Klaus Voormann, tõenäoliselt üks kuulsamaid sakslasi maailmas, on pühendanud oma elu kahele kaunile kunstile: muusikale ja graafilisele disainile. Kaks muusat, kaks armastust, mis on põimunud Voormanni elu kontrapunktiks, luues ilu, harmooniat, sõprust. Miks just basskitarr, The Beatles, Porsche…? Kõik kolm on lisanud oma tooni Klaus Voormanni teekonnal.
See ei ole korter, pigem kogum väikeseid toakesi, mis on ühe pakitud kortermaja katuse alla Londonis Parliement Hill’i piirkonnas – napilt nii suur, et kööki mahuks vann. Viimase kõrval seisab väike lauake visandiraamatu, kirjutussule, tindi ja kääridega.
On aasta 1963. Klaus Voormann on kolinud Hamburgist Londonisse, Beatles’ite kiiluvees. Ta oli saanud sõbraks Johni, Pauli, George’i ja Ringoga, kui nad kõik Hamburgis olid.
Kolm aastat hiljem lebab Voormann, andekas bassimängija ja graafilise disaini talent, pika õhtu järel vannis, vesi hakkab jahtuma. Beatles’itest on saanud maailmakuulsad staarid ja nad kohtuvad oma vana sõbra Klausiga vaid harva.
Heliseb telefon, Klaus Voormann ei tea, et see võib väga hästi olla tema elu kõige olulisem kõne. Tema toona veel tüdruksõber Christina ulatab talle toru ja ütleb: “Keegi John tahab sinuga rääkida.” Voormann võtab telefoni vastu ja küsib: “Missugune John?”
NII SÜNNIVAD LEGENDID
“Keegi John” ei raiska aega. See olen mina, sa vana tobu!” Hääl, ja karune hellusenoot võivad tähendada ainult Lennonit. Tal on küsimus: “On sul meie uue albumi kaane jaoks mingi idee? Tead, plaadiümbris bändile, keda keegi ei tea, eriti mitte meie vana sõber Klaus.” Voormann mõtleb minutikese. Jah, tal on idee. Ja milline idee!
See telefonikõne viib viimaks mitte ainult Beatles’ite albumini, mis radikaalselt eristub senisest, aga ka albumiümbriseni, mis kirjutab ringi disaini ajaloo. Revolver annab visuaalse vormi ka uuele popkultuurile.
MUUSIKA JA GRAAFIKA: KAKS SUURT ARMASTUST
Klaus Voormann, arsti poeg, kolis veidi enne oma kahekümnendat sünnipäeva Berliinist Hamburgi, et õppida graafilist disaini. Ta võttis kaasa oma esimese kire – armastuse muusika vastu.
Klaveritunnid, seejärel intensiivsed klassikalise kitarri õpingud panid aluse silmapaistvale muusikalisele karjäärile. Tema huvi džässi ja muusikute nagu Miles Davise ja Sonny Rollinsi vastu juhtisid ta saksofoni juurde.
Samal ajal osutus tema graafilise disaini anne heaks vahendiks, et raha teenida. Noorukese kahekümneaastasena disainis ta terve seeria kaasi ühele Hamburgi plaadimärgile.
See anne viis lõpuks rohkem kui saja albumiümbrise disainimisele – millest kõige säravam on Revolver, disainiikoon. Kuid Voormann on ka tuntud oma muusikalise panuse poolest Ringo Starri ja George Harrisoni sooloalbumitele, nagu ka joonistustega Bee Gees’i ja Gary Wright’i plaadiümbristel.
MUUSIKA JA KUNSTI LÄBIPÕIMUNUD MAAILM
Voormanni karjäär on ebaharilik oma muusika ja visuaalkunstide kombinatsiooniga. Võimel disainida plaadiümbriseid on vähe pistmist muusikaandega. Voormann ise ei olnud tõenäoliselt mõnda aega teadlik oma muusikalisest andest – kuni alustas basskitarri mängimist varastel 1960. aastatel Londonis, kus oli käimas muusikaline revolutsioon.
Ja Voormann oskas mängida. “Tänu Hispaania kitarri harjutamisele olin päris hea,” ütleb ta, mis, võttes arvesse tema hillitsetust, ütleb päris palju. 1966. aasta alguses ühines ta Manfred Mann’i ansambliga, mis andis järgnevate aastate juuksul välja mitmeid hitte.
