Venelased tunnevad oma autotööstuse üle suurt uhkust: näiteks olla esimene nelikveoline auto valminud juba 1909. aastal. Hüdraulilised pidurid võeti kasutusele XX sajandi 30ndail. Kas uskuda või mitte? Siin on peotäis vene inseneride tundmatuist edusammudest, millest te tõenäoliselt mitte kunagi kuulnud pole.
Esimese sõiduki, millel vedasid kõik neli ratast, ehitasid venelased mõne allika andmetel juba 1909. aastal, kuid väidetavalt Lessneri tehases valminud auto kohta lähem info puudub. Igatahes hakatakse nelikveo ajalugu just sellest aastast lugema.
1937: 6×6 ja 4×4 sõidukid
Esimesed veoautod, millel vedasid kõik teljed ja kasutati diferentsiaallukku ning mille kohta on säilinud tõeseid materjale, olid eksperimentaalmudelid NATI-K1 (6×6) ning K2 (4×4), mis valmisid 1937. aastal ZIS-5 baasil.
Seeriatootmisse jõudsid esimesed mitmeteljeveoga autod vahetult enne sõda: GAZi tehases sõiduautod GAZ-61, ZISi tehases veoautod ZIS-32. Ent neid jõuti toota üpris vähe, sõda pani tootmisele oma pitseri.
1930: kasutusele võeti hüdraulilised pidurid
Esimesed hüdraulilised pidurid, mis tänapäeval on tavapärane komponent, ilmusid AMO-2 veokile aastal 1930. Neid Ameerika Autocar´i koopiaid pandi esialgu kokku imporditud detailidest ning seejärel AMO-3 veokile oma komponentidest. Hüdrauliline ajam oli vene veokitel vaid esiratastel, tagumistel kasutati mehaanilisi.
Mudeli ZIS-5 puhul sellisest skeemist aga loobuti, sest toonased kodumaised hüdraulilised tihendid olid harva töökõlbulikud.
Hüdrauliliste piduritega sõiduautode ja veoautode masstootmismudelid (ZIS-110, GAZ-M20 ja GAZ-51) ilmusid alles pärast Teist Maailmasõda.
1932: esimene diiselveok
Esimene diiselauto ehitati Venemaal aastal 1932, mil Jaroslavli tehases pandi veokile Mercedes-Benzi mootor võimsusega 70 hobujõudu. See jäi ka ainsaks prototüübiks.
1933.-34. aastal ehitati sealsamas Jaroslavi GAZ tehases valmis veoauto Я-5, millele pandi peale kodumaine diiselmootor «Коджу» (tuletatud Stalini pärisnimest Koba Džugašvili). Jõuallika töömaht oli 9,96 l ja võimsus vahemikus 83-87 hj. Mootori ehitamisel võeti šnitti muidugi ameeriklastelt.
Seeriatootmisesse suundusid ameerika tehnoloogia järgi valmistatud Jaroslavli tehase mootoritega veoautod NLiidus juba pärast Isamaasõda. ЯГАЗ-Дизель veokeid toodeti ja kasutati aastakümneid.
1933: seeriatootmisse jõuab trollibuss
Mitmed allikad viitavad sellele, et esimene venemaine trollibuss loodi juba 1902. aastal Freze tehases. Ent selle loo puhul on paljud asjad siiski üpris segased ja kokkuvõttes ei või kirjapandut usaldada.
1933. aastal veeres aga tootmisliinilt trollibussi seeriamudel, mis kandis nime LK-1 (Lazar Kaganovitši – Stalini lähikondlase järgi), mis mahutas kuni 45 reisijat.
Trolli šassii valmistas Jaroslavli tehas, elektrisüsteemi Moskva tehas Dinamo, komplekteeriti see aga Moskvas asuvas Sokolniki vaguni- ja autoremonditehases (СВАРЗ).
1937: esimene kodumaine V8 mootoriga sõiduauto
Esimene kodumaine V8 mootoriga sõiduauto sai valmis 1937. aastal Gorki tehases. GAZ-M1 alusel pandi kokku esimene kupee – tuntud ka kui GAZ-M2 – millel 65-hobujõuline Fordi mootor.
Selliseid mootoreid paigaldati ka neljaukselistele eriteenistuse GAZ-M-idele. Venemaised V8 mootorid leidsid aga 1958. aastal rakendust sõiduautol ZIL-111.
1956: esimene automaatkäigukast seeriatootmises
Esimest automaatkäigukasti Nõukogude Liidus katsetati sõiduautol Volga GAZ-21 ning 1956. aastal läks see ka sellisena seeriatootmisesse.
Peagi varustati sarnaste agregaatidega ka off-road veoautod MAZ, ent Volga ei suutnud võõrkeha omaks võtta ja mudel võeti tootmisest maha.
Automaatkäigukaste paigaldati edaspidi vaid GAZi ja ZILi esindusmudelitele, importautodele ning eriteenistuse V8 mootoriga Volgadele.
1958: esimene kliimaseadmega auto
Esimene kliimaseade paigaldati Nõukode Liidus 1958. aastal ZIL-111A-le – see auto kujutas endast tavapärase ZIL-111 modifikatsiooni.
Väliselt eristas teda originaalist väiksem tagaaken. Kliimaseadmed muutusid nõukogude autodel tavapäraseks aga alles umbes nelikümmend aastat hiljem ning siiani on need osal mudelitel lisavarustuses.
1960: paigaldati esimesed ketaspidurid
Esimesed ketaspidurid paigaldati 1960ndate alguses võidusõiduautole ZIL-112C, mis suutis arendada kiirust kuni 200 km/h. Esialgu see ainsaks katsetuseks jäigi.
Seeriamudelitele hakati ketaspidureid paigaldama alles aastal 1967, aga seda hoopis mudelile ZIL-114 ning massmudelile Žiguli VAZ-2101 aastal 1970.
1965: esimene esiveoline väikeveok toodeti Eestis
Esimene esiveoline nõukogude auto oli väikeveoauto ET-500 (hilisem ET-600), mida aastatel 1965-1969 Eesti ETKVL Autobaasis toodeti. Kui asjad oleksid teisiti läinud, saanuks insener Bertelovi hilisemast arendusest ET-800 meie autotööstuse “ema” ja mitte ainult, meil võinuks olla juba pool sajandit oma hübriidauto!
Paraku jõuti ETKV-li väikeses autotehases Zaporožetsi 27-hobujõulise mootoriga sõidukeid valmistada vaid 35 tükki.
Samal ajal korraldasid Nõukogude Liidu Teadusliku autonstituudi teadlased (НАМИ) katsesõite esiveoliste sõiduautodega. Esiveoline seeriamudel VAZ-2108 läks tootmisse aastal 1984.
Kokkuvõtteks
Kui kummalised meile ka ei tunduks (Nõukogude) Venemaa autotööstuse tundmatud edusammud, on selge, et inseneridel olid tõsimeelsed püüdlused viia kodumaine autondus arenenud maailma tasemele.
Paraku oli see tööstusharu pidevalt vaeslapse osas, kuna auto oli nõukogude inimesele luksuskaup. Troll, buss ja tramm olid igapäevased liikumisvahendid kõigis suuremates linnades.
Valitsus suunas ressursse rohkem lennundusse ja raketiteadusse ehk otse loomulikult võidurelvastumisele. Sellest on kahju, sest algus oli 19. sajandil ju paljulubav – Venemaa võiks praegu olla üks juhtivaid elektrisõidukiriike.
Artikkel on kirjutatud ajakirja Za Ruljom ja Wikipedia andmetele toetudes. Pildid: Wheelsage.org, Wikipedia CC
