Tegime klassiga väljasõidu Paksus Margareetas asuvasse Meremuuseumisse. Jõudsime tunni aja jooksul vaadata püsiekspositsiooni ja uurida koge vrakki. Näitust tutvustas giid. Tunnist ei piisa, et muuseumiga lähemalt tutvuda, soovitav on võtta selleks vähemalt 3 tundi, parem terve päev.
Olen mõni aasta varem Paksus Margareetas omal käel käinud, aga tookord oli seal teine näitus. Minu meelest on uus väljapanek huvitavam, võibolla sellepärast, et olen nüüd vanem ja saan asjadest paremini aru.
Muuseumides ma üldiselt väga tihti ei käi, aga mõnikord, kui juhtub olema midagi põnevat, käin ka kooliväliselt. Suvel näiteks käisin Maanteemuuseumi uut näitust vaatamas, kus oli üsna tore, paraku palju rahvast ja osa eksponaate olid kas kinni või ei töötanud korralikult.
Ning alles hiljuti käisin Ahhaa teaduskeskuses Tartus, mis pole küll muuseum, aga on sarnane. Seal on eksponaadid ja hulk asju, mida saab ise katsetada.
Meremuuseumis oli meil küllaltki vähe aega ning et me käisime suure grupiga, siis segas see mind keskendumast. Kui on palju inimesi, on ka palju lärmi ja lapsed on püsimatud. Aga vahel ei saa olukordi valida.
Niisiis jäi mul seekordne külastus Meremuuseumisse katkendlikuks – midagi giidi jutust ma kuulsin, aga suurema osa ajast proovisin leida kohta, kus saaksin midagigi aru.
Meremuuseumi Paksu Margareeta näitus on saanud meedias kiita, aga minu arust on see natuke igav. Põnevam oleks kui seal oleks rohkem asju, mida saab ise proovida. See tekitab tunde, et oled midagi uut omandanud ja tahad uuesti muuseumi tagasi tulla.
Lihtsalt vaatamisest ja ringi käimisest väsivad paljud (lapsed) ära. Lisaks ei meeldi mulle tegelikult ka giidiga käia, sest tahan rohkem ise uurida ja süveneda.
Üks tund pole kindlasti piisav teemasse sisse elamiseks: kui sa ei ole näituse teemaga varem kokku puutunud, siis ei pruugi selle tunniga asi ka sulle huvitavaks muutuda.
Arvan, et kui meil oleks olnud aega mitte üks vaid näiteks kolm tundi ja grupp oleks olnud väiksem, siis oleksin saanud midagi uut teada ning muuseum oleks mind rohkem kõnetanud.
Praegu võib öelda nagu vene muinasjutus: “sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saan’d midagi.” Pean ise uuesti minema.
*Lugu on kirjutatud Kivimäe Põhikooli VI klassi emakeeletunni ülesandena “Kirjuta arvamuslugu”. Juhendaja õp. Mari Teinemaa
Täname fotode eest Eesti Meremuuseumi ja Muinsuskaitseametit
Kaanepilt: Egert Kamenik. Artikli fotod: Aron Urb, Hendrik Osula
