Aitame 11-aastase motokrossitalendi Tristen Mardo unistusel teoks saada!

Tristen Mardo on 11-aastane noormees, kelle jaoks motokross on elu. 2018. aasta novembris jäi Tristeni pere isata. Noor motokrossitalent on otsustanud pühendada oma tulevase karjääri isale, kes oli tema suurim eeskuju ja toetaja. Meil kõigil on võimalus ühe unistuse tõekssaamisele õlg alla panna. 

Tallinna kesklinnast 23 kilomeetri kaugusel on Aruküla, koht, kust eri eluvaldkondade talente tuleb nagu seeni pärast vihma: siit on näiteks alguse saanud Ampleri elektrirattad, ja kasvanud kunagi Eesti noorimaks räppariks tituleeritud noormees. 

Kõige rohkem aga tuntakse Aruküla motokrossitalentide järgi. Kauritite dünastia jälgedes on kümned noored istunud krossirataste sadulasse ja osa neist nüüdseks jõudnud rahvusvahelisele tasemele. 

Tristen Mardo istus esimest korda krossiratta selga 2016. aastal. Koos isaga hakati igapäevaselt sõitu harjutama. Isa oli noormehe kõige suurem eeskuju ja toetas noormehe pürgimist unistuse täitumiseni – saada võistlussportlaseks ja jõuda poodiumikohtadeni. Samm-sammult, väikestest võitudest üha suuremateni, sest “kross on elu!”

Tristen õpib Aruküla Põhikooli viiendas klassis, muuseas viitele! Vaid käitumishindega on nii ja naa, aga see ongi päris normaalne, et normaalsel noormehel on õpetajate silmis käitumisega… nii ja naa. 

Ja siis ta sõidab. Igal võimalusel. Ja käib ujumas, et jaksaks paremini sõita. Pere on seadnud Tristeni spordiharrastuse oma prioriteediks, aga üksi kõike ei jaksa, sest motosport ei ole odav ala. 

Aruküla inimesed teavad ja tunnevad Tristeni armsat peret, kus ema Eliina kasvatab lisaks ka väikest õde. Ja naeratab alati soojalt, kui küsida, kuidas neil läheb. “Saame hakkama!” 

Lähedased, sõbrad ja tuttavad on Tristenile rahaliselt õla alla pannud nii palju kui kellelgi võimalik. See kirigi, mille me täismahus avaldame, on kirjutatud tänutundest kõigile senistele toetajatele ega olnud alguses mõeldud laiemalt ette lugemiseks.

Kuni meie siin seda märkasime. Sest Accelerista on alguse saanud ka… Arukülast. Ja 11-aastane Tristen Mardo väärib päris kindlasti rohkem toetajaid, et teha teoks oma suur unistus ja pühendada motosportlase karjäär isale, kes jääb alatiseks tema mälestustesse.

Meil kõigil on võimalus noormehe unistuse teostumisele kaasa aidata, tehes annetuse tema isa mälestuseks loodud krossifondi: EE132200221045888189 Tristen Mardo. Selgituseks: “Papsi krossifond”

Tristenile võib kirjutada ka Facebookis

Tristen Mardo kiri olevatele ja tulevatele toetajatele

Minu isale meeldis kiirus, mootorid ja adrenaliin. Tema lapsepõlveunistus võrri näol jäi teostamata, aga peale renditsiklitel katsetamist sain mina oma esimese tsikli.

Meie koosveedetud aeg möödus pärast seda enamasti krossirajal ja garaažis. Kahjuks pole minu isa enam meiega, aga meie ühine kirg kiiruse ja moorite vastu on minus endiselt alles.

Kross on suur osa minu elust, ema tihti pahurdab, kui ütlen „Kross on elu!“ Nii ma lihtsalt tunnen. Enamasti ei suuda ma ära oodata, millal saan jälle ratta selga.

Isegi siis, kui ma, rajal pole mõtlen tihti oma sõitudele ja sellele, mida saan järgmisel korral paremini teha. Kui sõidan, lähevad kõik mured ja probleemid meelest. See on mulle nagu teraapia, keskendun ainult oma sõidule.

Eriti meeldivad mulle suured hüpped, kus mõnikord saan hakkama ka jalaviskamisega õhus. Väljakutseid pakub aukude võimalikult kiire läbimine ja turvaliselt tunnen ennast soontega kurvides, sest oskan tänaseks ratta õigesti soonde sättida, toetuda ülakeha raskusega lenksule ja õigel ajal gaasi peale keerata.

Olen väga tänulik kõigile, kes mind toetasid 2019. aasta hooajal – teid oli kokku lausa 73 head inimest ja ma olen teile väga väga tänulik!

Tänu teile said võimalikuks minu trennid, tsikli parandamised, hooldamised ja tuunimised ning võistlused. Terve hooaeg läks väga hästi, mul oli head treenerid ja toredad trennikaaslased.

Võtsin osa Eesti Noorte Karikavõistluste kõikidest etappidest. Parimad saavutused olid Kuimetsas, Pühajõel ja Jõgeval, kus sain etappi kolmandad kohad.

Sõitma pidi tihti kuumuses. Enne rajale minemist tuli ennast korralikult jahutama, et üle ei kuumeneks, ja ka mudastes oludes, kus isegi roll of süsteemiga prillidest polnud mingit kasu ja prillid tuli visata raja äärde.

Kõige eredamalt on meeles viimane etapp, mis toimus Jõgeval septembri alguses. Enne sõitu oli minu terve hooaja kolmanda koha saamine veel küsimärgi all, edastasin neljandat kohta ainult 18 punktiga.

Kvalifikatsiooni sain 8. koha ja pidin ennast kõvasti kokku võtma. Start õnnestus, kuigi stardisirgel olid maapinnas juba suured sooned ja oleks peaagu kõrvalt oma parimale sõbrale Hugole sisse sõitnud.

Peale kaheksat ringi kui finišilipp lehvis, oli minu hooaja kolmas koht kindlustatud. Teises sõidus jagus mul endiselt indu ja soovi saada kirja võimalikult hea aeg, viimases kurvis suutsin veel kukkuda ja külje maha panna, aga kolmas koht tuli ka teises sõidus.

Pole ennast elu sees nii õnnelikuna tundnud, olin saavutanud oma hooaja eesmärgi saada poodiumikoht. Usun, et mu isa oleks olnud minu üle uhke. Mäletan endiselt, kuidas 2018. hooaja lõpul selle eesmärgi seadsime.

2020. aasta hooajal sõidan juba 85CC masinaklassis. Uus ratas on olemas, tsiklitrennid Sõmerpalu sisehallis käivad. Lisaks teen võhmatrenni ujumisega ja treeneriga jõutrenni spordihallis.

Rahaliselt on muidugi kõige keerulisem – oleme nüüd juba mõnda aega ema ning õega kolmekesi, ja vajan endiselt toetust, et ka uus hooaeg saaks õnnestuda.

Kui Sa tunned, et saaksid minu hobi ja spordiga jätkamist natukene toetada, siis olen väga tänulik kui panustad papsi mälestuseks loodud krossifondi.

EE132200221045888189 Tristen Mardo

Kui sul rahaliselt aidata pole võimalik, siis palun palun jaga seda infot sõpradega. Suur aitäh!

Kaanepilt: Helen Urbanik