Jürikuu eelviimasel päeval avaldas muusik ja luuletaja EiK oma seitsmenda täispika stuudioalbumi “lõputu festival”. 29. aprillil avalikuks saanud kogumikk on paari päevaga ribadeks kuulatud: Spotify Eesti TOP 7. koht ning lauludest neli TOP 50 hulka.
Kohtusime EiK-iga paar nädalat tagasi. “lõputu fesitval” oli parasjagu lõppmasterduses, looja omalt poolt kõik teinud, et kahe aasta töö saaks n-ö kaante vahele. “Ma ei tea, kuidas mind vastu võetakse, pole ju tavapärane tempokas tümakas,” muretses muusik uue kogumiku avalikuks tulemise eel.
Meie kuulajatena kehitasime õlgu ja uskusime, et seitsmes album leiab oma kuulajaskonna – ilmumise eel avaldatud singlid läksid ju nagu soe sai näljasele. Nii “Rõõmus” kui “Kurva muusika pidu” kui viimasena enne täisplaadi ilmumist välja antud “Berliin” peegeldavad parasjagu Eesti ühiskonna päevakorralisi muresid ja trende. “Berliin” sealjuures on nii vinge kõrvauss, et kummitab kuuldavasti unedeski. Siinkohal tuleb vaid kiita saundimeistreid, kes on suutnud taustal võimendada kitarri, mis kõlab nagu õhuhäire. Väga, väga Berliin. Õõv ja õud. Parem jääme koju ja hoiame emakeelt ja mehemeelt. Võimidagi.
EiK-i kõhklused olid loomulik osa loomeprotsessist, kuid osutusid täiesti asjatuks. “lõputu festival” on esimestel päevadel lennanud nagu ei ükski noore artisti album varasemalt. Päevaga 20 000+ kuulamist, sajad stoorid, kestvad kiiduavaldused, uusi “konksujääjaid” murdu.
EiK ise põhjendab seitsmenda stuudioalbumi stiilivalikut tagasihoidlikult nii: “Alternatiivrokk, indie ja igasugune kitarrisem bändimuusika lööb maailmas taas laineid, Eestiski tõstab pead pungi uus laine ja kõige selle keskel tuli ka mu värske plaat valjem ja julgem kui kunagi varem. See on vahetu ja elav muusika, koosloome ja päris pillid. Sain nii helis kui sõnades end täiesti vabalt tunda ja välja elada. Usun, et üllatav värskus jõuab sama ausalt ka kuulajani.”
Eesti muusikaskeene on mitmekesine, kuid EiK-i on keeruline lahterdada: ta ei taha, et teda nimetatakse räppariks ja kuigi me kuuleme järjest rohkem teda oma sügaval, äratuntavalt eristuval häälel laulmas, ei ole ta ka laulja. EiK on EiK. Nähtus. Looja, kes teeb koostööd kõigiga, kellel on sarnast maailmatunnetust ja kes rändavad põnevatel heli-ja sõnamaastikel. “lõputu festival” on kirjutatud Mattias Tirmaste, Rein Fuksi ja Taavi-Peeter Liivi ning Uku Neemrega koos – kõik nad on andnud EiK-i kõrval olulise muusikalise panuse. Kaasa teevad räppar Kermo Murel ja lauljannad Riste Sofie Käär ning Maris Pihlap. Kahe aasta jooksul salvestatud albumi miksis ja masterdas José Diogo Neves ning välja andis plaadifirma TIKS rekords.
“lõputu festival” tõmbab kuulaja endaga kaasa paralleeluniversumi, kust välja tulemine ei ole teema: näiteks “Noor Keha” ja “Berliin” võivad lõputult loop`ida, ilma et neist tüdineks. “Rõõmus” ja “Kurva muusika pidu” on varasemalt pähe kulunud. “Mini Cooper” tõmbab peo käima ja “Päeva parim Jürgenson” ning “Magnettormid” teadvustavad kehale ka nende lihaste olemasolu, mida juba aastaid kasutanud ei ole – pigem pole isegi teadnud, et seal kuskil sügaval on lihased, mis tantsimisest valutama hakkavad. Pöörane.
Olen EiK-i kontsertidel lõua kolksuga põrandale imestanud, kuidas publik ennastunustavalt kõiki tema laulude keerulisi ja ebainimlikult kiireid sõnu veatult kaasa laulavad. Jacobcollierlikult suudab EiK rahva pooltoonides mitmehäälselt kõlama panna. Müstika. Kuulates uut albumit, ja tehes seda fokuseeritult ning lakkamatu innuga, olen märganud, et ka raskemad sõnad tõepoolest jäävad külge. Iseenesest. Mõte selgineb ja avastad iga kuulamise pealt üha uusi nüansse. Mõne keerulisema koha peal ajad näpuga sõnades järge ja laul kleepub nagu näts talla külge – õhtul voodisse varisedes ümised ekstaatiliselt “Noor keha” sõnu ja mõtled, et elu on jätkuvalt paganama äge seiklus.
Kuula plaati ja mine esitluskontserdile!
Üks asi on albumit kuulata koduseinte vahel või autos või sattuda lugudele peale raadios. Hoopis teine tera on ise kohal olla kui EiK-i eriline energia saali täidab ning publik temaga koos pehmelt öeldes hullu paneb. Tavaelus on mees pigem introvertne, nokitseb töölaua taga või on tunde bändiproovis, lihvides pisiasju. Kontserdil paiskub temast nakatav energiavoog, kohati nii tugev, et tekib kerge kõhedus, kas artist sealt eluga pääseb või on taas oodata seiklust laadis “mul oli kopsus auk”.
“lõputu festivali” esitluskontserdid toimuvad 13. ja 14. mail Tallinnas, Paavli Kultuurivabrikus. Kahel järjestikusel õhtul ühinevad EiKiga laval albumi külalised ning bänd koosseisus Maris Pihlap, Mattias Tirmaste, Ann-Lisett Rebane (Duo Ruut) ja Rein Fuks (Pia Fraus, Imandra Lake, Popidiot). Pileteid on (vist) veel saadaval peotäis.
Suvel saab EiK-i näha eri festivalidel, 26. septembril Kultuurikatlas suure soolokontserdiga – päev varem saab EiK 25 ning see number väärib ometi äramärkimist. Ja uusi laule tuleb jätkuvalt, sest “kui sa oled loojaks sündinud, võtad tänulikult vastu kõik, mis sulle antakse.”
Kaanepildi autor: Mia Tohver