KUMUs on augusti lõpuni väljas Mei õdede loomingu näitus “Avangard ja argielu”. Ylle Rajasaar soovitab võtta huvilistel aeg ja minna väljapanekuga põhjalikumalt tutvuma. Aprillis ja mais etendati KUMUs dokumentaallavastust “Sõsarkond”, mis võiks lavale jääda kauemaks, näitusest sõltumatult. Taas kord kerkib igatsus Pirgu mälukillu järele
Hispaania kultuskirjanik Carlos Ruiz Zafón on öelnud: „Komöödia õpetab meile, et elu ei tohi liiga tõsiselt võtta, ja tragöödia õpetab meile, mis juhtub, kui me ei pane tähele seda, mida komöödia õpetab.” Mulle on mõte, oma naba mitte liiga intensiivsest imetlemisest, hästi sobinud. Elu on mäng, mäng on teater, teater on elu – see vast selgitab ka, miks ma titest peale olen teatrit armastanud ja igal võimalusel (ja igal pool!) ikka teatrisse tükkinud mõnd etendust vaatama. Ja rasketel hetkedel tõmmanud lahti mälestuste sahtlid siltidega “Olen 13-aastane”, “Lavaka XIII lend”, “Pirgu mälukild”, “Vanalinna Muusikamaja ja Johansonid” jne. Teater ja sellega seotu on olnud minu lohutustoit nagu lumepallisupp või ristiema retsepti järgi valminud rosolje.
Pirgu mälukild kujundas mind nagu paljusid mu eakaaslasi mingi nurga alt samavõrra kui Tartu levipäevad või fosforiidisõda. Pirgu mõis, kus 1987. aastal “edumeelsete kolhoosnike” ja tandemi Karusoo-Saukas juhtimisel arengukeskus käima tõmmati, oli müütiline koht, kuhu ma tol ammusel iseseisvumise ajal (mul on õnn olnud iseseisvuda koos taasiseseisvuva Vabariigiga) kunagi sisse astuda ei jõudnudki. Tänapäeval on Pirgu erakätes ja sinna niisama kontvõõrana sisse ei pääse. Sellest pole ka lugu, sest Pirgu ongi rohkem vaimsus ja iluilmutis kui kivist ja puust ehitis.
Seesinasel kahekümne esimese sajandi kahekümneviiendama aasta maikuu õhtul KUMUs koos kümnete õnnelikega, kel õnnestus saada pilet etendusele “Sõsarkond”, kipakal järil istudes ja faktirohket dokumentaallavastust püüdlikult näitlejatega kaasa närides tabas mind deja-vu – 90ndal istusin samamoodi kael õieli ja alt üles vaadates kõval valgel puupingil ning elasin kaasa “August Oja pävaraamatu” etendusele. Võin etendamise kohaga eksida, aga mu mälusoppi on jäänud see Maarjamäe Lossi saalina. Lavastuse oli kokku pannud Pirgu mälukillu punkt, ikka Karusoo meisterlikul juhtimisel ning see haaras noore inimese jäägitult endasse.
KUMUs sain aru, et dokumentaalteater, päris inimeste päris (elu)lugudel põhinev etenduskunst on miski, millest kaasajal puudu tunneme. Tõsieluteater on sobiv meetod vajutada vajalikud jäljed ühismällu, seda näiteks Õdede Meide olemasolu teadvustamisel – olen veendunud, et suur osa meie lugejaidki ei tea, kellest jutt käib.
- aastal kirjutas Margus Mikomägi Maalehes, et eestlased vajaksid uut Pirgu mälukildu. Kaheksa aastat on läinud, Karusoo, Saukas ning valdav osa toonaseid “pirgukaid” on meiega ja jätkavad oma rajal, kuid sarnast vaimset keskust pole (taas)luua õnnestunud. Ja siis tuleb justkui ei kuskilt õdede Meide eludesse korraks sisse vaatav “Sõsarkond” Anu Lambi, Emili Rohumaa, Kristina Preimanni ja Hele Palumaa ühisloomes ja raputab juurteni, ja raputab lahti ka need sahtlid, kuhu on talletunud Pirgu mälukillu tähendus elus, mida ei tohiks liig tõsiselt võtta.
Julgus, Naine on Su nimi
Päev tagasi juhtusin lugema Eesti Naisest artiklit õelate 55+ keskealiste naiste kohta. Ühismeedias tõusis paras kära, taas polariseeruti – ühed, kes kinnitavad, et kirjutajal on tõsi taga ja keskealised memmed ongi kurjameelsed; teised, kes leidsid, et tegu on järjekordse (küpsemate) naiste sildistamise ja tühistamisega.
