Tallinn proovib muuta ühistransporti populaarsemaks: suurürituste korraldajatele mõeldes loodi QR-koodiga konverentsipilet ning CAF Urbos trammides saavad sõitjad kasutada tasuta WiFi-t, bussides saab vajutada STOP-nuppu. Kerge nina puuderdamine osteoporoosi aga ei ravi.
Nõmme elanikuna ei ole Tallinna ühistranspordivõrgu üle asja nuriseda: rongiga pääseb kiirelt Balti jaama ja trammiga edasi kesklinna, lennujaama või Koplisse. Bussiliinid ühendavad meid nii Pirita, Harku kui Mustamäega. Tipptunniaegu vältides on võimalik sujuvalt ja päris kiiresti soovitud sihtkohta jõuda.
Aga kindlasti on neidki liine, mis on jäänud n-ö rudimentidena roomama kohtade vahele, kus inimesed ammu enam ei liigu, sest ajad on muutunud ja tehastest on saanud kultuurikatlad ja kohvikud. Liinivõrgu uuendamise võtmeküsimust lahendavad linnaisad nüüdseks aastakümneid, aga mida nad ka ei teeks, on nad ajast ikka natuke maas.
Suur küsimus on, kuidas ühendada Harjumaa lähivaldu Tallinnaga: möödunud aasta lõpus valminud rööbastranspordi tasuvus-ja teostatavusanalüüsis leidus number 1,5 miljardit – just niipalju kulutavad harjukad raha, et autoga pealinna tööle, kooli, poodi, teatrisse sõita. Rongidel ja trammidel nähakse suurt rolli autode vähendamises.
Kõigepealt puuderdame nina!
Puuderdatud ninaga osteoporoosi ei ravi, aga enesetunne läheb natuke paremaks ikka kui peeglist vaatab klanitum nägu vastu: trammipargi uusimates CAF Urbos trammides on nüüdsest tasuta WiFi leviala ning suurürituste tegijad saavad tellida Tallinna linnavalitsuselt masinloetava QR-pileti, mida ürituste külalistel on mugav kasutada.
Pileti ostmine ühistranspordis on tehtud mugavamaks: kasutada saab viipemakset ja sõidu valideerida telfat viibates, bussipeatustesse on ilmunud rohkem elektroonilisi infotabloosid. Bussis harjutatakse STOP-nupu kasutamist.
Ka on sõiduplaane tihendatud ja avatud uusi liine – viimati bussiliin nr. 66, mis mööda uut Reidi teed meid Lasnamäelt Koplisse viib.
Bussiparki on lubatud uuendada, aga vesinik- või elektribusside asemel tulevad esialgu gaasibussid. Asi seegi, linnas on õhukvaliteet tipptundidel üsna kehva kui ka uuringud ütlevad, et midagi eriti hullu ei ole, aga mida vähem tossu ja peenosakesi, seda parem.
Kellele on vaja trammi-WiFi-t?
WiFi, allalaadimise kiirusega kuni 100 Mbit/s on kahtlemata tore liigutus, aga mis see meile tegelikult annab? Tondi ja Lennujaama vahel, kus uued trammid peamiselt liiguvad, sõidab tööpäeviti umbes 30 000 inimest.
Tipptundidel on trammid puupüsti täis. Esimene reegel sel puhul on leida koht, kus saad seista nii, et kiirendused ja pidurdused sind kummuli ei tõmbaks – kinni pead hoidma! Päevast-päeva kommunikeeritakse meile, et sõidu ajal ei autos, ei ühistranspordis ei tohiks kõrvaliste asjadega tegeleda. Telefon – WiFi – …?
Linnaisad ei oska öelda, kes ja kui palju toredat lisavõimalust kasutama hakkavad – näidatakse turistide peale, nendel peaks olema mugavam. Peaks. Kui palju turiste trammiga sõidab? Mitte liiga palju.
