Tallinna lennujuhid on justkui muuseas oma põhitöö kõrvalt valmis saanud lühidoki “Eesti Taevas. Nähtamatud teejuhid”, mille treiler naelutab vaataja põnevusest tooli külge. Film linastub ametlikult vaid korra, 11. septembri õhtul T1 Cinamonis. Produtsent Georg Liigand soostus pikemalt filmi saamisloost rääkima.
Georg Liigand on üks Eesti Plane Spotting Estonia kommuuni aktiivseid liikmeid: ehkkui ametilt lennujuht, ei väsi mees raudlindudest ka vabal ajal ning käib neid kaameraga “bongamas”.
Hobist on saanud tõsine huvi ka filminduse vastu: 11. septembril esilinastub Georgi produtseeritud lühidokk “Eesti Taevas. Nähtamatud teejuhid”, mis portreteerib Tallinna lennujuhte.
Aastas läbib Eesti õhuruumi 35 mln reisijat
Eesti taevas on lennukitest täis. Ei usu!? Igal aastal läbib meie õhuruumi rohkem kui 230 000 õhumasinat ja aasta-aastalt see arv kasvab. Läbi meie taeva lendab sihtkohtadese 35 miljonit reisijat. Märkimisväärne hulk inimesi!
Eesti lennujuhtide töö on tipptundidel sama keeruline kui Lääne-Euroopa suurriikideski: lennuliiklus peab iga kell ohutult ja efektiivselt kulgema ning selle saavutamiseks tuleb kõvasti planeerida ja kontrollida.
Ning kui siis riigi äärealadele eksib ära mõni Vene Föderatsiooni õhujõudude teraslind, võib asi ka teravaks minna: kuna venelased pole just kõige koostööaltimad, tuleb lennujuhil välja mõelda, kuidas tsiviillennukid võimalikult ohutult sõjarditest eemale suunata.
Tallinnas töötavad selle nimel ööpäevaringselt lennujuhid, kelle valvsa pilgu all kõik lennumasinad kirurgilise täpsusega üksteisest ohutus kauguses hoitakse.
Liigandi 28-minutiline lühidok viib vaataja Tallinna lennujuhtimiskeskusse ja sealsete töötajate argipäeva. Kel huvi lennunduse vastu, selle jaoks peaks film olema kohustuslik vaatamine, sest mitmed olulised mõisted on seansi järel omaseks saanud.
Nähtamatute teejuhtide elust kõnelevas dokumentaalis näeb haruldasi kaadreid lennundusest, neutraalvete kohal lendavatest Vene militaarlennukitest ja lähivaates ka raskemaid hetki lennujuhtide töös.
Kaks aastat küpsenud idee
“Filmiidee sai alguse sellest, et olin juba omajagu aega tegelenud lennujuhtimise kõrvalt ka video tootmisega ning minu kolleeg ja ühtlasi ka fotograafiaga tegelenud lennujuht Taavi-Martin Enno käis umbes kaks aastat tagasi välja idee teha midagi lahedat lennujuhtimiskeskusega seoses,” jutustab Georg Liigand.
“Hakkasime ideed omavahel arutama ja kaasasime arutellu ka EANSi (Lennuliiklusteenistuse). Neile üldjoones idee ka kohe meeldis – nüüd oli aga vaja juba detailidesse minna ja siis ka filmima hakata.”
Punti võeti veel üks lennujuht, Ragnar Rostok, kes pole filmitootmisega otseselt kokku puutunud, aga on suur filmifänn ja Georgi sõnul lihtsalt väga asjalik inimene.
“Me ei pannud aga kordagi paika väga täpset stsenaariumi, vaid vaatasime jooksvalt, kuhu üldse välja jõuame materjaliga ja mida sellest lõpuks teha saab. Otsustasime, et pigem teeme lühema ja sisutiheda, kui liiga pika ja tavainimesele kuiva vaatamise,” sedastab Liigand.
See “vaatame, kuhu välja jõuame” on dokumentalistikas omaette žanr. Tänapäeval tehakse suur osa dokfilme nagu mängufilmegi stsenaariumi alusel, piir doki ja lavastuse vahel on hägustumas. Seda toredam, et keegi, kes pole õppinud filmitegija, julgeb katsetada.
“Cinefilm on minu enda ettevõtmine – perefirma, millega tegelen täna endiselt põhitöö kõrvalt ja tänu sellele olen olnud ehk mõnevõrra valiv, milliseid töid üldse vastu võtan. Kuna teen seda kõike oma vabast ajast, siis olen alati juhindunud põhimõttest “this must be fun”.”
“Tänu pikale lennunduskogemusele oskan tõenäoliselt lennundust läbi kaamerasilma natuke teisiti vaadata, kui mõni teine operaator ja see on meeldinud ka paljudele lennundusettevõtetele,” räägib Georg.
