8. juunil sai Saksa sportautotootja Porsche 70 aastat vanaks. Sel puhul peeti üle kogu maailma hulk temaatilisi üritusi nimega Sportscar Together Day. Toomas Vabamäe tegi kaasa Lõuna-Poola maaliliste küngaste vahel toimunud tähesõidu.
Laupäeva varahommikul pakub Wrocławi raekoja plats sõna otseses mõttes värvikirevat vaatepilti. 28 kõikvõimalikku Porsche mudelit kõikvõimalikes värvides – seda iga päev juba ei näe. Aga no ega Porsche ka iga päev oma ümmargust aastapäeva tähista.
70 aastat tagasi, 8. juunil 1948 tunnistati esimene Porsche 356 avaliku liikluse tarvis kõlbulikuks ja seda kuupäeva loetaksegi maailma ühe tuntuma automargi sünnitärminiks.
Wrocławi raekoja plats kirjati Porschedega ära tänavu 9. juuni hommikul just selleks, et 300-kilomeetrise tähesõiduga aastapäeva ära märkida.
https://youtu.be/p3RvCZO297U
SILEESIA, AUTOSÕIDUFANAATIKU UNISTUS
Wrocław ja Poola edelaosa üleüldse – tuntud ka kui Alam-Sileesia – on maastiku poolest sõidumõnu otsiva autojuhi unistus.
Wrocławist lõunasse, Tšehhimaa piiri poole jääv ala oma mõõdukas kõrguses ja parajalt ümaraks lihvitud mägedega veel eriti.
Kuni teise maailmasõjani kuulus see ala Saksamaale ning sakslased jõudsid sinna ehitada hulganisti põnevaid maanteid.
Täpselt samasuguseid, nagu „päris“ Saksamaal: väikestest klompkividest, korralike äärekividega, mis kulgevad pöögimetsade vahel siksakitades mäest üles ja alla.
Igatahes on mulle videotest ja ajakirjalugudest jäänud kindel veendumus, et sellised teed on Sileesias olemas.
Tegelikult olen ma sealkandis seigeldes niisugustele teedele ka sattunud, aga kuna alati on olnud vaja kuskile õigeks ajaks kohale jõuda, pole kunagi olnud mahti sõitu nautida. Seekord peab kõik teisiti olema!
Marsruut viib meid esialgu Wrocławist edelasse Walbrzychi (mäletate veel mõne aasta tagust meediakära, mille kohaselt just tolle linna lähedale tunnelisse olevat peidetud natside kullarong?) poole.
[pullquote]
Alam-Sileesia – potentsiaalne turismimeka
Põnevate teede kõrval leidub Sileesias ohtralt nii ajaloolisi kui ka looduslikke vaatamisväärsusi, millega nädalase puhkuse vabalt ära võib täita.
Ainuüksi Walbrzychi külje all asuva Książi lossi külastamine võtab ära terve pika päeva ja ajast tuleb puudugi.
Ka Põhja-Tšehhimaa, eelkõige Krkonoše mäed koos kõigi oma arvukate atraktsioonidega jääb vaid kiviviske kaugusele.
Ehkki Poolas on turismitööstus (eelkõige võrreldes Tšehhi rohkem kui saja aasta jooksul peaaegu täiuslikkuseni lihvitud süsteemiga) alles üsna algeline, pole Sileesias söögi- ja ööbimiskohtade leidmisega muret – neid jagub igale maitsele ja rahakotile.
Plussiks on aga kindlasti Poola odavad hinnad. Ja kes kardavad Poola teid, siis tõesti, väiksematel teedel võib oodata mida iganes. Ent värskelt ehitatud suured magistraalid on sellised, millest meie siin Eestis vaid unistada (ja oma lolle valitsejaid kiruda) võime.
Tipptunnivälisel ajal jõuab Varssavist Wrocławisse mööda tasuta kiirteid (350 km, piirkiirus enamasti 140 km/h) vähem kui kolme tunniga.
Ning kui tänavu sügisel saab valmis ka kogu 180-kilomeetrine kiirteelõik Varssavist ida poole kuni Białystokini, tuleb terve Poola (ja tegelikult kogu Euroopa) Eesti autoturistile oluliselt lähemale.
