1. aprilli hommik algas teistmoodi. Hea kolleeg Ylle teatas, et tema artikkel sooneutraalsest autost on pälvinud Eesti feministide facebooki grupi Virginia Woolf sind ei karda tähelepanu, ja seda sugugi mitte positiivses võtmes.
Nimelt olla Ylle käsitlenud uut moodsat sooneutraalset autot koos veganluse ja taaskasutusega kuidagi naeruvääristavas toonis. Postitusele oli lisatud ka mõned tegelikult tasulisest (ja seega seadusest lamedalt üle lastes avalikkusega jagatud) artiklist pärinevad stiilinäited, ja Yllegi kenasti ära tagitud.
Disclaimer: Kui keegi tunneb, et tema feminism erineb kuidagi siinkirjeldatust, on mul hea meel. Mu enda sõpradegi hulgas peaks selliseid olema. Teil ja meil on veel lootust, ja teie kohta see lugu ilmselgelt ei käi. Question authority.
Igatahes lugesin sealseid kommentaare, Ylle artiklit… siis uuesti sealseid kommentaare ja uuesti Ylle artiklit… Ja järjest enam süvenes tunne, et enamus kommenteerijaid ei ole kas täit artiklit lugenud… või nad ei ole sellest üldse aru saanud – kirjeldatud naeruvääristamist ei olnud kuskil. No ei olnud.
Mõtlesin mis ma mõtlesin, istusin oma käte peal mis ma istusin, lõpuks sai mu loomupärane õiglustunne võitu. Liitusin grupiga (esimene viga), lugesin veel grupi reegleidki (ja mõtlesin, kas peaks algusse suurte tähtedega kirjutama, et MA EI SEA KAHTLUSE ALLA GRUPI ALUSIDEOLOOGIAT, kuna ma ei läinud päriselt sinna sõdima, vaid arutlema), mõtlesin veel natuke, ja kirjutasin oma kommentaari (teine viga, aga kujutage pilti, tagajärge ei osanud tõesti ette näha).
Minu kommentaar muutmata kujul:
Ma mõtlesin pikalt, kas peaksin selles teemas üldse sõna võtma, aga vist ei suuda siiski vaiki olla, kuna mulle tundub, et siin on pall natuke viltuse vindi sisse võtnud. Soovitan soojalt ka tervet lugu lugeda.
Juhtumisi mu hea kolleeg ja sõber Ylle ironiseerib küll, aga hoopis selle üle, et igasugused …neutraalsed või “naistele suunatud” (eriti tehnika-)tooted tähendavad tihti päristoote nuditud versiooni. Versiooni, mille puhul on sihitud maksimaalsele inimhulgale meeldimist ja seega eemaldatud kõik, mis võiks tekitada vastakaid emotsioone, seega üldse igasuguseid emotsioone. Ka küsimus veganluse ja taaskasutuse kohta on tegelikult kiuslik vaid autotootjatele, mitte nimetatud eluviise viljelevatele inimestele.
Lisaks ajendas mind siiski kommenteerima huvitav paradoks. Ylle on naissoost autoajakirjanik, keda meie väikeses Eestis võib üksikutel näppudel üles lugeda. Kogu tema töö selles ääääärmiselt tugevalt meesmonopoolses valdkonnas kannab otsast otsani juba oma olemuselt endal võrd- ja naisõigusluse pitserit ja ta on selle eest (sarnaselt ametiõdedele) väga palju negatiivset tagasisidet, šovinistlikke kommentaare ja muud taolist saanud. Pidevast enesetõestamisest, millel lõppu ei paista, rääkimata. Süüdistada teda selle kõige naeruvääristamises ta enda suguõdede poolt naisõiguslusega tegelevas grupis tundub… minu silmis lihtsalt kuidagi väga ebaaus.
Oligi kõik. Tegin veel privas Yllele nalja, et huvitav, kui kiiresti mind sealt välja visatakse… ja umbes kümme minutit hiljem olingi mitte ainult välja visatud, vaid ka ära blokeeritud.
Kui keegi leiab, et ülaltoodud kommentaar on kuidagi solvav ning vääris sellist karmi sanktsiooni, palun öelge mullegi, sest praegu näen vaid labast, labidaga-näkku-tsensuuri.
See on minu jaoks ühiskonnaliikmena väga hirmutav. Ilmselgelt, kelle maja, selle reeglid, aga kas igasugune erineva arvamuse avaldamine käib selle maja reeglite vastu? Mis maja see siis selline on? Kui palju selliseid maju veel on? Mis mõttega siis Ylletki sinna postitusse tagida, kui tema või ta mõttekaaslased oma arvamust avaldada ei tohi?
Postitus, nüüdseks juba ilma minu äärmiselt solvava kirjutiseta aga kogub kommentaare. Nende seas isegi soovoliniku oma, mis, tõsi, räägib rohkem temast endast kui jagatud artiklist.
Niimoodi, daamid ja härrad, kujundatakse sihtgrupi maailmapilti. Kui ikka massid nõus on ja isegi soovolinik sõna sekka ütleb, ju see siis peab tõde olema. Suva see artikkel ja selle sisu, kes neid maksumüüri taga olevaid pikki lohesid ikka lugeda viitsib.
Niisiis, kodanikud feministid. Lisaks sellele, et Virginia Woolf mind ei karda, ei karda ka mina Virginia Woolfi. Kui see ongi feminism, siis ma ei tahagi feminist olla (jaa, teame-teame, teie minusugust ka ei taha ja viinamarjad on hapud).
Isegi vastupidi – hoian edaspidi feminismist, aga pigem isegi -istidest võimalikult kaugele (jaa, teame-teame, teie minusugusest ka ja viinamarjad on endiselt hapud) ja suhtun igasugustesse seda silti kandvatesse või selle järele lõhnavatesse seisukohtadesse viisakalt öeldes skepsisega (jaa, teame-teame, teie…).
Kui igasugust teist arvamust ikka üldse ei talu, siis tuleb hoolikalt peeglisse vaadata ja mõelda, kas sealt vaatavad vastu päriselt nii kõvad naised, nagu välja paista tahetakse.
Muidugi kui feminism tähendabki vormilise tugevama õigusega pealiskaudsetes populaarsetes väljaütlemistes kahtlejate labast mahavaigistamist ja -trampimist, siis my bad. Olen ise valesti aru saanud, lõpuni lugeda ei viitsinud ka, aga kommenteerida ju hirmsasti tahaks…
Sooneutraalse auto disainimisest võib lugeda siit. Amko Leenarts, Fordi interjööridisaini pealik räägib, kui põhjalikku ettevalmistust nõuab ühe kaasaegse, kõikidele tarbijatele sobiva sõiduki ehitamine. Lugu on tasuline.
Feminist defineerituna? Ühe võimaluse leiab siit.
Epiloog
Päeva lõpuks ja pärast tormilist eskaleerumist vabandas grupi haldur minu ees ning teatas, et võin soovi korral grupiga uuesti liituda. Praeguse seisuga ma seda teinud ei ole, tuleviku suhtes pead, nagu ikka, ei anna. Tagasi neutraalsele pinnale!