Ju on õigus nii siin- kui sealpool aeda, võimalik et see saab keskpõrandal kokku: pidevas tühistamise hirmus kõrgemale roninud küps naine on lõpuks nii väsinud, et ei jaksagi enam hea mängu juurde head nägu teha ja peletab endasugused edumeelsed eemale, et need sama nõmedust läbi elama ei peaks. Moodsa naise elu vääriks head dokumentaallavastust, sest ilukirjanduslik lähenemine kannab endas alati vaid ühte nägemust. Päris inimeste päris lood saaksid teatris, mis elu liiga tõsiselt ei võta, läbitunnetatuma kõlapinna ja üldistusjõu. Pirgu mälukillu parimate meetoditega.
Märkasin ülal, et olen täna mõelnud ja kirjutanud ja muljetanud vaid naistest. Pirgu mälukillu ilmasammasteks olid Karusoo ja Saukas, Karusoo on tänaseni meie dokumentaalteatri… emamajakas – kui sõnu omasuval kokku veeretada. Tema jälgedes on aga tulnud… teised naised. Mari-Liis Lill, kellelt Noorsooteatris etendub praegu “Teises toas”, mida samuti väga soovitan vaatama minna; noorematest Laura Jaanhold. Anu Lamp on seni mind kõnetanud kui väärika “vana teatri” väärtustaja ja ilusa emakeele heiastus, kuid õdede Meide lavastus kinnitas, et “päris” on päris igas žanris. Polegi imestada, et Pirgu mälukild nõnda selgelt just Lambi teatritööd nautides esile tõusis.
“Sõsarkond” on lugu, mida endale üha uuesti jutustada kui oled naine – julgus elada iseennast mitte liig tõsiselt võttes, samal ajal justkui vaid iseenda jaoks tehes seda, mille kutset veres tunned, on ajatult ja kultuseta kõnetav. Heas mõttes vastuoluliselt kõnetav, sest kõnetus on igale isiklik ja ainulaadne, just siin ja praegu.
Tahan loota, kuid ei julge uskuda, et kunstnikest õdede Meide lugu üha rohkemaid kõnetab. KUMU näitusele minnes ja piisavalt aega varudes võib juhtuda, et kogejal tekib olnu vastu sügavam huvi ning edasi kinnistub uus (nais)peatükk eesti kultuuriloos. “Sõsarkond” teatris võiks olla ka iseseisev, näitusest sõltumatu, kuigi on ilmselt projektiteatrina sündinud. Naine on Su nimi, ehe ja julge ilm. Ja seekord ka naised need, kes lugu hapralt ja õhuliselt, kohati konarlikult etendavad, jättes vaataja jaoks sobiva mõttekoha: kuhu edasi?
Mei õdede lugu lühidalt
Oma “arukate hiidlaste” päritolu rõhutavad õed Meid on liialdamata Eesti modernismi teerajajad ja jätnud eesti kunstilukku väärika jälje igaüks isemoodi. Paraku on teadmised neist tänaseni killustatud, sumbunud arhiividesse ja osa erakogudes laiali.
Õed Kristine, Lydia ja Natalie Mei sündisid Lätis Liepājas. Nende isa, mereväeohvitser Juhan Mey, oligi pärit Hiiumaalt ja töötas tütarde sünni ajal Lätis, Liepājas Aleksander III sõjasadama süvendustööde juhatajana. Õdede Meide ema oli Marie Oengo. Perekond elas Liepājas kuni 1912. aastani, mil koliti Eestisse. Pere kolis 1912. aastal Tallinnasse, hiljem Nõmmele, kus ema ja Lydia elasid oma elupäevade lõpuni.
Kristine (1895–1969), Lydia (1896–1965) ja Natalie (1900–1975) Mei olid Eesti kunstiajaloo silmapaistvad naiskunstnikud, kelle loominguline tegevus algas kahekümnenda sajandi kahekümendatel.
Eesti kunstiellu astuti ajal, mil naiskunstnikke oli vähe. Õdede Meide looming hõlmas joonistusi, akvarelle, pisiskulptuure, kollaaže, tarbeesemeid ning unikaalseid, käsitsi valmistatud raamatukesi. Teosed kajastavad nende kaasaega vahetult, otsekoheselt ja tihti huumoriga. Aastal 1919 tutvus Eesti kunstiringkond kõigi kolme õe loominguga kunstiühingu Pallas kolmandal näitusel, kus nad olid ainsad esindatud naiskunstnikud.
