Nõudlus elektriautode järele väheneb ning autotootjad on taas kord sunnitud oma tegevusi ümber vaatama. Poliitilistes ja majanduslikes tõmbetuultes tundub kasutajatele mõistlikuma valikuna jõuallikas, mis ei vaja eraldi laadimistaristut ning millega saab sõita igas maailmanurgas. Ja vana Euroopa autotööstus laseb alla, sest “ostjad nõuavad sisepõlemist” ja lollidele vastu hakkamine on ebamugav. Eks rahaliselt valus ka.
Kui mõni aasta tagasi tundus, et autoajakirjaniku elu kisub igavaks kätte ära, sest kes ikka tahab kodumasinaid testida ja turundusplära ajada, siis tänasel päeval on põnev. Autotööstus on pidevas kriisis. Üks häda lõpeb, ja juba tuleb uus. Head kriisi ei saa raisku lasta, see tuleb pealt ära kirjutada, arvata, jagada, jne. Nüüd oleme omadega sealmaal, et wunderkind elektriauto, mis lõi ühiskonna kahte leeri: uskujateks ja mitte uskujateks, on jõudnud punkti, kust edasi tulebki vaid imedesse uskuda. Cult sekt “We believe in electric cars”, meie igapäevast elektrit anna meile!
Tõsisemalt rääkides, siis on ärev olukord maailmas jõuliselt pidurdamas täiselektriliste sõiduvahendite levikut. Sellest on kuri kahju, sest just ja just on uus tehnoloogia jõudnud massiteadvusse ning elektriautost on saanud “tavaline auto”, üks võimalik valik teiste kõrval. Elektriauto hind ei pane enam validooli järele haarama, mõnelgi juhul on see kas sama või isegi odavama hinnaga kui bensiinimootoriga auto seal kõrval.
Turule on jõudnud väikesed, efektiivsed ja särtsakad sõiduvahendid. Linnas tundub elu elektrikaga ammu täitsa tehtav ning suburbiaski on arengut näha. Eesti uute autode turul on automaksu ajastu alanud särtsukatele suurepäraselt: nende protsentuaalne osakaal kogumüügist tegi rekordi – me vaatame läbi sõrmede sellele, et uute autode müük mutta langes, ja rõõmustame statistikat väänates.
“Päris põhjamaades” ehk Skandinaavias läheb elektriautodel jätkuvalt toredasti ning neid ostetakse kasvavas tempos. Ostetakse ka “hiinlasi”, sest suur osa euroopa toodangust kasutab nagunii hiina akusid ja koostisosi. USA-s seevastu tarbitakse taas nagu homset polekski – milleks elekter, kui fossiilkütus on odav!? MAGA! Kõigile V8 kastikad! Skandinaavlased ostavad, sest… nad on suht veendunud, et mingi suurem jama nende õuele ei jõua. Siseturvalisus on tagatud, elektrit saab ka kõige mustematel päevadel. USA inimesed ei tule selle pealegi, et mingi jõud hamburgeriputka sulgeda võiks.
Ja vana Euroopa autotööstus laseb alla ning lükkab elektriautod vaikselt vaiba alla, sest “nõutakse sisepõlemismootoreid ja võibolla natuke ka hübriide.” Mida rohkem sel teemal jauratakse, seda enam hakkab autoostjatele tunduma, et elektriajam uue maailmakorraga hakkama ei saa ning tootjad võivad elektriautod omale sisse istuda või kõrva panna (kui ulatab).
Keskvalitsus tegelikult natuke rõõmustab ka: kuna tarbijate mott on nagunii madalam oodatust, saab vaikselt kinni keerata toetuste kraanid ja öelda, et kuna elektriauto on auto nagu iga teine (mis on tõsi!), siis pühkige suu ostutoetusest ja soodustustest puhtaks. Kah jumala aus.
Autotööstus laseb alla
Ma ei tahaks praegu olla ühegi autotootja nahas. Igal hommikul algab maailm uuesti, aga kui tore ja kasumlik see maailm on!? Rohepööramise tulemusena on tootjad investeerinud lõputu hulga raha uutesse heitevabadesse või -vabamatesse tehnoloogiatesse, andnud lubadusi, läinud kuulekalt kasumist loobumise teed jne. – päris kindlasti pole täiselektriliste sõidukite tootmine olnud miljonibisnäks, ka mitte Elon Muskile.
