Kirjastus Argo üllitas äsja Mary Roachi “Kahuriliha”, milles autor uurib inimkeha vastupidavust ja kompab selle piire sõjateaduse vaatevinklist. Kas teadus on võimeline lahinguväljale saadetud kahuriliha kaitsma? Pakume lugejatele eksklusiivse katkendi äsjailmunud raamatust.
Teaduskirjandustaeva täht Mary Roach, kelle sulest on varasemalt ilmunud ja eesti keeldegi tõlgitud ülipopulaarne “Lonks: seiklused seedetraktis” ning “Reisisiht Marss: kosmoses elamise veidram pool”, kirjutab sõjaväe teadusuuringutest kuumuse, paanika, unevaeguse, seedehäirete, erinevate vigastuste ja tervisehäirete teemal, mille olemasolule ei oska tsivilistid mõeldagi.
Muuhulgas saab teada, miks võivad tõmblukud olla ohtlikud snaipritele ja kõhulahtisus riiklikule julgeolekule, mida söövad sõdurid, milleks kasutatakse kanadega tulistavat kahurit, millisel eesmärgil kasutavad kõige karmimad eriüksuslased kassiliivaja miks on krevetid sõjalaeva madruste jaoks ohtlikumad kui haid.
„Kahuriliha” tõusis pärast ilmumist New York Timesi menukiks ning jõudis ka Los Angeles Timesi raamatuauhinna nominentide nimekirja. Eesti keelde tõlkis “Kahuriliha” Tanel Saimre.
Otselingi raamatupoodi leiad siit
Ingrid Mühlingu muhedat “Kahuriliha” arvustust saab lugeda siin
Kirjastuse FB lehele saab siit
EKSKLUSIIVNE KATKEND RAAMATUST “KAHURILIHA”
Sõjaväekaplan kannab preestrirüüd, aga millisest kangast see rüü õmmeldud on? Kui kaplan on parajasti välisuurtükimeeskonna koos seisus, on see rüü mõõdukalt tulekindlast, putukaid tõrjuvast, viskooskiu ja nailoni segust 25-protsendilise kevlarilisandiga.
Kui kaplan istub tankis, on tema rüü Nomexist – see materjal on äärmiselt tulekindel, kuid igapäevaseks kandmiseks liiga kallis. Suure sõjaväebaasi ohutus keskkonnas koosneb kaplani rüü võrdsetes osades nailonist ja puuvillast.
See on harilik USA armee lahinguvorm. Samast materjalist on ka Naticki laboratooriumides kaplani kabinetis rippuv missarüü.
Naticki nime all tuntud laboritekompleksi ametlik täisnimetus on USA armee sõduriuuringute arenduskeskus. Kõik, mida üks sõdur selga paneb, ära sööb, mille peal magab või sees elab, on loodud või vähemalt katsetatud just siin.
Aastate jooksul on nende asjade hulgas olnud isesoojenevad joped, külmkuivatatud kohv, Gore-Tex, kevlar, putukamürk permetriin, varjatud turvis, sünteetilised udusuled, tehis-ämblikuniit, pihvid, kiirgusega steriliseeritud singikonserv ja hädaolukordadeks mõeldud šokolaad, millesse on lisatud sorts petrooleumi, et vältida selle ilmaasjata äranosimist.
Naticki kaplanid on omakorda leiutanud portatiivsed pihikambrid, konteinerkabelid ja kauasäiliva armulaualeiva.
Natickis on parajasti mahe, 20 soojakraadiga ilm. Siin võib sama hästi olla ka 50 külmakraadi ja tuisk, või 40 kraadi kuuma varjus, olenevalt sellest, mida Doriot’ kliimakambrites parajasti katsetatakse. Naticki kompleksi avamisel 1954. aastal olid need kambrid kompleksi keskne osa.
Iialgi enam ei tulnud sõdureid saata Aleuudi saartele soojustamata saabastes või džunglitesse kopituse vastu kindlustamata telkides. Sõdurit hoiab püsti tema kõht, aga häda korral piisab ka korralikust unest.
