Väino Laisaar ehk Väints palub end edaspidi kutsuda nimega Laisaarlane. Saaremaaga tihedalt seotud rännumees, keda seni oleme harjunud Jeep Renegade’i roolis nägema, vahetas hiljuti ka autopartnerit. Uudishimu tappis kassi, öeldakse. Et kiisude tervist säästa, küsisime Laisaarlaselt otse, mis värk on.
Mullu sügisel tegi rännuvigastusega Väints Peugeot Travelleri väikebussiga üksinda Euroopale ringi peale. FB Travellerringi leht kogus lühikese ajaga mitu tuhat fänni.
Et reisihuvilist kogukonda mitte niisama ilma peale lahti lasta, otsustas Väints, et vahetab nime ning edaspidi jagab kõiki oma matkalugusid nime Laisaarlane alt.
Kel Facebook vastumeelt, saab matkade kvintessentsi kätte otse kodulehelt. Laisaarlane plaanib tänavu teha Eestis koguni 100 retke. Häštäg #100koduvälistööd. Olemas on ka muhe videokanal.
Üksnes nimevahetusega uudised ei päädi. Pühendunud matkamees liigub juba mõnda aega seltskonnas uue neljarattalise seltsis.
Apelsinivärvi Jeep Renegade’i asemel on Laisaarlase asjad pakitud Nissan Navara noobli sõsarmudeli M-B X-klassi kastikasse. Üllatav valik, eks ole.
Kuhu kadus sinu Jeep Renegade? Sõidad hoopis uue asjaga ringi. Miks?
Renegade’i aeg sai läbi. Mitte, et auto endaga oleks midagi juhtunud, aga üks projekt lõppes ja teine algas. Mu oranž Renku elab täna oma elu rahulikult edasi ja jääb mulle linnaliikluses ikka aeg-ajalt silma. Nii palju põnevaid radu kui varem, ta vist enam ei näe. Aga mine tea, äkki on uue omanikuga ikka vedanud.
Uueks autoks X-klassi Mercedese pikap. Vaieldamatult üks minu viimaste aastate lemmikautosid. Kastikad on kaubikute ja maasturite kõrval mulle elu aeg meeldinud.
On sellised mehised, suutlikud, mõnusad ja mingi meeldivalt salapärase seiklusliku auraga. Presidendi vastuvõtule minekuks pole kastikas just parim valik, aga kõikjale mujale küll.
Täpsemalt…?
Konkreetne kastikas on 2017. aasta Mercedes-Benz X250 4MATIC. 2,3-liitrine rida-neli diisel, millel võimsust 140kW ja pöördemoment 450Nm. Jõudu jaotab 7-käiguline aeglustiga automaatkast.
X tundub olevat projektikas sul. Oled ette võtnud mõtte, et kogu elu peaks olema ühe auto sees, peal, ümber. Mis see päriselus tähendab, mida sa seal ümber ehitad?
Jah, X-klass on minu uue elukestva projekti auto-partneriks. Eelmise aasta hirmrasket ja pingelist reisisarjade montaaži täis suvi tõi vaatajateni kaks toredat reisisarja, ent jättis mind protsessi lõppedes kuivakspigistatud käsnana maha vedelema.
Meeletult väsitav oli. Tundus, et minu ümber küll mingi elu käis, aga kaasav kutse läks vist postis kaduma. Aasta lõpus lõin plussid ja miinused kokku ning otsustasin, et teen edaspidi asju teisiti.
Võtan endale ning ka oma lastele rohkem aega ning panustan suures osas kodumaistele kondamistele. See seab aga autole omad eeldused ning seetõttu tuli standardsele X-klassile mõned vabadust ja mõningast autonoomsust pakkuvad lisad külge keerata.
Visuaalselt on kõige silmatorkavam katusetelk. Talvine katsetus näitas, et niisama seda kastile panna ei saa – jääb oma pikkuse tõttu liiga palju üle kasti ääre.
Kole ja ohtlik, kui keegi näiteks tagant otsa juhtub sõitma. Pidin välja mõtlema lahenduse, kuidas telk sobivale kõrgusele tõsta.
Moodne aeg tuli oma Instade, FB ja Googlega appi. Otsisin sobiliku kastiraami pildid välja ja viisin need oma vanale reisikaaslasele, kes Kiilis metallitööde ettevõtet peab.
Ulatasin talle paberid ning palusin endale midagi sarnast meisterdada. Tomm võttis uue projekti mõttest õhinaga kinni ning mõne nädala möödudes oli Lindholdil esimene prototüüp valmis.
Esimene vasikas tuli väga hästi välja. Alumiiniumist kastiraam kaalub umbkaudu 25kg. Millalgi, kui suur kiire pealt ära läheb, teeme ühe veel.
Tihe kasutamine annab kindlasti uue, parema ning vajadustel baseeruva nägemuse ning nendele tuginedes vormime järgmise.