Just sellel ümberorienteerumise momendil tuli kõne Beatles’itelt. “Järgnevad nädalad olid päris karmid – väga pikad tööpäevad, liiga palju sigarette, ebapiisav uni. Päeval peale Johni kõnet läksin EMI Suudiotesse. Ansambel mängis mulle oma lindistusi. Ma olin sõnatu – see ei olnud muusika, mida olin kuulnud Hamburgis. See ei olnud Beatles’ite esimeste plaatide muusika, mis oli nende fännid hulluks ajanud.”
KAKS GRAMMYT, ENT VOORMANN EI PEA END LEGENDIKS
Eksperdid peavad Revolverit oluliseks näiteks muusikalisest innovatsioonist. Album kasutab progressiivroki psühhedeelilisi helisid ja kombineerib neid eksperimentaasete stuudiotehnikatega.
Tulemus on akustiliste maailmade senitundmatu sulam. Album müüs hullumeelselt algusest peale. Revolverist – nimi viitab mitte relvale, vaid grammofoni pöördkettale – sai loogiline eelmäng Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band’ile aastal 1967, järgmine samm fantastilise neliku puhtkontseptuaalsete albumite loomingulises reas.
Voormani puhul on võluv tema tagasihoidlik loomus. Arvestades mehe värvikat minevikku ja muusikalist kogemust oleks tal igati põhjust otsida rambivalgust. Näiteks võitis ta kaks Grammy auhinda: ühe aastal 1967 Revolveri ümbrise ja teise 1973. aastal oma panuse eest legendaarsele live albumile Concert for Bangladesh koos George Harrisoniga.
Ent need muusikatööstuse Oscar’id lebavad väikeses papist karbis, millele on viltpliiatsiga külje peale kritseldatud “Grammy”. Hästi tehtud töö, kuid nüüd rahulikult kõrvale pandud.
Keegi ei arvaks, et ta kohtub ikka veel Paul McCartney’ga. Ainult siis, kui küsitakse, räägib ta oma kultuslikest ülesastumistest John Lennoni ja Yoko Ono Plastic Ono Band’iga, või Ringo Starri ja George Harrisoniga.
Tundub, et Voormann elab väga rahulikku elu oma kodus vanas talumajas Müncheni lähedal. Ta katkestab täiesti loomulikult intervjuu, kui möödujad peatuvad, et küsida, kas nad saaksid temalt joonistuse osta. “Astuge homme uuesti läbi, siis on mul teie jaoks rohkem aega,” ütleb ta neile.
Mitte keegi ei arvaks, et see läbitungiva pilguga sihvakas mees kohtub ikka veel regulaarselt Paul McCartney’ga ja musitseerib koos Ringo Starr’iga. Kas kuulsus on talle sarve hakanud? Mitte sugugi. See seletab ka, miks tema kodus leidub vähe, kui üldse, staatusesümboleid. Ent kuidas on tema kirega autode vastu?
ESIMESE PORSCHE 911 TARGA TÕI RINGO STARR
“Mu vend ja mina ehitasime lastena oma aeda mäeküljele kaks paralleelset äärtega võistlusrada. Me korraldasime seal oma autodele võidusõite, mille tavaliselt võitis minu hõbedane Porsche.”
Hiljem sai ta suure juhitavate esiratastega Porsche mudeli, mida ta kasutas, et harjutada paralleelset parkimist. Tal ei olnud kaugeltki piisavalt raha kõrgklassi auto jaoks.
Voormann meenutab: “Vaevalt suudate ette kujutada, kui viletsalt muusikutele maksti, kui nad ei esinenud Beatles’ite tasemel – isegi Rolling Stones’i kasutati nende varasemate manedžeride poolt ära.”
Aastal 1972 mängis Voormann basskitarri Ringo Starri kolmandale albumile, mis lasti hiljem välja nimega Ringo: “Ringo rentis mulle auto. Los Angeles’es on võimatu ilma autota midagi teha, nii et ta tõi mulle 911 Targa – lõpuks on ju California täiuslik koht lahtise auto jaoks.”
Starr ja Voormann elasid Beverly Hills Hotelli juures bangalos, sõitsid stuudiosse ja panid kokku väga eduka ja hästi-müüva albumi Beatles’i trummarilt.
ELURÕÕMU JA LOOMEJÕU KEHASTUS
Klaus Voormanni juuksed on ikka sama pikad nagu vabameelsetel 1970. aastatel – ainult et nüüd on need hallid. Märk möödunud aastatest, mis muidu on vaevalt sellele graafilisele disainerile ja muusikule jälgi jätnud.