Toru otsast on siiski väike valgus paistnud, sest mida rohkem toodetakse, seda käepärasemaks asi muutub, saab juba optimeerida ja hakata väikest plussi sisse kirjutama. Tutkit, brat! Kõigepealt koroonapandeemia, siis sõda Ukrainas, konfliktid Lähis-Idas, huthid Punasel Merel, USA MAGA, hiinlaste jõuline tulek… sa ainult nimeta, ja see on juba tehtud. Eilne investeering moodsasse tehnoloogiasse osutub täna mõttetuks.
Ja see ei puuduta vaid elektriajameid vaid ka igasugu imevidinaid, mida turvalisuse egiidi all sõidukitesse toppima peab. Värisevast pedaalist “liikluskorraldusvahendi” lugejani. Seda, et värisev pedaal algajal juhil sapsud värisema paneb, suured infolustid tähelepanu hakivad ning moodsad iselugemissüsteemid loevad ära ka tee kõrval olevad kaupluste hinnasildid ja valimiskandidaatide numbrid, suures arendamise tuhinas mikski ei panda. Taas on autokasutajad need, kes peavad kõva häält tegema – kui nad just viga või isegi surma pole saanud, sest neile on räägitud, kui turvaline ja tore kogu see tilulilu on. Eksiarvamus targast ja isemõtlevast autost on kiire tekkima. Aitäh, euroametnikud. Delulu to the max!
Allalaskjad ja ülestõusjad
Kõiges on süüdi Hiina! Odavamate hiina sõidukite pealevool on vähendanud nõudlust Euroopa elektri- ja ka luksusautode järele, mõjutades negatiivselt selliste tootjate nagu BMW, Mercedes-Benz ja Audi müüginumbreid. See on sundinud ettevõtteid kohandama oma strateegiaid ja otsima uusi turge või tootesegmente.
Ajatelge sirvides tegi otsa lahti vististi Mercedes-Benz. Ettevõte teatas juba 2024. aasta veebruaris, et loobub varasemast suurepärakulisest plaanist minna 2030. aastaks täielikult üle elektriautode tootmisele. Noobelbränd märkis, et edaspidi puudutab elektrifitseerimine umbes 50 protsenti Mercedese sõidukitest, mitte 100 protsenti nagu varem plaanitud.
See tähendab, et bensiini- ja hübriidsõidukid jäävad ettevõtte tootevalikusse veel aastateks. Mercedes rõhutas, et kliendid ja turutingimused määravad ümberkujundamise tempo ning ettevõte kavatseb oma kliente igakülgselt rahuldada. Kes tahab, saab elektrit. Kes tahab, saab aga vana head sisepõlemist “väikese elektrilise tätšiga”.
Mercedese julgus nimetada asju õigete nimedega on pannud ka teisi luksusmarkide tootjaid ausalt oma poliitikaid ümber mõtestama. Üks viimase aja põnevamaid loobujaid on kahtlemata Stellantise Maserati, mis teatas, et mingit hüperelektrilist sportautot ei tule, sest rahakad ostjad tahavad kummivilinat, päris mootori häält ja bensiinivingu. See laps sündis surnult, palun ärge pärgasid ja lilli tooge!
Elektriautode turu aeglases arengus pettunud Porsche tõdes mullu varakevadel, et temagi pöörab taas tähelepanu sisepõlemismootorite arendamisele. Ettevõte investeerib täiendavalt 800 miljonit eurot uutesse sisepõlemismootoritesse ning pistikhübriidide arendamisse. Samuti on plaanis laiendada erimudelite ja eksklusiivsete seeriate valikut. Lühiajaliselt vähem kasumit, pikemas perspektiivis kasutajate kustumatu poolehoid.
Volkswagen andis 2024. aasta septembris avalikkusele teada, et kaalub kulude vähendamise eesmärgil vähemalt ühe koostetehase sulgemist Saksamaal. Sama aasta oktoobris räägiti juba kolme tehase sulgemisest. Ka Audi lubas ühe tehase kinni panna.
Kõva häälega ei öeldud välja, aga pimekurt saab ka aru, et sakslased ei suuda hiinlastega sammu pidada. Saksa “rahvaauto” on esimene, millelt turgu ära võtma hakatakse. Sest tänapäeva inimesed tahavad kogu aeg midagi uut ja toredat. Ja nad tahtsid seda juba eile. Odavalt, kusjuures.
Ford tunnistas 2024. aasta novembris, et on Euroopas hädas ja plaan on tööleping lõpetada umbes 4000 inimesega. Saksamaal kaotab selle plaaniga töö 3000 inimest ja Ühendkuningriigis 800, mis moodustab umbes 14% ettevõtte 28 000 Euroopa töötajast. Õnneks ei toimu kokku tõmbamine üleöö vaid on kavandatud toimuma kuni 2027. aasta lõpuni. Selle aja jooksul jõuab mõndagi juhtuda ja saab plaane ümber teha.