Lisaks sõjaväevarustuse testimisele renditakse tänapäeval siinseid lume- ja vihmamasinaid välja ka matkavarustuse poodidele ja tootjatele. Loodusjõudude trotsimine on USA armee välivormil vaid esmane ülesanne. Võimaluse korral tahab armee riietada oma sõdurid vormidesse, mis pakuvad kaitset kõige eest, mida tänapäeva sõjal on pakkuda: leegid, lõhkeained, kuulid, laserid, plahvatustes õhku paisatud pinnas, mürgised kemikaalid, Siberi katk, liivakirbud.
Armee tahaks tegelikult, et seesama vorm hoiaks sõdureid palava ilmaga jahedas ja mõnusas olekus, taluks karmi kohtlemist armee pesumajas, tunduks naha vastas mõnus, näeks hea välja ja mahuks eelarve sisse. Lähis-Ida konflikti lahendamine tundub jõukohasem ülesanne.
***
Alustame sellest, mida üldiselt kutsutakse hooneks nr 110. Ametlikult on see ristitud Ouellette’i* termiliste testide katselaboriks, mis annab surmavatele plahvatustele ja moonutavatele põletustele kelmikalt prantsuspärase varjundi. Tekstiilide peatehnoloog on soliidne viiekümnendates aastates, maitsekalt väljapeetud välimusega sale naine, kes täna kannab kreemikat palmikkoes pikka villast kampsunit.
Eeldan, et tema ongi Ouellette, kuid siis avab ta suu ja hakkab rääkima laudsileda Bostoni aktsendiga. Tema nimi on Margaret Auerbach, kuid siin 110-s kutsutakse teda lihtsalt Peggyks ehk Tulejumalannaks.
Kui keegi maailma tekstiilitööstuses arvab, et on leiutanud hea tulekindla materjali, saadab ta näidise Auerbachile testimiseks. Mõned saadavad väikse kangaproovi, mõned optimistid aga terve rulli. Nende lootused võib kustutada juba üksainus riidekiud.
„Et näha, mida meie mehed sisse võivad hingata“, kuumutab Auerbach paarisentimeetrise riidekiu umbes 800 kraadini. Tekkivaid gaase analüüsitakse gaaskromatograafs. Tulekindlad tekstiilid, vähemalt mõned neist, saavad oma omadused kuumuse vallandatud keemilistest ainetest. Auerbach tahab veenduda, et vabanenud gaasid ei ole ohtlikumad kui tuli ise.
Kui on kindlaks tehtud, et tekstiil ei ole mürgine, asub Auerbach proovile panema selle vastupidavust leekidele. Selleks kasutatakse muuhulgas Väga Suurt Laserit (nagu ütleb kleebis seadme küljes). Auerbach asetab kangaproovi laseri ette.
Katse parim osa on see, kui Auerbach vajutab suurt punast nuppu. Laserikiir on kalibreeritud nii, et see saadab kangaproovi pihta terroristi pommi vallandatud energia vähendatud variandi. Isetehtud lõhkekeha teeklaasis.
Sensor kanga proovi taga mõõdab läbi riide tungivat soojushulka ning katse tulemusena saab välja arvutada, kui palju kaitset kangas pakub ja mitmenda astme põletused plahvatuse tulemusena tekiksid.
Järgmisena lülitab Auerbach sisse vaakumpumba, mis imeb kangaproovi tugevasti sensori külge. Katse eesmärk on simuleerida plahvatuse lööklainet – kokkusurutud õhu kiirendatud lainet, mis võib inimese jalust lüüa.
Täpsemalt surub lööklaine rõivaeseme tugevasti vastu ihu, mis võib soodustada soojusülekannet ja raskendada põletusvigastusi. Üks praeguse tulekindla lahinguvormi FR ACU (Flame Resistant Army Combat Uniform – „mehed kutsuvad seda „frack you““) Defender M tugevaid külgi on just võime paisuda ja põledes kehast eemalduda.