“Julgen uhkusega väita, et mul on tõenäoliselt Eesti suurim kvaliteetsete lennunduskaadrite arhiiv tänaseks. Samuti on tehtud mõningaid lennundusväliseid tootmisi, millest osa ka portfoolios näha.“
Lennufänn lapsest peale
Seega teevad lennujuhid lennujuhtide tööst filmi. Georg Liigand töötab lennujuhina kümnendat aastat, eriala valik oli loogiline:
“Lennunduse vastu on mul olnud armastus lapsepõlvest saati. 14-aastasena organiseerisin end juba väikeste eralennukitega kaasa lendama ja käisin oma videokaameraga suurema osa Eesti lennundusüritusi läbi.”
18. sünnipäevaks sain erapiloodilitsentsi tehtud ning kuigi algne plaan oli minna õppima piloodiks, sai kurssi muudetud ja pärast edukat konkurssi EANSis saadeti mind Saksamaale lennujuhtimist õppima.”
See kõik juhtus kohe pärast keskkooli: “Filmindus jäi mõneks aastaks soiku, umbes neli aastat tagasi astusin jälle töö kõrvalt ka põnevasse filmimaailma tagasi,” räägib Georg.
Produtsent, režissöör, operaator…
“Filmi tootsime ja monteerisime üldjoontes kolmekesi. Mina olin režissöör ja enamuse ajast ka operaator, kes filmimas käis,” selgitab Georg Liigand tööde jaotust kolme lennujuhi vahel.
“Taavi-Martin ja Ragnar aitasid võtteplatsil kõigega, mis vaja oli ja õppisid palju n-ö käigupealt: intervjueerisid lennujuhte, paigutasid valgustust, assisteerisid mind operaatoritöös –Taavi-Martin näiteks aitas mind vajalikel hetkedel eemalt “fookuse tõmbamisega”. “
“Meie jaoks oli tegemist igas mõttes põneva ettevõtmisega. Võib vist öelda, et nautisime peaaegu iga hetke, mis sai filmi panustatud.”
Vähemalt viie kaameraga üles võetud materjal
Georg ütleb, et filmi tegemiseks tehnikat ei renditud: “Olen suure osa oma sissetulekutest investeerinud viimaste aastate jooksul tehnikasse ja ka konkreetse filmi pika valmimisaja jooksul arenesid tegelikult nii tehnika kui oskused,” räägib ta.
Vaataja ei pruugigi märgata, sest materjal läbis põhjaliku värvitöötluse, kuid filmitud on vähemalt viie erineva kaameraga: suurem osa Blackmagicu 4.6K Ursa Mini Pro-ga, osa ilukaadreid varasemast ajast on tehtud veel pisikese kuid suutliku Panasonic GH5 kaameraga.
Lennukikaadrid on üles võetud osaliselt fikseeritud GoPro’dega, droonikaadrid tehtud DJI X5R-ga. Enamus droonikaadreid on üles võetud kahekesi: üks lennutas drooni ja teine juhtis kaamerat ja pidas raadiosidet torniga, sest see on üks nõue, mis peab olema lennuvälja lähedal lennates täidetud.
“Kasutasime paljudes droonikaadrites teleobjektiivi, mis on harjumuspärasest lainurksetest droonikaadritest hoopis huvitavam,” selgitab filmimees, kuidas kaadrid “purki” said.
Põhikaameral kasutati tihti slaiderit, vahel harva ka gimbalit, fookuse kaugjuhtimist jne. Järeltöötlus põhineb Blackmagic Davinci Resolve tarkvaral.
“See võimaldas meil ühe tarkvara raames tegeleda monteerimise, heliga, värvitöötlusega ja lõpuks kinofailide väljutamisega,” selgitab Georg Liigand.
Heli järeltöötluse tegi noor ja andekas Mikk Nurga Muusa stuudios, selle tulemusena sai 5.1 Surround heli nii treilerile kui ka filmile.
Materjali filmimiseks kulus aasta
Lennujuhte filmiti umbes aastase perioodi vältel vastavalt sellele, palju tegijatel aega oli ja millal filmimiseks nõus olnud kolleegid tööl juhtusid olema.
Kuna film tutvustab Tallinna lennujuhtimiskeskuse tööd, kus tehakse peamine osa Eesti lennujuhtimistööst, siis filmiti kogu materjali Tallinnas.
“Algusest peale oli meil hoiak, et me ainult lennujuhtimiskaadritega ei piirdu, vaid pakume vaatajale põnevust ilukaadritega Tallinna lennujaamas toimuvast,” lisab Georg Liigand.
“Lennujaama territooriumil sai filmitud kokku vist vähemalt 15 erinevat korda. Seetõttu on filmis lihtsalt ilusat vaatamist omajagu, isegi kui sisu korraks liiga detailseks kisub mõne vaataja jaoks.”