Vana Euroopa tootjad pole ainsad, kes on otsustanud pesuvee välja visata, aga lapse siiski vanni alles jätta. Toyota, Subaru ja Mazda panid ka seljad kokku ja töötavad kompaktsemate SPM-de nimel. Uusi jõuallikaid peaks saama mugavalt elektriajamitega siduda ning need suudaksid tarbida nii tavalisi mootorikütuseid kui ka murust ja sigade harjastest tehtud taastuvkütuseid. Saame näha. Toyota on edukalt seljatanud kõik takistused elektrile ülemineku teel, neil on toimivad kaksikajamid ja koššer vesinik – jaapanlased on oma tuleviku hästi läbi komponeerinud.
Ema, sellist rohepööret ei tahtnud ma!
Mamatschi, kingi mul hobu,
nii rõõmu suurt mul teeksid sa.
Mamatschi, selliseid ei tahtnud ma!
/Oskar Schima, tõlkinud Heldur Karmo/
Kes eelnevat luges ja kaasa mõtles, mõistab, et paljukiidetud rohepöördega on autotööstuses ühel pool. Kuigi tootjad pole ametnike lolluse vastu otseselt üles tõusnud, vaagub sektor hinge ning majanduse toimimisest aru saavad tüübid kraaksuvad aiateiba otsas hukatust. Seda kätt, mis sind toidab, ei saa lõputult hammustada. Nii lastaksegi ohjad natuke lõdvemale ja pigistatakse vähemalt üks silm kinni. Sest kui kaks silma kinni pigistada tuleb, on asi ikka täismetsas.
Seda, et on ise tehtud ja hästi pe..es, mõistavad ametnikud üha selgemalt. Autotootjatelt uute sõidukite keskmise CO₂-heite vähendamist 93,6 grammini kilomeetri kohta aastaks 2025 nõudnud on mõneks ajaks vaigistatud, armuaega anti kolm kuni viis aastat. Mis tähendab, et ka trahve ka ei koguta… mõnda aega. Samas, kas keegi on analüüsinud, mis hinnaga see heitevähendamine ellu viiakse? Või kas see on üldse võimalik!? Vaevalt. Ja praegu hingatakse kergemalt, sest ajapikendus.
OPmobility, Prantsuse autokomponentide tarnija, on teatanud, et elektriautode nõudluse vähenemine on viinud sisepõlemismootorite tehnoloogia uue tõusuni. See trend on sundinud autotootjaid ümber hindama oma tootmisplaane ja keskenduma taas sisepõlemismootoriga mudelitele.
Skandinaavia imeidu Northvolt läks pankrotti. Mitu tuhat töötut täiendavad varasemaid autotööstusest koondatute ridu. Hinnanguliselt on Vana Euroopa autotööstus juba loobunud mitmekümnest tuhandest töötajast ning allakäik jätkub.
Ühe teistsuguse näite leiab Euroopast ka. Skandinaavia autotööstuse üks nurgakive, Volvo, on väljendanud selget pahameel selle üle, et kogu Euroopa autotööstus alla laseb. Nemad plaanivad keskkonnasäästlikumalt jätkata ning järjest uusi tehnoloogiaid arendada – keegi peab julge olema ja endale kindlaks jääma. Vaadates Volvo ülespoole rühkivaid müüginumbreid, on inimesed sirgeselgsuse heaks kiitnud.
Kokkuvõttes: ootame-vaatame nagu ütlevad hiidlased. Autokasutaja seisukohalt on ilmselt kõige mõistlikum praegu olemasoleva sõiduki eest hästi hoolt kanda ning sellega vastutustundlikult sõita. Mullistusi ja üllatusi tuleb järjest, tulevärki saab korralikult.
Autoajakirjanikuna olen aga iga uue segaduse eest tänulik: inimlikul lollusel tõesti pole piire. Ootan päeva, mil lahvatab vimm, mis kogunen`d salaja ning autotootjad alla laskmise asemel ühise tagapale leiavad, kuhu peast soojad poliitikud ja küündimatud ametnikud üksmeelselt jalga puhkama saata. Lollidele vastu hakkamine ei saagi kerge ja odav olla, aga see on sektori eksistentsi seisukohalt ometi hädavajalik. Saame siis näha, kui palju on neid, kes päriselt ka elu püsimisest planeedil Maa hoolivad.
Kaanepilt: Snufkin
Volvo, asudes küll Euroopas, on ikkagi made in CE elik Hiina