Ökoloog Mihkel Kangur mõtiskleb, mida õpetab meile käimasolev energiakriis. Elukvaliteeti ei saa tõsta üksnes sisepõlemismootoriga auto e-sõiduki vastu vahetamisega, pigem tuleb meil otsa vaadata (ja ausalt vastata) küsimusele, kuidas (talutavalt) edasi elada?
Käimasolev energiakriis pole kindlasti ühe ja selge põhjuse tõttu tekkinud. Nagu alati on koos kombinatsioon erinevatest põhjustest. Üldine tendents on, et fossiilkütuste kasutamine muutub üha raskemini põhjendatuks.
Praegu näeme kui kõvasti oleme me läbi põimunud globaalsete majandussüsteemidega. Verisest naftast ning gaasist enda lahti harutamine on vähemalt sama keeruline kui Brexit.
Samas – kas ja kui palju on meil turul fossiilkütuseid, mis ei oleks seotud asjaoludega, mida me endale ei taha tegelikult tunnistada? Kas Norra gaas ja nafta on veresüüst puhas!? Kas palmiõli, mida kütustele lisatakse, et saada “ökom” tulemus, on ohvriteta!?
Fossiilkütuste asendamine taastuvenergiaga ei ole võimalik
Samas mahus fossilkütuste asendamine taastuvenergiaga pole mitte kuidagi võimalik, ja seda peame endale tunnistama.
Näitena Fairphone – Euroopa mobiilitootja, kes üritab toota võimalikult keskkonnasõbralikku ning sotsiaalselt õiglast telefoni kui võimalik. Ka nemad pidid alla vanduma ja taanduma lubadusest kasutada ainult õiglastest kaevandustest pärit toorainet. Sellist materjali lihtsalt ei leidu.
Enamus akudest on seotud lapstööjõu kasutamise või muul viisil ebaõiglaselt hangitud toormega. Elektriliste sõidukite puhul poleks see kuidagi teisti.
Selleks et rahuldada lähimal paaril aastakümnel tarbija vajadusi taastuvenergia abil, peaks kaevandustegevus liikuma aladele, mille peal asuvad veel viimased looduslikult säilinud ökosüsteemid. Need viimased, mis ei ole inimese poolt lagastatud ja tapetud. Ja siis olekski need varud otsas. Kõik varud oleksid otsas.
Meil pole maal nii palju toorainet, et saaksime nafta asendada samas mahus taastuvenergia tootmisega – see asendus ei ole lihtsalt võimalik.
Raha loopimine selleks, et suure kära ja rohepöörde jutu najal vahetada välja fossiilkütustel autod e-sõidukite vastu, ei muuda maailma ühestki otsast paremaks, see tekitab vaid määratu hunniku jäätmeid juurde.
Lahendused on olemas, tegutsegem!
Tarbimise asendamine parasjagu trendika “rohetarbimisega” pole lahendus: meil tuleb liikuda suunas, kus on lahendatud inimeste logistilised vajadused, kuid sõite plekk-karpides on vähem.
Eesti elanikkond linnastub kiiresti, aga samal ajal liigub üks osa inimestest tagasi maale. Koroona õpetas palju – distantsilt töötamine on võimalik. “Viimase miili”- lahendused on mugavad.
Töö ja töötamise iseloom muutuvad ja on selge, et taristu arendamine peab uute vajadustega sammu käima – kui me ehitame linnad sellise arvestusega, et enamus inimesi saavad oma igapäevased logistilised vajadused rahuldatud ilma autota, siis me saame õnnelikuma ja rikkama linna.
Need, kes peavad töö tõttu autot kasutama, saavad tühjemad tänavad ja nende tööstress väheneb, ülejäänud naudivad vabas õhus liikumist ja vabadust.
Praegu liigume selg ees vastassuunas: arusaam 20- minuti linnast, kus eluks vajalik on 20- minuti jalgsi käigu või rattasõidu kaugusel, on justkui olemas. Mitte mingisugust liikumist selles suunas aga ei toimu. Tallinnas ei ole näha, et linnavalitsus initsieeriks inimkesksemaid lahendusi, linna planeerimine on lähtunud autostumisest – leitmotiiviks on sõidukite arv tuhande elaniku kohta.
Ookean on veetilkade kogum
Paradigma muutus saab toimuda inimeste eneseteadlikkuse kasvamise kaudu. Elukoha valikul tuleks vaadata logistikavajadust. Mida vähem ringisõitmist, seda parem.
Maal autovajadus ilmselt ei kao, kuid ka siin saab vähendada asjatuid sõite. Suur osa transpordivajadusest on seotud laste kooli ja lasteaiaga. Kui on toimiv algkoolide võrgustik, saavad lapsed käia jalgsi kooli. Kaugemate külade lastele on korraldatud kooli- ja lasteaiatransport. Lasteaeda saab viia lapse jalgrattaga või jalgsi.
Põhikooli saab laps sõita jalgrattaga: ka see võiks olla üks valiku kriteeriume. Gümnaasiumide ja kutsekoolide puhul on kaugematelt tulijatele abiks nädalasisene majutus. Kooli peab saama ühistranspordiga.
Kui igapäevased lasteaeda ja kooli sõidutamised ära jätta, oleme astunud suure sammu sõitude vähendamise suunas.
Uute valimiste eel on asjakohane küsida: millal viimati vaadati sinu kodulinnas ja riigis üle ühistranspordi liinid ja nende haakumine inimeste tegeliku eluga? Millal hinnati logistilisi võimalusi?
Kui mõistust jagub ainult valimislubadusena tasuta bussisõidu väljahõikamiseks, siis on asjatu päris muutusi oodata. Enne eelmisi valimisi saime pealinnas punased jalgrattateed, mis on paljude jaoks nüüd ning edaspidi populismi sünonüüm.
Kodanikujulgus, kogukond, koostöö
Uute energialahenduste väljaehitamisele peab eelnema ebavajalikust loobumine: pole mõtet luua taristut, kui vajadus on väiksema järele. Teisisõnu, enne kui paadist vett välja loopima hakata, tuleb leke peatada.
Päris kindlasti on meil kõigil koht kodanikujulguseks, oma tarbimisharjumuste hindamiseks ja vähendamiseks. Kasuks tuleb oskus panna ausalt ritta vajadused ning eristada neid tahtmistest.
Kindlasti on meil kõigil võimalik veel vaadata kuidas oma tarbimist vähendada. Siin on igaühel ju oma isiklikud vajadused, mida tuleb osata eristada tahtmistest.
Mis energiajulgeolekut puudutab, siis on käimasolev sõda õpetanud, et vaenlane ei kohku tagasi tuumajaama pommitamisest, rääkimata siis muudest elektrijaamadest.
Paraku on ka Eesti energiasüsteem tsentraliseeritud ja riigi võime vahendeid ringi jagada üha kahaneb – pole ju enam midagi väga jagada. Ilma, et meile kukuksid pommid, on näha, et senise infra ülalpidamine on järjest kulukam ja riigile ülejõu käiv.
Lahendus!? Igaüks vaadaku üle oma energiaga varustatus ja püüelgu sõltumatuse poole. Ka naabril olgu kõik hästi, vajadusel aitavad naabrid üksteist.
Oma kogukonnaga koos toimetamine ning lahenduste leidmine nii energia tootmiseks kui ka transpordiks on päris kindlasti tuleviku teema. Kommunikatsioon ja koostööoskused muutuvad üha tähtsamateks. Tulevik on koostöös.
Loe ka Mihkel Kanguri suurt lugu tarbimispeost, kuhu me hilinesime
Kaanepilt: Steve Knutson/Unsplash
