Viies ratas vankri all on tõsilugu juba rohkem kui sada aastat: ehkki tänapäeval hõlbustavad paralleelparkimist elektroonilised juhiabid, on erisõidukitel siiani kohati kasutusel lisaratas. Sellega, kes esimesena viienda ratta mõttele tuli, on väike segadus, sestap mainime oma loos ära kaks olulisemat nime.
Esimesed autod ilmusid tänavatele 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Koos nendega tekkis vajadus ka mugavamate parkimislahenduste järele, seda eriti kitsastes linnatingimustes.
Walker ja Sullivan
Parkimine muutus peagi probleemiks, mis vajas kiiret lahendust. Ameeriklane Brooks Walker sai tuntuks kui viienda ratta parkimissüsteemi idee peamine algataja ja arendaja. Temast varem sai patendi oma lahendusele teinegi mees, Charles D. Sullivan.
Tema “viienda ratta juhtimine” kasutas hüdraulilist pumpa, et lükata varuratas maapinnale. See võimaldaski juhil autot parkimiskohast sisse ja välja manööverdada, ratast radiaalselt pöörates.
Ta patenteeris oma süsteemi 1930. aastatel ning demonstreeris seda edukalt mitmetel autonäitustel. Walker kasutas oma Packard Cavalieri, et testida ja näidata viienda ratta parkimissüsteemi tööd. Ta patenteeris oma leiutise 6. detsembril 1938.
Kuigi Brooks Walkeri disainitud viienda ratta parkimine ei jõudnud massidesse, mäletatakse leiutajat tänaseni ja meenutatakse tihti, kui juttu tuleb kaasaegsestest parkimisabidest.
Hoolimata “viies ratas vankri all” innovatsiooni suhtelisest läbikukkumisest jätkas ta paralleelparkimismehhanismi täiustamist kuni 1970. aastateni, mil ta suri.
Nii paigaldas Walker viienda ratta juhtimis-/parkimismehhanismi 1951. aasta Cadillacile. Ta nimetas seda “Park Car’iks” ja mainis ka, et mehhaanikud võiksid selle süsteemi vabalt mistahes autosse installeerida.
Charles D. Sullivan on teine oluline nimi USA-st, kes oli seotud viienda ratta parkimissüsteemi algse ideega. Tema sai patendi oma parkimisabile 1933. aastal (U.S. Patent 1,981,565).
D. Sullivan leiutas spetsiaalse lisaratta, mis oli paigutatud auto tagaküljele ning võimaldas pöörata kohapeal, lihtsustades nõnda parkimist kitsastes kohtades.
Kuigi Sullivani süsteem ei olnud nii laialdaselt tuntud kui Walkeri oma, on see ajaloos ära märkimist väärt viienda ratta parkimistehnoloogia.
Viiekümnendatest tänapäeva
Lisaks neile kahele peamisele leiutajale on olnud mitmeid insenere ja leiutajaid, kes on andnud oma panuse viienda ratta parkimissüsteemi arendamisse.
1950ndatel ja 1960ndatel aastatel esitati mitmeid patente, mis täiendasid algset kontseptsiooni, sealhulgas süsteeme, kus viies ratas oli tõstetav ja langetatav vastavalt vajadusele ning ka juhtimissüsteemidega kooskõlas töötavaid automaatseid mehhanisme.
Kuigi tänapäeval on viienda ratta parkimissüsteemid haruldased, on Brooks ja Sullivan oma arendustega teed sillutanud kaasaegsetele parkimisabisüsteemidele: laialdaselt kasutatavad andurid, radarid, lidarid, kaamerad ja automaatabid on ju põhimõtteliselt sama medali teine külg – mõeldud autojuhi abistamiseks kitsastes parkimistingimustes.
Parkimisel läheb abi vaja ka kõige kõvematel juhtidel – meie liiklusavariide statistikast nähtub, et enim saavad sõidukid kõkse kaubanduskeskuste parklates tagurdades. Poleks abilisi ja automaatseid stoppsüsteeme, siis oleks see statistika ilmselt veelgi värvikam.
Kokkuvõtteks
Viienda rattaga parkimissüsteem on suurepärane näide sellest, kuidas lihtne, kuid innovatiivne lahendus võib leida rakendust erinevatel ajaperioodidel ja erinevates tehnoloogilistes kontekstides.
Oli aeg, mil mitmed autotööstuse eksperdid väitsid, et kõik parkimisprobleemid kaovad, kui lisada sõidukile viies ratas – ometi ei tea keegi, miks seda kontseptsiooni kunagi laiemalt kasutusele ei võetud.
See pole nii, et leiutis poleks päevavalgust näinud. See sai avalikkuse tähelepanu ja töötav prototüüp oli nähtav nii klientidele kui tootjatele. Kuid suured autotootjad lihtsalt ei haaranud sellest ideest kinni.
Võimalik, et neil puudus ettenägelikkus või arvasid nad, et ostjad ei taha lisa maksta ainult selle mehhanismi eest. Midagi kindlat öelda ei saa, sest leiutise kasutuselevõttu pole piisavalt dokumenteeritud.
Andurite ning robotite ajastul leiutist vaevalt enam et kaalutaksegi, kuigi viies ratas vankri all aitaks võibolla “ämmahoovile” kuluvat aega vähendada – inimjuhil kulub auto õigesse asendisse saamiseks keskmiselt kaks minutit. Uute abisüsteemidega autod saavad paralleelpargitud pisut kiiremini, kui olud on ideaalsed. Mida need muidugi ju pole!
Kaanepilt: kuvatõmmis videost, joonised CC
Allikaviited
Sullivan, Charles D. “Parking Apparatus.” U.S. Patent 1,981,565, november 28, 1933 välja antud november 20, 1934.
“Innovations in Parking: A Look Back at History.” Historical Parking Systems Journal, 2020.
“Commercial Applications of the Fifth Wheel Parking System.” Transportation Technologies Review, 2019.
