Eestis, Soomes, Lätis, Leedus ja veel väga paljudes kohtades valitakse parasjagu aasta autot. Meie autor Margus Värton on oma favoriidi valinud, käis sellega Nice’is sõitmas ning põhjendab, miks ta tänavu fookust Ford Focusel hoiab.
Aegade alguses oli kuidagi sedasi, et ma sattusin kirjutama autodest, mis kas sõitsid kangesti kiiresti või olid kangesti kallid või siis (enamasti) mõlemat korraga. Muidugi on kiireltsõitjad ägedad, ja mugavaltsõitjad ka.
Vahva on neis olla, vahva on neid juhtida – ka täiesti ebasündsatel kiirustel. Mõnus on nautida mugavusi, mis pole küll päriselt minu jaoks mõeldud, ent ometigi… no mõnusad. Ja kiirus on hea, öeldagu mis iganes. Võimsus ka.
Ometigi on kõigil neil uhketel autodel üks oluline puudus – nimelt on nad inimestele meie ümber enamasti täiesti ebaolulised. Nad ei puuduta 99,9% inimeste elu, nad ei saa meie olme osaks, nad ei kujunda meie harjumusi.
No mis harjumus on Lambo või Ferrari või Porsche või Rollsi plakat bensiinitõbise teismelise seinal? Sestap julgengi (natuke küll trollides) väita, et kõik need unistuste autod on päris inimeste automaailma seisukohalt vaadates suht-koht marginaalsed.
Jah, vahel luuakse neist mõne tarbeks mõni hiljem masskasutusse minev tehnoloogia, ent ikkagi ei puutu need sõidukid miskitpidi päris inimeste päris eludesse.
Päris inimese päris autod
Pärisinimesed saavad pärispalka ja ostavad selle eest ühe keskmiselt sündsa tootja keskmiselt sündsa auto ning elavad sellega rõõmsasti koos, oskamata automaailma ülemist perifeeriat asustavatest dessertsõidukitest puudustki tunda.
Ostavad Škoda Octavia või Toyota Corolla või Aurise või Opel Astra või Volkswagen Golfi… või miskit muud seesarnast. No näiteks Ford Focuse
Just – miks mitte Ford Focuse!? Need kõik on olulised autod, sest lahendavad pärisinimeste pärisprobleeme ning seega on neist igaühe uue põlvkonna turuletulek automaailmas kordi olulisem sündmus kui mistahes halomudeli ilmumine.
Novot – ja 2018 toob maailma uue Focuse. Golfi ei too, Octaviat ei too, Corollat ka mitte. Opeliga on üleüldse mingid segased lood…
Nõnda võtangi väita, et uus, neljanda põlvkonna Ford Focus on käesoleva aasta kõige olulisem uudisauto. Ja mina istun lennukis ning lendan Prantsusmaale seda vaatama, katsuma ja proovima.
Esmapilk
Kui nüüd keegi arvab, et autoajakirjanike proovisõidud on otsast lõpuni üks ühest popist kohvikust teise veeremine, siis tegelikkus võib ka hoopis teistsugune välja näha.
Sedapuhku hakkab proovisõit pihta ühest suht-koht suvalisest parklast kusagil Nice’i linna servas. Valikut see-eest on – rivis on uued, neljanda põlvkonna Focused kolmes erinevas varustustasemes, õige mitme erineva mootoriga ning mitmes erinevas kerevariandis.
Kui kedagi huvitab, mismoodi autoreklaame üles filmitakse, siis ka võtteautod on kusagil sellesama platsi nurgas. Mind see nii väga ei huvita – küll aga tahan väga teada, kas Fordi ambitsioon pakkuda Focuse näol igaühele midagi õnnestub ka, päriselt. Ma uurin selle välja, luban enesele.
Ühesõnaga – selles suvalises parklas on uued Focused. Esimene kohtumine on omal kombel ootamatugi – rivis olevad autod näevad välja nagu Focused muistegi.