Kohalikel on telefonis enamasti püsiühendus olemas, avalikku WiFi võrku, mille kvaliteet sõltub asukohast, kasutajate arvust ja mitmest muust asjaolust ning mis ilmselt ka üleliia turvaline ei ole, tark avama ei torma.
Ma tean ka, miks nad selle (lõpuks) tegid. CAF Urbos trammidel on sisseehitatud interneti valmidus olnud ju algusest peale olemas. 2015. aasta augustis avaldati Tallinna avaliku traadita andmeside teenuse laiendatavuse analüüs, milles KPMG soovitus ” WiFi leviala laiendada ühistransporti, esimeses järgus varustada avaliku WiFi-ga uued trammid.” Ja teostatavuse kohta märge: “Keeruline.”
WiFi leviala laiendamiseks objektideni, kus ei saa kasutada kiiret kaablil põhinevat baasinternetiühendust, on võimalik kasutada mobiilsel andmesideühendusel põhinevaid WiFi tugijaamu. Kiire mobiilse andmeside areng on loonud võimaluse kasutada baasandmeside ühenduseks 4G mobiilset andmesidet.
See lahendus on siiani Munitsipaal-WiFi puhul vähe kasutust leidnud. Näiteks võimaldaks see luua TallinnWiFi leviala kõigis või valitud Tallinna ühistranspordi liinidel.
Näiteks Tallinna uued trammid omavad juba sisseehitatud võimalusi reisijatele traadita interneti pakkumiseks. Koos kaasneva reklaamikampaaniaga näeme just sellist liiki, innovatiivsete lahenduste leidmises võimalust tutvustada kõigile Tallinnat kui vaba interneti linna.
2020. aastaks on asi tehtud, uued trammid on varustatud WiFi-ga ja küsimus, kellele seda vaja, on asjakohatu: tegu ongi ju kampaaniaga, tutvustada Tallinna kui vaba interneti linna.
Osteoporoos vajab asjatundlikku ravi
Tallinnal on 20 CAF Urbos trammi, osteti need enam kui 50 miljoni eest 2015. ja 2016. aastal. Tramme kokku on 70 ja trolle 50. Busse koguni 529. Siis on veel Elroni rongid, kus WiFi on algusest peale olemas. Aeglane, aga olemas.
Seega ei WiFi, peatuse tellimine nupust ega värvilised reklaamid ei ole lahendus, et inimesi autodest trammi ning trolli ümber tõsta. Värskeim tallinlaste rahuloluküsitlus näitab, et autostumine pigem kasvab, kuna vajalikke ühendusi ei ole või on need aeglased. Ja muidugi see löömatu argument “sest ma võin”.
Ja veel: järjekordsete uuringute, ümarlaudade ja aruteluringide ning nendega seotud pressiteadete ja meediaürituste korraldamine ei aita transpordivõrku parandada.
Osteoporoosi (luude hõrenemine) ravi nõuab asjatundlikku sekkumist. Liikuvusuuringute põhjal on võimalik linlaste ja linnas viibiva rahva kulgemisradu detailselt kaardistada ning vastavalt painutada liinivõrku ja ümberistumise võimalusi, tugevdada n-ö skeletti, mille najal muu elu püsti püsib.
WiFi asemel võiks kampaania keskenduda ühistranspordiga seotud müütide kummutamisele: enamasti ei ole bussid, trollid ja trammid räpased, ja sõita nendega on imemugav. Isegi püsti seistes, kui kahvast hoida.
Veel 20 aastat tagasi saime bussisõiduga hakkama, ehkki ei olnud elektroonilisi tabloosid ega valideerimist, peatuse tellimise nuppudest rääkimata. Mis nüüd siis teistmoodi on!?
Muuseas, Nõmme keskusest Pirita randa saab ühistransporti kasutades umbes 45 minutiga. Väike jalutuskäik, aega oma mõtete mõtlemiseks ja bussiaknast välja vaatamiseks. Ei, elu ei lähe mööda vaid see ongi elu. Täitsa mõnus.
Kaanepilt: Ylle Tampere
