lennufirmade püüd kompenseerida lendamise keskkonnamõju puid istutades ja “ökomeetmed” pardal: need kõik on paraku rohe(aju)pesu totraimad ilmingud.
Lennuhäbi osas võiks meie siin vait olla
Lennuhäbi tundmine on ka Eestis teatud ringkondades populaarne jututeema. Enamasti on lennuhäbistajateks need, kes maailma siit- ja sealtnurgast näinud, ja nüüdseks pidevast ringilendamisest veidi tüdinenud. Lennuhäbi on mõnus kattevari ka lennuhirmu põdejaile ning tõenäoliselt saab sellega põhjendada ka ressursinappust.
Eriti Eestis tundub sel teemal kohatu sõna võtta: kuigi Euroopas saab mugavalt liikuda rongidega, siis meie porgandid sõidavad vaid Narva; isegi Pärnusse ei saa. Venemaale on rongiga lihtsam minna kui Saksamaale.
[wiki base=”EN”]Greta Thunberg[/wiki]i eeskujul laevatatavaid teid kasutades saab paari tunniga Helsingisse ja üleöö Stockholmi, sealt edasi peab igaüks ise vaatama, kuhu ja kuidas.
Mootorlaev on aeglane kohalejõudmise viis, selle keskkonnamõju paraku suur, parem oleks purjekas. Pehmed talved annavad lootust, et peagi saame aastaringselt purjetada, seega on aeg jahtkapteni kursustele minna.
Nali-naljaks, olukorras, kus isegi Euroopa lähiriikidega ühendumiseks puuduvad tõsiseltvõetavad alternatiivid, tuleks meil oma pudrumulk lennuhäbi teemal koos hoida.
Kes ei taha, ei saa või ei julge lennata, läheb bussiga või autoga või võtab teadlasi sõnast ja jätab soojamaareisi üldse ära ning puhkab Eestis või lähiriikides, sest see on tõestatult väiksem keskkonnakoormus.
Lennukid pole süüdi, et heitmenäidud kasvavad
Uued lennukid on kütusesäästlikumad, tekitavad vähem müra ning ärilegi on tehnoloogia areng kasuks: ühe inimese lennutamine sihtkohta on vähem kulukas. Paraku kasvab lennundussektori kliimamõju iga aastaga.
Euroopa Keskkonnapoliitika Instituudi ülevaate põhjal toodavad lennukid 3,6% Euroopa Liidu kasvuhoonegaasidest ning heite osakaal on vaatamatakütusekulu vähenemisele alates üheksakümnendatest pea kahekordistunud.
Lennundussektori saastet mõjutavad reisijakilomeetrid, mille hulk on viimased kümme aastat keskmiselt 6,3% aastas kasvanud. Samas vaimus jätkates on 30 aasta pärast lennunduse osa Pariisi kliimaleppe 1,5°C eesmärgist globaalses süsinikueelarves 12% või isegi üle 20%.
Ehkki lennunduse heite piiramine oleks Liidu kontekstis oluline kliimaeesmärkide saavutamise tööriist, pole poliitikutel seni jagunud aega teemaga sisuliseks tegelemiseks.
Kuigi kõik siselennud on liidetud Euroopa Liidu heitekaubanduse süsteemiga, võimaldatakse lennnufirmadele siiski ka suures koguses tasuta saastamist.
Osa riike – Saksamaa, Prantsusmaa, Rootsi jt. – on kehtestanud lennumaksu ja Holland on teinud ettepaneku muuta see üle-Euroopaliseks ühtseks maksuks.
Maksumõju nullib üleüldine lennupiletite käibemaksuvabastus ning käibe- ja aktsiisimaksu vabastus lennukikütustele – just seetõttu on lendamine enamasti bussi- ja rongisõidust odavam.
Olenemata sellest, kas Euroopa Liit kehtestab või mitte järjekordse survemeetme, globaalset lennundust see vaevalt et mõjutab, sest puudub igasugune huvi lennundust piirata.
2016. aastal allkirjastatud rahvusvaheline CORSIA lepe näeb kliimakaitse meetmena ette vaid heite tasakaalustamist (offsetting), mitte selle vähendamist.
Kliimamõju tasakaalustamine kui näide rohepesust
Kliimamõju tasakaalustamise nimel teevad lennufirmad erinevaid asju: näiteks Finnair palub annetada igal reisijal 1-6 eurot, sõltuvalt lennu pikkusest, Mosambiigi heitmete vähendamise projektile. Samuti saab osta biokütust, makstes vastava summa.
Lätlaste airBaltic läheneb keskkonnasäästule teise nurga alt: nende lennukipark koosneb peagi lennumasinatest, mis paiskavad õhkui 20% vähem CO2 ja 50% vähem NOx-e. Samal ajal kasvab lennusihtkohtade arv ja ka reisijate hulk.
Turismifirma TUI püüab jätta endast keskkonnasäästlikumat muljet, kasutades pardal FSC-sertifitseeritud papptopse ja sööginõusid, samal ajal pakendades mahepiima plastiktopsikesse. Lennatakse eksootilistesse sihtkohtadesse ning lennuajad ulatuvad kümnetesse tundidesse. Kujutage ette ühe lennu topsi- ja söögikoguseid…
“Ökoreisijate”- liikumine on võtnud eesmärgiks lennata võimalikult “roheliselt”. See tähendab, et oma hambahari ning sussid on kaasas, toit on eelistatult taimne ning selle serveerimist nõutakse sertifitseeritud nõudest.
