Kommunikatsiooniekspert, Eesti Autoomanike Liidu juhatuse esimees Simmo Saar imestas noorpoliitik Hanah Lahe arvamusartiklit lugedes, miks heidetakse jalakäijatele ette, et need jalgsi kõnnivad ja viisakad on. “Jah, ma tänan autojuhti, kui ta ülekäiguraja ees peatub,” jääb Saar kindlaks. Sest nii on viisakas.
Sattusin tuttava mahitusel lugema Reformierakonna “PPP-tiiva” agara noorliikme Hanah Lahe arvamusartiklit Delfis, kus sarjati mitte ainult autosid ja autojuhte, vaid juba ka jalakäijaid ning elementaarset viisakust. Tahan omalt poolt selgitada, miks jalakäijal ei pea olema silmad kukla taga ning “aitäh” on argipäeva loomulik osa.
Tsiteerin:“Kas keset kõnniteed olev jalakäija (võimalik, et tal on ka kõrvaklapid peas) on unistavas meeleolus ja (tõuke)ratturitel ees või kasutab ta lihtsalt oma õigust kõnniteel olla ja ei mõtle sellele, et ta võib olla kellelgi nn jalus?”
Tegelikkuses on sellega nii: jalakäijal ei pea küljes olema 360-kraadist kaamerat, millega näha selja tagant lähenevat kiiret renditõuksi või jalgrattal sõtkuvat oravanahalist sotsialisti.
Enne kui tõuksirentija otsustas jõuliselt automaksu toetada ja autoomanikke reklaamiraha eest alavääristada, kasutasin ma aeg-ajalt ikka nende elektritõukse.
Seda tehes aeglustasin ma kõnniteel liigeldes jalakäijaid kohates alati tempot. Kui oli vaja seisma jääda, jäin seisma. Mul ei tulnud mõttessegi hakata tänaval kõndivaid inimesi hurjutama seetõttu, et nad liiguvad kõige loomulikumal moel ehk jalgsi.
Muuseas – täna kasutan lühemate (kuni paar kilomeetrit) distantside läbimiseks ikka va head kondimootorit ja kahte jalga, sest kui ajagraafik just peale ei suru ning taevast pussnuge ei saja, on jalutamine tervisele muude alternatiividega võrreldes oluliselt kasulikum. Tsiteerides eesti filmiklassikat: see avardab silmaringi ja võitleb lampjalgsuse vastu.
Teine koht, kus ma artiklit lugedes planeerimatult ohkasin: “Tragikoomiline on näha, kuidas jalakäijad viipavad või nõkutavad peaga autojuhile, kui see nad üle tee laseb – teinekord isegi fooriga ülekäigurajal. Nagu oleks too jalakäija autojuhile midagi võlgu ja peaks nüüd tohutult tänulik olema. Viipamise ja nõkutamisega käib tavaliselt kaasas ka kiirem samm või suisa jooks. Et üldse teed ületada, peab vajutama foorinuppu. Kui ma ei vajuta, siis autode vool ei peatu. Sest linna standard on, et liigeldakse autoga. Jalakäija ja rattur on niivõrd harv nähtus liikluses, et ülekäiguraja kasutamiseks peabki eraldi luba küsima.”
Millest siin alustada? Alustagem sellest, et kui üks kergliikleja vajutab nuppu ning 20 autot peatuvad, siis on see ju selge märk sellest, et asjad on hästi – liiklust peatatakse ainult vajadusel ja nõrgimal liiklejal (jalakäijal) on siinkohal ilmselgelt suurem sõnaõigus kui autojuhtidel.
Rohekm häirib mind arvaja arusaam inimeste omavahelisest viisakast suhtlemisest. Jalakäijana noogutan või viipan alati, kui autojuhid mulle teed annavad. Ja autojuhina tänan (käeviipe või ohutulede vilgutamisega) samuti alati, kui keegi mind rida vahetades vahele laseb. Miks? Sest viisakad inimesed lihtsalt teevad nii.
Ma ei peaks ju ka kiirrestoranis või kaubakeskuse kassas olevat teenindajat tänama – olen ju maksnud oma raha ja teenindaja on andnud mulle ju minu ostetud kauba. Aus tehing, mille puhul olen kukrut kergendanud, mis siin ikka tänada. Ometi käib see asja juurde, sest viisakus.
Samuti saab küsida (retooriliselt siiski), kas pean tänama enda juuksurit, mehaanikut või arsti? Vastus – jah, ma pean seda tegema. Sest see teeb minu päeva ilusamaks. Ja ehk teeb elu ilusamaks ka teisel inimesel.
Sest keda tahame enda igapäevases elus kohata? Kas neid, kes urisedes oma eesõigust realiseerivad või neid, kes on sõbralikud ja vastutulevad isegi siis, kui selleks otsene vajadus puudub?
Olen ka varem öelnud, et ma ei mõista äärmusi ning soovin, et maailm muutuks uuesti kohaks, kus kurat-teab-mis-äärmuslane ei taha keelustada autosid seetõttu, et jalakäijad autojuhtidega sõbralikud on. Või kes tahab nahutada jalakäijaid selle eest, et nad… Kõnnivad mööda kõnniteed.
Ma ei taha olla ebaviisakas, aga mõne inimese “sisemine sots” on niivõrd ebameeldiv elukas, et see võiks avalikkuse eest varjule jääda. Soovitan kõikvõimalikel nooräärmuslastel rohkem jala käia ja vahest võib-olla isegi natuke autoga sõita. Ehk siis läheb pea selgemaks.
Jah, ma tänan autojuhti, kui ta ülekäiguraja ees peatub.
👉 Pildi joonistas ChatGPT 5 peale järgmist prompti: “Joonista mulle pilt sotsialistlikust oravast, kes linnas kõnniteed ületades vihaselt autojuhtide poole rusikat näitab.” Sai päris tabav. Viisakusest ja inimlikkusest pole siin pildil enam jälgegi.
Loe siit Saare arvamust kiiruste lauslangetamisest