[/pullquote]
MACANIGA KÜLATÄNAVAL
Loosi tahtel on esimeseks sõidukiks Macan Turbo koos Performance Packiga (võimsus 440 hj, tühimass 2000 kg).
Wrocławi linnatänavad on isegi võrreldes nelja-viie aasta taguse ajaga – rääkimata varasemast –palju paremas korras. Eks kindlasti aitab kaasa uus ringtee, mis transiitliiklust eemal hoiab.
Rohelusse uppuvad varjurikkad alleed mõjuvad hommikuses päikesepaistes iseäranis romantilistena ning asfaltkatte sekka trehvab siin seal ka nostalgiahõngulist klompkivisillutist.
Linnast väljas satume esialgu kiirteele, siis kulgeb marsruut mõttetult sirgeid kohalikke teid mööda. Tore on muidugi vaadata võõrast maad, aga midagi eriti nauditavat siin pole.
Siiski, silmapiiril terendavad täiesti arvestatavad mäed (Poola-Tšehhi piiril asuva 1603-meetrise Śnieżka/Sněžka mäetipuni jääb Wrocławist linnulennul vähem kui 100 kilomeetrit), mis annavad lootust.
Aga isegi see nii-öelda lauskmaa, mida mööda me parajasti kulgeme, on väga teistmoodi kui kodumaised paepõndakupealsed. Kõrguste vahed on meile, eestlastele, muljetavaldavad, iga paari minuti järel sõidaksime kui järgmisest Suurest Munamäest üle.
Pärast tubli 60 kilomeetri läbimist, keerame viimaks ometi põnevust tõotavatele külavaheteedele. Need on kitsamad, kurvilisemad ja järsemate tõusude-langustega. Ning peagi veerevadki Macani rattad klompkivisillutisel.
Paraku on tegemist külatänavaga. Mida, nagu mõnesaja meetri läbimise järel selgub, hetkel remonditakse. See tähendab, et asendatakse klompkivisillutist asfaldiga. Saadanad!
Remondisongermaa Macani (ikkagi ju maastur) tegelikult ei häiriks ja võimaldaks sõita külatänaval lubatud maksimaalkiirusega, aga meie ees ukerdab jalakäijatempos üks 911 oma 20-tollistel ratastel-rehvidel.
Juht on auto terviklikkust säilitada püüdes püstihädas. Õnneks jääb küla peagi seljataha ja 911 kaob meil eest kui lingust visatult.
Aga teed muutuvad tasapisi põnevamaks ja lõpuks jõuamegi pöögimetsa vahele. Tiheda lehestikuga pöögid varjavad päikese nii põhjalikult ära, et metsa all oleks paras sõita täistuledega. Ja seal, ennäe imet, asendub asfalt taas klompkividega.
Ent ei jõua me veel õieti rõõmustadagi, kui veereme taas asfaldil. Tõesti, kivisillutist jagus heal juhul kahesajaks meetriks. Hiljem läbime veel paar sellist lõiku, kuid seda on ootuste-lootustega võrreldes ikka naeruväärselt vähe.
T NAGU… LIHTSALT T
Lõunapausil vahetame autot ja argisevõitu Macani asemel on meie käsutuses nüüd midagi hoopis lõbusamat – erekollane 911 Carrera T (370 hj, 1520 kg). T tähendab mitte Turbot ega Targat, vaid erimudelit T (kaugel 1967. aastal valminud esimese 911 T järgi).
Toona märkis täht T sõna Touring ning see oli 911 kõige odavam ja kättesaadavam versioon, aga tänapäeval… No T on lihtsalt T.
Tavaliste Carreradega võrreldes ilma tagaistmeteta ja mujaltki (näiteks õhemate aknaklaaside ja eemaldatud mürasummutusmaterjalide arvelt) kergendatud ning iseblokeeruva diferentsiaaliga täiendatud. Isegi sisemised metallist uksekäepidemed on asendatud rihmadega. Kõik ikka sõidumõnu nimel.
Esialgu ei paista erilist mõnu aga kuskilt, sest taas liigume kitsaid ja kehvemapoolse asfaldiga sillutatud, ent see-eest sirgevõitu kohalikke teid mööda. Ka vaateväli on enamasti metsa (et mitte öelda võsaga) piiratud.