Kristine Mei oli esimene eesti naine, kes lõpetas 1916. aastal Helsingis Soome kunstiühingu joonistuskooli skulptorina. Naastes kodumaale, töötas ta modelleerimisõpetajana ja esines näitustel. Tema skulptuuridest on säilinud vaid mõned näited, kuid ta teostas end edukalt kirjakunstnikuna, kujundades auaadresse Tartu Ülikoolile, illustreerides raamatukaasi ning kirjutades lastejutte.
Lydia Mei õppis Peterburis arhitektuuri, kuid leidis hiljem eneseteostuse akvarellis ja sai selle ala hinnatud meistriks. Ta töötas Tallinna linnavalitsuses arhitekt-tehnikuna ning koos abikaasa, skulptor Anton Starkopfiga, valmisid mitmed Eesti Vabadussõja monumentide kavandid. Paraku omistati kavandid tollele ajale iseloomulikult Anton Starkopfile, Lydia nime mainimata. Hilisemast loomingust on tuntuimad uusasjalikult külmades värvitoonides köögi- ja einevaikelud ning buduaaristseenid. Tõenäoliselt on nõuka-ajal elanud eestlased Lydia Mei loominguga enese teadmata pidupäevadel kokku puutunud: Mei akvarellid kaunistasid paljusid pühadekaarte.
Natalie Mei, õdedest noorim, alustas kunstiõpinguid Pallase kunstikoolis, mille ta lõpetas esimese naisena 1924. aastal. Viis aastat hiljem alustas ta kostüümikunstnikuna tööd Estonia teatris, tõstes Eesti stsenograafia uuele tasemele. Hiljem jagas ta ligi veerandsaja aasta jooksul oma teadmisi tulevastele lava- ja kostüümikunstnikele toonases Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis (praegu Eesti Kunstiakadeemia). Eesti Naises avaldati tänavuse näituse tuules sarjas “Sajandi armastuslugu”, Natalie Mei sõpruse lugu Pallase kaastudengi Karin Lutsuga. Mei hilisematest (nais)sõpradest saab teada näitusel.
Õed Meid on Eesti kunstiloos ainulaadne sõsarkond, kes kõik väärivad kohta Eesti modernismi klassikute seas. Nende looming kätkeb naisloojate jaoks ebaharilikke teemasid ja lähenemisnurki ning kasutab omas ajas vähem hinnatud tehnikaid. Teosed kajastavad naiste kaasaega vahetult, otsekoheselt ja tihti omapärase huumoriga vürtsitatuna.
KUMUs avatud näitus “Õed Meid. Avangard ja argielu” tutvustab kolme kunstniku loomingut ja elu. Näitusel on eksponeeritud joonistusi, akvarelle, pisiskulptuure, kollaaže, tarbeesemeid ning unikaalseid, käsitsi valmistatud raamatukesi. Näitusel on võimalik näha ka rikkalikku fotomaterjali ning pilguheitu nende sõpruskonnale.
Ägedate, ausate ja julgete naiste seas on siiani nimetamata aastaid Soomes elanud Eesti kunstiteadlane Kai Stahl, kes on üks Õdede Meide näituse kuraatoreid. Kai Stahl kaitses 2023. aastal Turu ülikoolis doktoritöö Natalie Mei varase loomingu teemal. Kolm aastat varem avaldas Stahl Eesti kunstimuuseumi arhiiviväljaannete sarjas oma mahuka uurimistöö „Ainulaadne sõsarkond. Õed Kristine, Lydia ja Natalie Mei“. Raamatu näitusega seotud kordustrükk on praegu kunstimuuseumis müügil.
Killud kokku ja KUMUsse
Õdede Meide peatükk eesti kunstiajaloos on tänaseni hektiline, kuid nii näitus, Kai Stahli raamat, viidatud artiklid ja Anu Lambi juhtimisel valminud lavastus “Sõsarkond” aitavad tühimikku mõtestada. Just seepärast, aga ka igatsusest Pirgu mälukillu-taolise ühisteadvuse ärkamise igatsuses loodan, et “Sõsarkond” jääb lavadele mängima ka siis kui KUMU näitus kokku pakitakse.
Me oleme väärt rohkem julgete naiste lugusid, sest elu ei tohi liiga tõsiselt võtta – õdede Meide looming on selle kinnituseks, et olenemata pealtnäha keerulistest oludest saab iseendale truuks jäädes elada loovalt ja täiel rinnal.
Fotod: Ylle Rajasaar