Defender M-i nõrgaks küljeks on kerge rebenevus (aga selle probleemiga tegeletakse). See, mis muudab kanga kuuma ilmaga mugavaks, teeb selle ka nõrgaks; kangas koosneb põhiliselt viskooskiust, mis juhib niiskust, kuid mis on niiskena rabe.
Kui kangas plahvatuskaoses rebeneb, kaob selle kaitsevõime ja sellest tehtud riideid kandev inimene küpseb plahvatuses ära. Tootja on kangasse lisanud natuke kevlarit, aga see pole ikkagi sama tugev kui näiteks Nomex, millest valmistatakse tuletõrjujate riideid. Nomexi tulekindlus on ülihea, see annab vähemalt viis sekundit aega, enne kui riided põlema lahvatavad.
Auerbach selgitab, et see on eriti oluline tanki- ja lennukimeeskondade jaoks. „Seal, kus pole ruumi, et teha seda trikki: pikali, rullu ja…“ Ta võtab sammu tagasi. „Pikali, peatu… kuidas see oligi?“
„Peatu, pikali, rullu?“
„Just, tänan.“
Miks ei võiks armeevormi teha Nomexist? See ei hülga niiskust. See ei sobi sõduritele, kes Lähis-Idas ringi jooksevad ja higistavad. Ja Nomex on kallis. Lisaks on sellele raske kamuflaažmustrit trükkida.
Kaitseriietusega on olukord just nimelt selline: kõik on kompromiss. Kõik on probleem. Isegi värv. Tumedamad värvid peegeldavad vähem kuumust tagasi, kandes suurema osa sellest ihuni. Auerbach kõnnib labori teise otsa, et võtta sealt kamuflaažriide kanganäidis. Ta näitab sellel oleva musta laigu peale: „Näed, see koht, mis absorbeeris rohkem kuumust, tõmbus kortsu.“
Mina arvasin, et sõjaväele meeldiks polüester. See on tugev, odav ega põle. Häda on selles, et polüester sulab nagu vaha ning sarnaselt teiste sulanud materjalidega tilgub ja kleepub asjade külge. See pikendab kontakti ja muudab põletuse hullemaks. Üks asi, mida ma mitte mingil juhul ei soovita, on kanda tankis polüesterretuuse.*
Et teha kindlaks, millise põletusastme konkreetne temperatuur esile kutsub, söödab Auerbach sensori abil mõõdetud andmed põletusi ennustavasse mudelisse, mille töötas pärast Teist maailmasõda välja sõjaväe esimene tulejumalanna Alice Stoll.
Stoll uuris põletusi USA mereväe ülesandel. Esimese ja teise astme põletuste mudelite loomiseks ohverdas ta vapralt omaenese käsivarre. Anname talle andeks, et kolmanda astme põletuste modelleerimiseks kasutas ta teiste abi.
Selleks tehti katseid valutustatud loomade, põhiliselt rottide, aga ka sigade peal. Sea nahk, rohkem kui ükskõik millise muu levinud katselooma oma, peegeldab ja neelab soojust inimese naha sarnaselt. Siga kui liik on ära teeninud Purpursüdame aumärgi. Või siis ehk Roosa südame.
Stoll sai teada järgmist. Kui ihu temperatuur tõuseb 44 kraadini, tekivad põletushaavad. Stolli põletusennustuse mudel on omamoodi matemaatiline lihatermomeeter. Ihu temperatuur ja see, kui sügavale see soojus tungib, on peamised põletusastme määramise tegurid.
Lühiajaline kokkupuude leekide või tugeva kuumusega praeb ära vaid pealmise kihi, kui sedagi, ning põhjustab esimese astme põletuse, või kui jätkata kulinaarsete analoogiatega, siis see on nagu kergelt pruunistatud tuunikala. Pikemaajaline kokkupuude samasuguse kuumusega jõuab tungida ka sügavamale. Siis on tulemuseks teise või kolmanda astme põletus ehk pooltoores steik.
Allikas ja meedia: kirjastus Argo