Asustus näib siinkandis (liigume järjest lähemale Tšehhi piirile ehk eemale suurematest keskustest) üllatavalt tihe.
Samas, lõputuna tunduvaid külasid ja linnakesi läbides jääb mulje, et ei 45 aastat kommunistide võimu ega nüüdseks juba 28 aastat sellele järgnenud kapitalismi pole siinset piirkonda (mäletate, kunagised Saksamaa alad ikkagi) eriti hellitanud.
Tänavapilt erineb silmatorkavalt Wrocławi-lähedaste asulate omast. Paljud ehitised on räämas moega, enamik üsna kindlasti sõjaeelsest ajast pärit. Üksikud ülesvuntsitud hooned on reeglina kas koolid, lasteaiad või omavalitsushooned.
Uuemaid, hruštšovka-laadseid elamuid, mis mõnikümmend kilomeetrit põhja pool tavalised, silma ei hakka. Teed on harilikult kas lagunenud või siis kohati parandatud ja uuesti lagunenud, kuigi leidub ka värskelt renoveeritud ja eeskujulikult joonitud lõike. Aga sarnane seis valitseb paljude Ida-Euroopa riikide piirialadel, Eesti sealhulgas.
LÕPUKS OMETI PARADIISIS
Kuni muidu täiesti tavalises külakeses nimega Nowa Wieś Kłodzka algab midagi paradiisisarnast: mitmekesiste kurvidega, kohati metsavahel ja kohati lagedal kulgev maaliline ülesmäge teelõik, kus tuleb läbi lipsata ka viadukti alt.
Värskelt sillutatud korraliku asfaldiga, mitte klompkividega, aga tühja ka – siin see tõesti ei sega. Uhan seal edasi-tagasi vast oma viis korda. Tempo muudkui tõuseb, aga kuna tee on ikkagi liiklusele avatud, ei saa liiga julgeks minna ega pimedatesse kurvidesse umbropsu sisse lennata.
Sport+ režiimi seadistatud juhiabilised ei sega, vaid tõesti abistavad oma diskreetsel moel. Ainult pidurid tunduvad olevat pisut väsinud, ju on Poola numbritega proovisõidu-Porsche oma igapäevatöös kõvasti vatti saanud. Kuid kuna olud ei võimalda ka päris viimast võtta, ei hakka see segama.
OOTAMATU KOHTUMINE
Järjekordse ülesmägeotsa lõpus tuleb mulle vastu auto, mida siin ja praegu kuidagi oodata ei oskaks – Lexus LC 500. Ning mis veelgi toredam, ta jääb mind ootama! Pööran ringi ja nüüd uhame mäest alla kahekesi – tema ees, mina järel.
https://www.facebook.com/accelerista/videos/2066190046976347/
Mitte võidu, aga päris kiiresti. Lihtsalt niisama, puhta lõbu pärast. Jõud pole küll päris võrdsed, sest Lexus evib umbes sadat enamhobujõudu. Selle aga kompenseerib kuhjaga tõik, et jaapanlane on ligi pool tonni (!) raskem.
Kui minu Carrera T liigub kurvides nagu mööda rööpaid, siis Lexus kipub väikese hoo pealt kiirendamisel külge ette ajama (tõele au andes ma arvan, et seda juht tegelikult taotleski).
Kahjuks kestab kogu see kaif vaid napilt üle minuti, sest „paradiisitee“ on ainult 1,7 kilomeetrit pikk. Aga piisab sellestki – reisi võib lugeda kordaläinuks.
Alles õhtul laagripaigas saan teada, et Lexuse roolis istus Poola tuntud moe- ja autofotograaf ning ajakirjanik Błażej Żuławski.
Temaga muljeid vahetades jõuame järeldusele, et oli äge ja tegelikult pidanuks veel paar korda sama trassi koos läbima. Jutt jääb, et püüame kunagi seda korrata.
SILESIA RING OOTAB!
Aga praegu on nagu on ning meie jätkame oma teed õhtuse laagri- ja peopaiga poole. Pärast „paradiisiteel“ saadud adrenaliinilaksu tundub kõik muu nii tühine ja ega me võrreldavalt ägedatele teedele enam satugi.