Kui uus raam maru jästi välja tuleb, pakume valmivat produkti teistelegi. Vaevalt, et ma ainuke kastikamees olen, kellel sellist asja vaja on. Raamile saab ju kastimahtu kaotamata vajadusel ka katusebokse ja muud vajalikku kinnitada.
Kuna sõidan palju kruusa- ja erineva tasemega metsateeldel, peavad ka rehvid antud ülesaanneteks sobilikud olema.
Valikulised piirid seadis asjaolu, et ma ei soovinud oma 19” velgede asemele väiksemaid osta. Minu meelest polnud mingit pointi väiksemaid velgi osta, et neile sutsu odavamad rehvid peale tõmmata.
Velg maksab ju ka midagi… Allesjäänud valikust osutusid valituks Goodyear Wrangler Duratrack rehvid, mis olid mõnusalt universaalse klotsiga.
Elu on tänaseks näidanud, et valik oli hea – maanteel on rehvid üllatavalt vaiksed ning lumesogasel kruusateel tunnevad end kui kodus.
Kuna kogu kombo oli vaja Matkamessiks valmis saada, hoidis Rehvid.com oma rehvivahetuse tööde tabelil silma peal ning ühes vabaks jäänud töötsüklis mu autole need alla keeratigi.
Kui kaua need ümberehitused on aega võtnud? Ja kas on kavas veel midagi täiustada?
Kui aus olla, on kõik läinud väga kiiresti. Kuna kastikal oli tehasepoolne väike tõste olemas, puudus vajadus suuremateks ja aeganõudvamateks töödeks.
Praegusest kliirensist jagub mulle küll. Mul puuduvad hard-core offroadi puudutavad ambitsioonid. Mulle meeldib ohjeldamatu pusimise ja vintsimise asemel liikumises olla ning nendel radadel, millel ma sõita soovin, saab auto suurepäraselt hakkama.
Tõsi, eks ta ole veidi nägusam ja isasem, kui auto veelgi kõrgemale tõsta ning suuremad rattad alla keerata aga… ma sõidan selle autoga iga päeva ning mul ei ole seda lihtsalt vaja.
Tulevikus keeran ehk väikesed koopalaiendid külge, et uhkem ja puhtam oleks. Hetkel ongi enim aega võtnud kastiraami ehitus.
Eks ma olen selles ise ka süüdi. Tihti tulid öösel head mõtted, kuidas asja funktsionaalsemaks ja paremaks teha.
Tommil olid aga joonised ja muud asjad juba tehtud, saag käis jne. Aga me saime ilusasti ja õigeks ajaks valmis.
Järgmises faasis tuleb panustada elektrile. Tekitada autosse kõikide asjade laadimiseks sobilik lahendus. Seade, kui selline, on iseenesest olemas, aga mitte minu oma.
Sattusin Traveellerringi sõidu ajal sellest alajaamast meeletusse vaimustusse, mis mu arvuteid, pealampe, fotokaid ja kaameraid elus hoidis.
Lubasin selle suure suuga ära osta, aga kuna eelarve läks kolinal lõhki, pidin väärt viguri koju jõudes tagasi andma.
Aga mitte kauaks. Nüüd plaanin sellesama alajaama ikkagi autosse installeerida. Tõsi, kabiinis pole nii palju ruumi, kui bussis, aga eks mõtleme midagi välja.
Lapsed oleks sellest samuti vaimustuses – nõrkemiseni telefone elushoidvat särtsu. Üks väike, aga selle eest ettenägematu jama tekkis ka.
Kas mõni probleem ka on, mille lahendamisega veidi jänni jääd?
Naljakas, aga mure tuleb sealt, kus oodatagi ei oska. Selleks, et katusetelk autole saada, tuli loobuda sellele ette jäänud antennist.
Linnas pole suurt vahet – jaamad mängivad korralikult, aga inimasustusest eemaldudes kaovad raadiojaamad riburadapidi olematuks. Kostub vaid kahinat.
Olen uue antenni või sobiliku lahenduse otsimisel paljud kohad lootusrikkalt läbi käinud, aga head lahendust pole siiani leidnud.
Ütled, et mersu on kestev projekt. Mis kogu selle ümberehitamise tegelik mõte on?
Eesmärgiks on luua kergelt “overland”-tüüpi matkaauto, millega kannataks igapäevaseid kodumaiseid ning vahel ka välismaiseid radu sõita.
Seesugune mugav ja vajadustele vastav motoriseeritud kondamise- ja laagriauto. Iseenesest on suur hulk asju juba tehtud.
Telk on kastusel, rehvid peavad ja auto on saanud omale kauni ja omapärase välimuse. Mul oli kindel plaan, et kügedel peavad puud olema.
Rääkisin selle mõtte StikIt’i Erkole ära. Kutt joonistas mulle mõne päevaga sellise kujunduse vastu, et oskasin vastuseks vaid “Wau!” öelda.
Edasi oli juba lihtne – print, lõikamine ja kleepimine. “Metsamusta” me mustaga üle kleepima ei hakanud – polnud pointi.