Tema tugeval häälel on ikka põhja-saksa aktsent, mõne juhusliku ingliskeelse fraasiga siin-seal. Ta on oma stuudios Lake Starnbergi ääres kui energia ja rõõmu kehastus.
Tuba on väike, kuid täis ajalugu. Pappkastid kannavad silte “Twiggy” (kelle ta joonistas ajakirjale Vogue), “Ringo”, “Manfred Mann”, “George”, ja nii edasi.
Voormann nimetab ennast kõrvaltegelaseks, ja tema arhiivid on samavõrd pretensioonitud. Klaus Voormannis pole jälgegi sentimentaalsusest mineviku suunal, ta vaatab tervenisti vaid tulevikku.
Just äsja on ta koos tütre ja elukaaslasega pannud punkti graafilisele romaanile “Birth of an Icon”, mis jutustab loo Revolver’i ümbrise sünnist. Voormanni tolle aja joonistused on nüüd jõudnud ühe raamatu kaante vahele, moodustades silmapaistva terviku poole sajandi tagusest sündmusest.
RAAMAT: IKOONI SÜND
Raamatule on kujunduse teinud Klaus Voormanni tütar Ruscha ning tekstid on kirjutanud abikaasa Christina, kes ühtlasi ka inspireeris meest seda teekonda ette võtma. Raamat peegeldab perioodi, mil Voormann sai täisealiseks, ja ”kõrvaltegelane” kirjeldab, mis tegi Beatles’ite aja nii eriliseks.
“Meie vabaduse määr oli selline, mis kohe peale sõda varastel viiekümnendatel oli mõeldamatu,” ütleb ta. Ja mõned disainerid lammutasid radikaalselt seda kassikuldset, mis oli varasemalt ähmastanud selgeid jooni.
Sellest perioodist on pärit näiteks legendaarsed Brauni stereosüsteemid. Ja innovaatiline Fenderi P-basskitarr, mis on loodud selleks, mida üks (bass)kitarr peakski suutma – muusika tegemiseks.
Porsche 911, mis tuli välja aastal 1963, on samuti sportautole sobivasse vormi “destilleeritud” – mitte ühtegi üleliigset detaili. See on põhjus, miks see auto on püsinud rohkem kui pool sajandit ning muutunud ihaldusväärseks klassikuks. See on põhjus, miks Voormann Porschet tänaseni parimaks peab.
…võib-olla on detailipuhtus ja täpsus ka Revolveri ümbrise saladus. See on taandatud nelja peategelase profiilile – ja rikastatud fotodega, mis räägivad oma lood ilma esiplaanile tungimata.
Kuulus plaadiümbris on seega täiuslik peegeldus Voormanni enda olekust: ta jutustab lugusid ilma esiplaanile tungimata. Edastab teadmisi ilma vaatajat pimestamata. Joonistades ladusalt välja enese profiili, lähtudes oma oskustest ja sellest, mida hindab. Ilu. Täiuslikkus. Sõprus.
VAATA VIDEOLUGU, KUIDAS SÜNDIS RAAMAT “Birth of an Icon: Revolver 50”
https://youtu.be/PyQLywUjWW4
Mida me teame Klaus Voormannist?
Voormann, Muusik, illustraator, ja graafiline disainer, sündis Berliinis aastal 1938. Ta ilmutas muusikalist ja kunstnikuannet juba varajases eas ja arendas viimast Hamburgi Disainikoolis (Meisterschule für Gestaltung).
Ta tutvus Beatles’itega aastal 1960 Kaiserkeller’i muusikaklubis ja sõprus on kestnud üle poole sajandi. Tema muusikaline karjäär algas Londonis, kus ta disainis ümbrise Beatles’ite albumile Revolver.
Voormann on disaininud plaadiümbriseid ka Bee Gees’ile ja teistele muusikalistele suurkujudele. Voormann elab praegu Saksamaa lõunaosas Lake Starnburgis.
Kliki siia, kui soovid rohkem infot Klaus Voormanni kohta. Osta raamat siit
Lugu avaldati esmakordselt Porsche kliendilehes Christophorus, Nr 379
Tekst: Jürgen Lewandovski // Illustratsioonid: Klaus Voormann // Fotod: Markus Bolsinger // Tõlge: Kadi Rünkla