Sellel, et Focuse arendusmeeskond on koos püsinud esimesest mudelipõlvkonnast alates, on ilmselgeid voorusi – identiteedikriisi käes see auto ei kannata ning järjepidevus on ilmne.
Muidugi on progressi näha siin ja seal. LED-tuled, popilt suured veljed, moodsalt nikinakilised põrkerauad. Kõigile millegi pakkumiseks tuleb mudeleid muidugi erinevatele sihtgruppidele söödavaks nikerdada ning selles on Ford meister.
Focus nagu kolme näoga Janus
Et ikka ikka igaüks oma Focuse leiaks, pakub Ford seda õige mitmes varustusklassis – aga seda siis mitte külge kruvitavate jubinate arvu, vaid auto enese iseloomu järgi.
Kered on samad, mootorid ka, olgu autoks siis n-ö tavaline Focus (Trend või Titanium varustuses), sportlikum ST-Line, mugavusega hellitav Vignale, või maastikuvõimekusele vihjav Active.
Kõik need on ehitatud tuliuuele C2-platvormile ning peaksid pakkuma esmaklassilist turvalisust, juhitavust ja ruumikust. Kui päris aus olla, siis Active-versiooni nägime vaid postamendi otsas – proovisõiduks ei olnud see veel valmis.
Turvalisust me testima ei hakanud (EuroNCAP on Focusele oma maksimumpunktid jaganud), ent juhitavuse ja ruumikuse osas võin takka kiita küll.
Fordi asjapulgad kinnitavad, et Focuse välismõõdud muutunud ei ole – uuel platvormil on rattad senisest veel enam auto nurkadesse lükatud ning tulemuseks on tõeliselt ruumikas sõitjateruum ilma auto välismõõtmeid suuremaks venitamata ning kaalu tõstmata.
Sellegi eest tuleb Fordile kiitust jagada – justkui pärmi peal kasvavad autod kipuvad klassipiire täitsa valedesse kohtadesse nihutama.
Autosse!
Et olen juhtumisi ka eraelus Fordi-sõitja, võtan proovisõiduks esmalt universaalkerega ST-line-varustusega sõiduki – see on ehk kõige rohkem mu igapäevaauto moodi.
ST ehk Sport Touring on Fordil ikka tähistanud tavapärasest pisut võimekamat minekut, kuid ST-line silt ei kanna moodsa aja tüütu trendi kohaselt mitte vägevat mootorit, vaid pisut sportlikumaks krutitud vedrustust ning sportlikkusele viitavat välimust.
Noh, vähemasti teame, mismoodi kunagi loodetavasti tulev päris-ST välja võiks hakata nägema. Soliidne tume nahk, punased tepingud, süsiniklaminaat armatuurlauda kaunistamas…. Stopp! Nii hästi tegelikkuses muidugi ei lähe ning laminaat osutub labaseks imitatsiooniks.
Minu sisemises stiiliraamatus on süsinikkiu imitatsioon üks jubedamaid kuritegusid üldse ning selle eest saab esitlusel säravi silmi sõitjateruumi materjalivalikut kiitnud (ja ise selle eest vastutanud) piitspeenike ja muidu täitsa dekoratiivne disaineritüdruk küll miinused sisse.
Häid uudiseid on ka – istmed on mugavad ja keha hästi toetavad, üle mõistuse vaikne on auto ka. Materjalid on viisakad (need ülejäänud siis, eks), tepingud korrektsed- nagu peab. Infolustki on võimekas ning suutis jutule saada nii Androidi, iPodi kui iPhone’ga.
Tõsi, selle tehnoloogilise tulevärgi käigus suutis navi ära kaotada aktiivse teekonna, ent väidetavalt on see tarkvaraviga praeguseks lapitud. Eelseeriaauto värk, teadagi, hullematki on nähtud.
No ja tore on seegi, et Titanium-variandi metalselt helkiv armatuuritrimm ning Vignale puiduimitatsioon on täitsa sündsad. Ei noh, Focus on igapidi vinks-vonks auto.
