Esimene Tartu Maraton suusatati 60 aastat tagasi Tartust Käärikule, tänavu lumepuuduse tõttu aga suusatada ei saanud, selle asemel toimus juubelimatk, millel osales pisut üle 1000 inimese. Keskkonnaagentuuri direktor Taimar Ala mõtiskleb, kas meil on mõistlik iga hinna eest edaspidi toota kunstlund, et säilitada suusarahva kuvand või tuleks uute oludega harjuda?
Kui 60 aastat tagasi toimunud esimesel maratonil matkati suuskadel Tartust Käärikule, siis tänavu talvel tehti teekond Otepäält, Tehvandi staadionilt Käärikuni läbi jalgsi.
Üle tuhande matkaja ei pidanud paljuks tugevas tuules, vihmasajus ning pahkluuni poris pühapäeval, 16. veebruaril seda teekonda ette võtta – see kõneleb Tartu Maratoni kui traditsiooni olulisusest inimeste jaoks.
Lumenappusel ära jäänud legendaarne suusasündmus mõjub külma dušina ja seda võiks nimetada isegi rahvuslikuks tragöödiaks. Samas pole leinaks ju põhjust – suusatalvi ja maratone on ennegi vahele jäänud või korraldatud lühemal distantsil.
Kui aga paketti lisada läbivalt tühistatud suusatamise suurvõistlused ja vett vedama läinud rahvusvahelised etapid, on tegu reaalse majandusliku ja mainekahjuga.
Nii tundub õigustatud küsimus, mis oleks kui põhjamaise suusariigi kuvandi hoidmisel rohkem moodsasse tehnikasse panustaksime ning toodaksime kunstlund sinna, kuhu vaja?
Inimene pole loomult allaandja
Mis oleks, kui soetaksime rohkem ja võimsamaid lumekahureid ja lumemasinaid? Inimene on ju looduse apse ennegi edukalt korrigeerinud ning keskkonda endale sobivamaks modelleerinud.
Inimesel ei ole kombeks oma kaotust tunnistada – mis ise kätte ei anna, seda saab toore jõu ning kandilise kavalusega või ka kaasaegse tehnikaga soovikohaselt allutada.
Ent kas laussekkumine looduse loomulikku ringkäiku on ikka nii hea mõte kui see emotsionaalselt ning majanduslikult paista võib? Liiga palju õnneliku lõpuga lugusid mul varrukast puistata just pole.
Mõelgem kasvõi omaaegsele soode kuivendamisele majanduslikule eesmärgil – ja märgalade keerukale taastamisele nüüd, kus oleme saanud aru, kui tähtis roll on soodel ja rabadel meie elurikkuse säilitamisel ja kliima stabiliseerimisel.
Või näide eelmisest aastast, mis tõi Lähis-Idas kaasa põrgukuumuse, millega võitlemiseks pandi Kataris tänavatele konditsioneerid.
Teades, kui kliimavaenulik ja saastav tegevus on õhu kunstlik jahutamine, tundub see tõsikilplasliku tegevusena. Ent inimene ei ole allaandja!
Samasse sahtlisse kukub ka kunstlume iga hinna eest tootmine: püüdlus olla parem, paneb tehnikuid ja rajameistreid seda võimalusel tegema. Sadagu oavarrest vihma, suusalumi peab olema!
Kas kuupmeeter kunstlund või 30 km e-auto sõitu?
Selleks, et märkida maha kuus meetrit lai ja kuus kilomeetrit pikk suusarada, mis oleks lumega kaetud nii, et suusaga mättasse kinni ei liugleks, tuleks taevasse saata arvestatav kogus süsihappegaasi.
Muidugi on masinaid erinevaid, ja muutujaid võrrandis kui palju, aga jämedalt võttes võib arvestada, et kuupmeetrise koguse kunstlume tootmiseks kulub 5 kWh elektrienergiat. 5 kWh on paras “särts” mõnele elektriautole, et vurada 30 km ja natuke rohkem sihtkoha poole.
Kui jätame kõrvale võimaluse eelistada selle elektri tootmiseks taastuvenergiat (mille tootmiskogused on viimasel ajal lausa rekordilised) ning arvutame põlevkivis, tuleks kuuekilomeetrise suusaraja kunstlumest tootmiseks ahju ajada veidi rohkem kui vagunitäis pruuni kulda.
Paneme selle vagunitäie põlevkivi omakorda uute emissiooninormide konteksti: sisepõlemismootoriga auto ei tohiks teoorias alates 2021. aastast tekitada heiteid rohkem kui 95g/km kohta.
Kui jätta kunstlumi tootmata, saaks tavalise autoga sama heitekogusega Tallinna ja Tartu vahel pendeldada ligi 2000 korda. Kolm aastat ja kord päevas edasi-tagasi!
Kunstlumetus kui ootamatu keskkonnategu
Kuigi suusatalve ei tulnud ning paljude (sealhulgas minu enda) lootus suusatada ja talverõõme nautida purunes pihuks ja põrmuks, on mul salamisi isegi hea meel, et seekord nii läks ning lumekahureid kevadise ilmaga talvel tööle ei pandud – tehnika võimaldaks ka plusskraadidega lund toota. Poolkogemata sai tehtud üks tegu keskkonna hüvanguks.
Ei, ma ei arva, et meie suusalembus peaks asenduma ilmtingimata mudamaadluse või taliujumisega. Pole kahtlustki, et suusatraditsioone peab elus hoidma. Ka tehnika on tulnud, et jääda ja veelgi paremaks saada.
Vaadates fakte, on päris selge, et ilm on heitlik ning kliima varasemast soojem, aga see ju ei tähenda, et lumerohkeid talvi ei tule enam üldse – on lumevabastust olnud ennegi, ja seejärel on ikka tulnud talv. Nii loodame nüüdki, et ehk on järgmine talv lume ja pakasega.
Aga lootmise ja oletamise kõrval tuleks meil – taas faktidele otsa vaadates – valmistuda veelgi äärmuslikemateks ilmaoludeks ning nendega ka kohaneda.
Talve kompenseerimist ei pea alustama suusatunneli ehitamisest, algatuseks piisab kui mõelda ette ning näiteks toota lund ette, kui see on mõistlik.
Nagu öeldud, pole inimene loomult allaandja. Siin Eestis oleme lisaks ka alalhoidlikud, oskame kasutada mõistust ning kavalust ja rakendada uued olud nutikalt enese teenistusse.
Kütust uute ideede elluviimiseks saab keskkonnaandmetest ja üha täpsematest tulevikuprognoosidest. Nautigem siis seda, mida talvel meile tänavu pakkuda: vahtramahl juba jookseb.
Kaanepilt: Hippopx