Tõsi, see oleks võimaliku oksapeksu eest külgi veidi paremini kaitsnud, aga eks siis selgub töö käigus, kas on vaja või mitte.
Navilahendus ootab oma õiget aega. Autos on küll sisseehitatud navi olemas, ent ma eelistan eraldiseisvat tükki. Garmini Camper on heade omadustega tööriist, millest oli juba Taravellerringi sõidul palju kasu.
Kindlasti tahaks külge keerata mõne esi- ja küljeraua, et metsateedel ukerdades küljekarpe ning esistanget kaitsta. Ja ega ka üks maailmaavardav leed-tuli ka mööda külge alla jookse.
Eraldi teema on panipaikadega. Kast on ju iseenesest olemas, aga sinna kõike ei loobi. Mõne asja tahaks ilmastikukindlamalt ära panna ja nii, et need kellelegi käe külge ei jääks.
Hetkel on mul kastis üks väiksem plastist kast – nagu Matrjoška. Aga sellest on vähe. Tegemist on rekadele mõeldud suhteliselt soodsa tootega.
Tõenäoliselt ostan esimese hooga ühe juurde ja siis panustan juba statsionaarsematele lahendustele. Aeg on samuti hea tööriist.
Pikema ekspluatatsiooni käigus joonistuvad vajalikud asjad ilusasti välja. Antenn tuleb päris kindlasti korda saada.
Rahast rääkimine olla halb toon. Räägime ikka. Kui palju sinu ümberehitused maksavad?
Oeh… keeruline küsimus. Eks ma proovin võimalikult soodsalt ja vastavalt võimalustele hakkama saada. Hulluks ei plaani minna.
Kastiraami hinda veel ei tea. Rehvid olid umbes 150 euri tükk, aga selles osas tulid Goodyear ja Rehvid.com appi.
Kõige kallim tükk, kui auto välja arvata, on katusetelk. Selle ostsin eelmisel aastal kasutatuna. Äss diil, sest need Autohome’i omad peavad meeletult kaua vastu.
Kalliks oleks läinud ka tõste tegemine, aga seda polnud mul õnneks vaja. Vähemalt praegu arvan nii, aga mine tea…
Loomulikult saab selliste projektidega nii kaugele hulluks ära minna, et varjugi pole näha. Eelmisel nädalal sattusin ühe sellise osta.
Täis-litter X-klassi matkakas ja 205 000 taala. Huh.. äge oleks küll, aga mul ei ole nii palju neerusid ja kui aus olla, puudub hetkel ka sellist masti matkaka jaoks vajadus… vahenditest ja võimalustest rääkimata.
Kuhu sa oma uue autoga minna kavatsed? Kus juba käinud ja X-i proovile pannud?
Auto on hetkel olnud igapäevases liikluses ning kodumaiste kondamiste keerises. Ma sõidan suhteliselt palju ning üritan oma #100koduvälistööd projekti raames võimalikult palju metsas ja muudes põnevates kohtades ööbida.
Olgu nendeks siis lõkkekohad, metsamajad, kämpingud, mõisad, suvaline võsa või mõni hea koht, kuhu just ma parasjagu satun.
Ega mul mingit kindlat master-plaani pole. Vaatan, kuhu elu viib ja proovin igat ettejuhtunud seiklust nautida. Suvel tahaks paar välis-sutsakat teha.
Sõidaks huvilistega Norrasse ning prooviks Balkanist kolm viimast käimata Euroopa riiki kätte saada. Eks näis. Aeg ja võimalused panevad oma piirid.
Mitu inimest katusetelki magama mahuvad?
Minu katusetelgi välismõõmed on 130x215cm. See tähendab suures piires seda, et sinna mahuvad vabalt magama kaks täiskasvanut.
Samuti olen seal koos oma kahe pojaga vedelenud ja hästi hakkama saanud. Kaubanduses on saadaval ka suuremaid, kuni neljale inimesele mõeldud katusetelke, ent see eeldab visuaalse terviklikkuse saavutamiseks oluliselt laiemat autot.
Seega kaks. Kõlab hästi. Viimane küsimus, eriti aus vastus. Kas oled omale uue eluskaaslase leidnud?
Ai, nüüd lähed isiklikuks! Aus vastu on, et ei ole. Õnneks on häid inimesi, keda mu hulkumine, metsagrillid ja koduvälised ööbimised liigutanud on ning käivad hea meelega kaasas. Mul on selle üle vaid hea meel.
Inspireerimiseks ma ju neid kogemusi ja käimisi jagangi. See on vast üks suurimaid “ausid” üldse, kui suudad kedagi tavarutiinist välja meelitada ning veidi teistsugust elu näidata.
Nii sattusin ka mina, Tõnu (Jürgensoni) ja teiste aktiivsete looduses viibijate innustusel metsaelu mõnusatele elurakke taastootvatele radadele. Mõnus on.
Pildid: Väino Laisaar