Ja, pagan, suur on ta seest küll. Kuidasmoodi Ford kunagi ehk tulevat uut Mondeod müüa kavatseb, jääb selles valguses küll arusaamatuks.
Hääled sisse!
Nagu öeldud, on Fordi puhul minu esimene valik alati ST. Kui seda ei ole, siis ST-Line on natuke sedamoodigi. Käsikast – mõistagi. Mootor ka nii kange kui parajasti saab. Kuuekäigulist käsikasti saab, hobujõude saab natuke ka -182, kui täpne olla.
Nagu Fordi puhul ikka, tähendab see kolmesilindrilist EcoBoost-jõuallikat ning see liigutab Focust äärmiselt vilkalt, lausa 220ni vilkalt edasi. Nice’i kandi mägiteedel serpentiine võttes on käigukangiga muidugi vehkimist – turbostatud mootor armastab pöördeid ning suurte vabalthingavate lame momendikõver jääb unistuseks.
Aga piriseda pole põhjust – Ford on EcoBoostide üle uhke, ja täitsa põhjusega. Meie aja mootorid ongi sellised ning selle žanri piires on need parimad, mis saada on. Mingit hübriidvärki Ford Focusele külge ei kruti – aitäh sellegi eest.
Me peame rääkima elektroonikast
Ma ei ole mingi suurem asi elektroonikafänn – vähemasti auto küljes mitte. Nojah, ABS – olgu. Veojõukontroll – tore, las on. Püsikiirushoidja – mugav, miks mitte. Aga edasi – mind ei huvita.
Või siis senini ei ole huvitanud. Tänapäeva auto saab kõrged turvahinded ainult programmeerijate toel ning seega on ka uus Focus isemõtlevaid vidinaid tuubil täis. Ja teate – need meeldisid mulle.
Adaptiivne kiirusehoidja teeb kiirteed nauditavaks ning rooliassistent annab enese olemasolust märku vaid siis, kui teda tõesti vaja.
Miks peab infot tuuleklaasile kuvama, on mulle küll seni arusaamatu, aga no kui konkurents nõuab, siis tuleb seda teha. Nõnda võtab Ford teatada, et nüüd siis saab seda vidinat Focusele ka. Tore. 21. sajand, miks ka mitte. Pealegi saab selle alati välja lülitada.
Focus läks trenni
Kusagil ühe mu sõbra garaažis on üks esimese põlvkonna Focus ST. Pisike, kerge, tige, täpne, ja mõistagi natuke roostes. Aga sõita sellega on mõnus. Nii mõnus, et see on senini mulle üheks vahva auto mõõdupuuks.
Aga siis juhtus Focusega miskit – see võttis kaalus ja mõõdus juurde nagu üks korralik keskealine eesti mees. Novot, see Focus on nüüd trenni läinud.
Mõõdud pole küll kokku tõmmanud (kaalunumber küll), ent kogu sõidukogemus jätab mulje, et see kutt on taas trimmis. Rool on neetult täpne, ST-line’i pisut madaldatud vedrustus tundlik, pidurid võrratud.
Jah, muidugi tahaks ma, et see auto oleks veel 100 kg kergem, aga kõike head korraga ka ei saa. Ja pealegi on olemas Fiesta, mille ST võiks olla kõike seda, mida ma veel tahta võiksin.
Igatahes möönan, et Focus on taas vormis. Mis siis veel saama hakkab, kui kapoti alla veel 50 hj juurde panna? 150 hj? Nelikvedu? Järgmine RS on ootamist väärt.
Vignale otsib iseend
Pärast sportlikkusega flirtivat ST-line on paras aeg istuda uue Focus Vignale rooli. Tunnistan ausalt üles, et ma tegelikult ei saa Vignale kontseptsioonist lõpuni aru.