Ökoreisija soovib loomulikult näha ka oma lennumõju kompenseerimist puude istutamise või muu rohelise teoga. See tegu tuleb teha muidugi lennufirma palgatud sertifitseeritud firmadel, sest ökoreisija maksab rohestamise eest.
Te saate aru, kuhu ma sihin: lennundus ägab kõikvõimalike regulatsioonide all ja reisijate hulga kasvades tehakse neid järjest juurde.
Toit, mida serveeritakse, peab olema steriilne ja samal ajal hästi maitsema. Õhk laineris olgu pisikuvaba, sest reisides kasvab tundmatute nakkuste oht ja vaktsineerimine on saatanast. Personal olgu lahke, lennud graafikus. Iga eksimust karistatakse valusate rahaliste trahvidega.
Lendamise algne mõte: transportida hulgikaupa inimesi ja kaupu kiirelt ühest kohast teise, hakkab kogu selle trillitralli valguses ähmastuma. Ökoinimesel oleks ekstravagantsete soovide asemel mõistlik lendamisest loobuda.
Nagu näha, neid “ökosid” väga palju ei ole, sest lennunduse korrastumise ja reisijate arvu vähenemise asemel läheb taevas hoopis tihedamaks.
Tunneb häbi küll, aga reisib ikka, lihtsalt ei räägi sellest kõva häälega. Muuseas, see ongi lennuhäbi tõeline pale: ma reisin, sest ma saan, aga pilte ühismeediasse ei pane.
Umbes 80% planeedi elanikest polegi (veel) lennanud
Lennunduse telgitaguste mõistmiseks tuleks teada tõsiasja, et sektori plahvatusliku arengu tingimustes on erinevatel hinnangutel seni lennanud ainult kuni 20% maailma elanikest.
Sellest vähemusest teeb enamuse lende omakorda vähemus – näiteks Ühendkuningriigis teeb 70% rahvusvahelistest lendudest 15% elanikest, mistap lendamist on nimetatud eliidi fenomeniks: enamus subsideerib vähemuse lende.
Vähem arenenud kuid kiirelt kasvava majandusega ja tarbimisega riikides ei taheta lendamise kallinemisest ning selle piiramisest midagi kuulda: reisimine on jõukuse tunnus ja vähemjõukate ühiskonnakihtide võimaluste kärpimine oleks mõeldamatu.
Kas tõesti lahendusi polegi?
Suurt pilti vaadates on lennuhäbi tundmine naeruväärne ning iseloomustab inimest, kellel pole oma eluga suurt muud peale hakata, kui lollustega aega täita. Küsitavalt mõjuvad ka erinevad kliimakaitsemeetmed, millega lennufirmade PR osakonnad aktiivselt tegelevad.
Üha rohkem inimesi tahab lennukiga lennata ning kuitahes säästlikud lennumasinad ka poleks, keskkonnale kahjulike mõjude eest need ei kaitse. Näib, et häid lahendusi polegi.
Tervest mõistusest oleks abi küll. Kui kuidagi muudmoodi kui lennates kohale ei pääse, tuleb lennata. Enne tasuks läbi mõelda, kas see reis on üldse vajalik. Eesmärk, tulemus, jne. Võib-olla saab hakkama veebikonverentsiga?
Puhkusereiside puhul võiks ju võtta rohkem aega, et sihtkohta liikuda rongi, bussi või laevaga. Sel juhul jääks muidugi suur osa kaugetest maailmanurkadest avastamata.
Kui aga argielu on korraldatud mõistlikult: näiteks saadakse igapäevaselt hakkama isikliku autota, töö- ja elukoht, kool ja lasteaed on kodu lähedal, roppu tarbimist ei toimu, siis ei tohiks üks pikamaa-lennureis isiklikku ökotasakaalu täiesti kummuli ajada.
Kui otsustada lennureisi kasuks, saab keskkonna seisukohalt teha natuke paremaid valikuid ka Eestis: kui võimalik siis minna otse, ehkki saab ka ringiga ja odavamalt.
Kui otselendu sihtkohta pole, valida lennufirma, mis päriselt ka püüab loodussõbralikumalt asjale läheneda. Tallinnast lähtuvate suuremate vedajate puhul on mõistlik suhtumine garanteeritud.
Lennuki pardal ei tasuks vinti üle keerata ning selili vahekäigus jonnides puust kahvleid ning lilla lehma rõõmsat piima nõuda vaid võtta oma kaeraküpsis kaasa ning tarbida ainult joogivett, mis tõsi, on pakendatuna pardale toodud – aga pealtnäha pääseb nii hullemast plastihüsteeriast.
Mis peamine, enne kui suu lahti teha ja siunama hakata, võiks üheksa korda mõelda, kas taustateadmised on piisavalt head sõna võtmiseks. Ja kas kedagi üldse huvitab.
Neile, kes küsivad, miks ma pole ammu lennanud? Ei, see pole lennuhäbi. See on olnud terviseprobleem, mis nüüd on lahenemas. Olen lubanud, et kirjutan sel teemal ka pikemalt. Kui tulevikus lendan, siis kaugemale ja kauemaks, püüan igapäevaelu elada tarbimist mõistlikkuse piires hoides ja lendamist “välja teenides”. Eks näis, kas õnnestun.
Kaanepilt: Ylle Tampere. Autor tänab Jaak-Kristian Sutti allikaviidete eest