Kahju, tõesti kahju, Alam-Sileesia potentsiaal jääb selgelt kasutamata. Teisest küljest on järgmisel korral siiakanti sattudes selge siht silme ees: tuleb need õiged klompkiviteed üles leida ja läbi sõita!
Järgmises vahepeatuses anname oma Carrera T ära ja saame vastu paberil vaat et ägedamagi Cayman GTS-i (365 hj, 1480 kg).
Kahjuks jäävad selle võimalused rakendamata, sest viimasest 130 kilomeetrist esimesed 30 liigume mööda löökaukudega pikitud sirgevõitu külavaheteid, edasi juba veelgi sirgemaid suuri maanteid. Ka reljeef muutub järjest laugemaks.
Mis seal ikka. Lohutan end teadmisega, et sihtpunkt on Silesia Ring, kus programmi kohaselt jääb meie käsutusse neli tundi aega lõbutseda.
Poolel teel Wrocławist Katowicesse paiknev Silesia Ring on värskelt valminud 3636 meetri pikkune ringrada, mis ehitati Kamień Śląski lennuväljale.
Lennuväli ise töötab seejuures edasi, varasemast poole lühemast maandumisrajast piisab väikestele eralennukitele täiesti.
Aerodroomilt „pärandusena“ saadud kaks pikka sirget ei võimaldanud küll rajaskeemi eriti põnevaks teha ning tõusud-langused puuduvad täiesti.
Trass on aga suurte väljasõidualadega ja väga turvaline ning seda annab jagada kolmeks eraldi kasutatavaks silmuseks.
Ju on see üks põhjuseid, miks just Silesia Ringil hakkab tegutsema Porsche Experience Center. Boksihoonete kompleks on samuti uhiuus ja asjalik, aga mastaapidele ja välisele vurhvile pole eriti rõhku pandud, meie Pärnu raja ehitised on hoopis ägedamad.
Aga oh häda! Kui meie ringraja äärde jõuame, on äsja mahasadanud paduvihm kogu tegevuse seisma pannud. Pealegi selgub, et keegi meil vabalt rajal tiirutada lasta ei kavatsenudki.
Selle asemel on ette nähtud mitmesugused „atraktsioonid“ (slaalom, kiirendus, „juhitavuse kogemine“ instruktori järel sõites jne), kuid pikaks veninud vihmapausi järel on neilegi raske pääseda.
Minu rajakogemus piirdubki lõpuks umbes minutiga kiirendusrajal 911 Turbo S-i (580 hj, 1675 kg) roolis, aga no parem ikka kui mitte midagi. Selles autos täisjõuga kiirendamine-pidurdamine lööb adrenaliini üles isegi kahekümnendal proovimisel.
PORSCHE-MAA, POOLA
Kuna Porsche sünnipäevaürituse põhipubliku moodustavad Silesia Ringil siiski Poola Porsche-klubi liikmed, näeb platsi peal ja varjualustes kõikvõimalikke põnevaid sõiduriistu.
Kindlasti mitte nii palju kui näiteks Saksamaal samalaadsel üritusel, aga ka Poola on suur riik ja sinna on sotsialismijärgse ligi 30 aastaga kogunenud hulk põnevaid Porschesid. Väljapanek igatahes ulatub 356 B-st kuni Carrera GT-ni.
Üks atraktsioon on siiski veel. Ööbimine on meil ette nähtud rajaveeres telkides ja kuna vihm enne pimedat lõpeb, osutub see variant igati mugavaks. Isegi sääski pole!
Hommikul kella viie paiku aga ärkan ma mitmehäälse, spetsiifilise tämbriga mootorimüra peale. Selgub, et rahvast lõbustama toodud kolm Carrera Cupi autot on kasutanud ära öö jooksul kuivanud asfaldi ning läinud rajale mootoreid ja rehve soojendama.
Ei, ausõna, sellise heli peale on tore ärgata. Isegi kell viis hommikul ja isegi siis, kui plaan nägi ette hilise keskhommikuni põõnamist. Ehk peaks sellise saundi ka oma äratuskellale installeerima?
Video ja pildid: Porsche, Toomas Vabamäe