Mugavusele ja eksklusiivsusele orienteeritud alambränd Fordi valikus kõlab minu kõrvale omajagu absurdselt, kuid tegelikus maailmas tuleb tunnistada, et vähemasti kvaliteedi osas ei ole Ford Focus Vignalet tehes palli maha pillanud.
Et selle sõiduki ostjaiks on pigem edukamat sorti müügimehed kui sportlikku sõidustiili viljelevad autohuvilised, valisin Vignalet proovides jõuallikaks automaatse käigukastiga diisli. Lipsustatud mehed ju ometigi tokiga käike vahetada ei sudi!
Väliselt näeb Vignale oma V-tähtedega iluvõrega päris šikk välja ning sõitjateruumiski on keskastme ülemusele sobivat kvaliteeti tunda. Istmed näevad välja edevamad kui standardauto omad, kuid see on küll puhas petukaup – kõik Focuse istmed on tegelikult ühest vormist tulnud.
Möönan, et kallima auto tunnet on Vignales küll – isegi kui mina ise olen ikka ST-mees. Vignalele kiirust külge kruttida tundub kuidagi kohatu ning valitud diisel-automaat sõidab tegelikult kõiki mugavusi pakkudes.
Ühtäkki tekib ka kogu elektroonikapatareile mingi mõte – on ju täitsa tore, kui auto ise sõita toimetab. Isegi aknale pildi kuvamine ei tundu enam nii tobe.
Muidugi ei saa automaatdiislit nii isukalt kräunutada kui käsikastiga bensiinikat, see-eest on kütusekulu numbrid pärismaailmas enam kui poolteist korda toredamad kui entusiastlikult pedaalitud bensiinijoodikul.
Kui Ford Vignale eksklusiivsust rõhutava teeninduskontseptsiooni tõepoolest ellu viib, võib vabalt juhtuda, et Vignale-vormis Ford Focusest võib saada nii mõnegi mugavust hindava kunde valik mõne palju kallima nime asemel.
Ning kui sõitmise rõõm ei seisne mitte sõitmise protsessis, vaid kohalejõudmises, on diisel jätkuvalt parim valik.
Active – tundmatu suurus
Fordile ei ole maastikul sõitmine mingi uudisasi. Tähtede ja triipude maal nad ju ainult maasturimüügist elavadki ning ka siinpool lompi on põllul- ja metsassõitjaid teha püütud.
Et SUV on jätkuvalt popp (oo õudust!), ei pääse Focuski kõrgendatud vedrustusega versioonist. Nimeks sel on Focus Active ning mõnda aega plaaniti sedagi USAs müüma asuda.
Paraku läks see projekt kalevi alla ning Focus Active jääb vaid Euraasia mandrile. Esiotsa pakutakse sellele küll vaid esivedu, kuid kuidagimoodi ei saa välistada neliveolise derivaadi teket kusagil mudeliuuenduse paiku.
Kõik tükid selleks on Fordi tootevalikus tegelikult ju olemas. Seni jääme huviga jälgima, kas linnamaasturite sõbrad Focus Active omaks võtavad. Võiks ju, kui hind õige saab. Ootame ära.
Kokkuvõtteks
Kahe sõnaga – mulle uus Focus meeldib. Peaaegu kõik meeldib. Ford on uude Focusesse kõvasti panustanud ning seda on tunda.
Kõik, mis Focuses siiani head olnud, on kas alles või tagasi, ja kõik see, mis on olnud puudu, on olemas. Kas kõike seda, mis juurde pandud, ka tegelikult vaja on, selles pole ma niiväga kindel, küll saab kindel saab olla selles, et ei varustuse ega omaduste osas Focus konkurentidele alla küll ei jää ning vähemasti juhitavuse osas teeb paljudele silmad ettegi.
Kodused ülesanded on korralikult ära tehtud ning esitus igapidi tugev. Nojah, ja seda me ju aasta kõige olulisemalt autolt tegelikult ootasimegi.
Pildid: Margus Värton, Ford