Läbivaid ja pikemalt jutustavaid lennujuhte on viis, kuid kokku andsid intervjuu vähemalt 15 lennujuhti ja neid kõiki on filmis ka rohkemal või vähemal määral kajastatud.
Paremate kaadrite nimel pikali tuisuvaalus
“Kõige põnevam oli kindlasti lennujaamas filmimine üleüldiselt,” tõdeb Georg Liigand ja lisab, et pelgalt see, kui saad olla lennukitele lähedal, on põnev. Maandumised ja õhkutõusud aga toovad tibutagi peale.
“Eriliselt jääb meelde päev, mil käisime eriti tugeva lumetuisuga rajapuhastust filmimas. Mäletan, et läksime Ragnariga kohale nii, et tänavad olid juba üsna raskelt läbitavad ja ise olime võimalikult paksult riidesse end sättinud…
Kui lõpuks rajameistriga lennuväljale pääsesime, ei näinud autoaknast tugevaa tuisus enam midagi. Siiski ronisime autost välja ja ilma trotsides heitsin lausa pikali: üritasin püüda lähenevatest rajapuhastusautodest vinge kaadri…
Masinad on seal aga eriti võimsad ja kui nad minust lõpuks mööda uhasid, lendas suur lumepilv üle minu ja kaamera,” meenutab Georg.
Korraks kartis ta, et Panasonicuga on selleks korraks ühel pool. Õnneks sai kaamera autos kuivatatud ning ka ülejäänud kaadrid kenasti tehtud. Tulemust saab näha juba kinosaalis.
Filmi eelarvet… ei teagi!
Georg ütleb, et filmi eelarve on talle endale ka teadmata. Et enamus tööst tehti oma tehnikaga, renditehnikat ja lisatööjõudu palju ei kasutatud, ei ole otsesed kulutused märkimist väärt.
“Samas sai omajagu tehnikat soetatud just selle filmi hetkevajadusi silmas pidades, seega niipidi vaadates sai raha kulutatud omajagu. Kõik see jääb muidugi ka edaspidisteks projektideks alles,” lisab ta.
“Samuti ei oska enam rahasse panna seda meeletut ajakulu, mis filmi peale meil kõigil ohverdatud sai. Filmi toetamise eest täname kindlasti Lennuliiklusteeninduse ASi, aga väga oluline roll oli ka Tallinna Lennujaamal, tänu kelle müstiliselt kihvtile personalile me kõik need ainulaadsed lennunduskaadrid jäädvustada saime.”
“Filmisime veidi ka Nordica lennuki kokpitis, mille eest võlgneme tänu nii Nordicale kui meeskonnale. Üsna viimasel hetkel saime ka ainulaadset videomaterjali Briti Kuningliku Õhuväe käest Eesti neutraalvete kohal toimuvast, mis sai võimalikuks tänu Kaitseväe lahkele personalile,” vahendab Georg Liigand tehtut.
Seega on tegu täiesti kommertsivaba loominguga, mille puhul filmitegijad loodavad, et vaatajad saavad oma laksu filmi vaadates samamoodi nagu nemad seda tehes.
Esialgu üks linastus
“Kuna me ei teinud filmi kasumiteenimise eesmärgil ja ei arvanud, et üldse nii suur huvi võiks filmi vastu olla, sai Cinamoniga kokku lepitud, et teeme suures saalis ühe vaatamise ja siis otsustame käigupealt, mis edasi saab,” seletab Georg.
“Kuna film ei ole kino jaoks harjumuspärase pikkusega, vaid pigem pooletunnine teleformaat, siis kartsime, et vaatajad ei pruugi nii lühikese filmi jaoks kinno tulla. Siiski tundub, et huvi on oodatust suurem ja lootus on T1 Kosmos saal välja müüa.”
Kui teema kõnetab, ei ole filmi pikkus nii tähtis. Moodsal ajal oleme harjunud tarbima Youtube’i ja snäppe, ehk ongi lühem film paljude jaoks teretulnud nähtus? Kuigi – meenutades Tänaku filmi – ei kao jaks vaadata ka 2 tunniga…
Georg Liigand ütleb, et kui Tallinnas läheb hästi, viiakse film ka Tartusse. Seal tuleb vaatajaskonda ka koolist – Lennuakadeemia tudengid ju! Ja kui veab, saab kunagi lühidokki näha ka teleri vahendusel.
“Veel on vara midagi kindlat öelda. Filmist teeme aga kindlasti ka ingliskeelse versiooni, sest välismaine huvi doki vastu on olnud oodatust kõrgem. Samuti plaanime mõningaid filmifestivale sihtida,” kergitab Georg veidi saladuskatet.
Pildid: Georg Liigand ja filmitiim
