Venemaa autoajaloost leiab ridamisi ootamatuid fakte: näiteks ulatub universaalkerega autode tootmise ajalugu meie idanaabrite juures koguni 60 aasta taha. Alljärgnevalt jätkame ülevaate tegemist olulisematest universaalidest ning vaatame, mis mudeleid toodeti möödunud sajandi 70ndatel.
Möödunud sajandi seitsmekümnendatel algas nõukogudemaal praktiliste autode buum. Kui senini kasutati ruumikaid autosid peamiselt riigiasutustes, olgu siis kiirabiautode, kaubikute või ka alarmsõidukitena, siis tootmismahtude kasvades hakkasid universaalkerega sõiduautod jõudma ka tavakasutusse.
VAZ-2102 ŽIGULI
Togliati tehases Fiat 124 Familiare põhjal toodetud sõiduk toodeti ja viimistleti sama skeemi kohaselt nagu „saja kahekümne neljandast“ vermitud VAZ 2101 ehk „kopikas“.
1970-ndatel lakkasid universaalid olemast vaid riikliku ettemääratusega sõidukid, seetõttu käivitus nüüd juba hoopis suurema mahuga tootmine. Ajavahemikul 1971 – 1986 müüdi enam kui 650 000 universaali VAZ-2102! Aastal 2022 võiks see mudel tähistada oma 60ndat sünnipäeva!
Universaalkerega Žiguli suureks eeliseks oli võimalus lükata tagumine iste ette alla ning põrandani ulatuv pagasiluuk. Viimane tegi võimalikuks esemete hõlpsa peale ja maha laadimise.
Auto oli mõeldud praktiliseks kasutamiseks, tagavedrud ja amortisaatorid olid “null ühega” võrreldes jäigemad ning lisalaadungit sai kahe sõitja korral panna autosse 250 kg.
Antud mudelil oli mitmeid variatsioone erinevate jõuallikatega, kabiini sisustuse ja ka rooliasetusega – VAZ 2102 oli edukas ekspordiartikkel.
Alguses oli universaalil kasutuses sama 1,2-liitrise silindrimahuga ja kuni 58 hobujõulise võimsusega bensiinimootor mis “kopikal”, siis aga hakati nõudma võimsamat jõuallikat.
Ekspordiks mõeldud mudelil 21021 oli 1,3 liitrine mootor ja mudel 21023 oli varustatud 1,5 liitrise ja 77 hobujõudu arendava „null kolme“ mootoriga, mida peeti omal ajal parimaks. “Null kahe” tootmine lõpetati aastal 1988.
https://www.youtube.com/watch?v=zpYmvkiwOEk
GAZ 24-02 VOLGA
Gorki autotehase järgmise mudeli projekteerimiseks varusid insenerid aega ning lõid korraga terve uue mudeliperekonna, sedaani, universaali ning sanitaarsõiduki.
Universaalkerega sõiduk GAZ 24-02 jõudis tootmisse 1972. aastal. See erines sedaanist mitmeti – autol oli tugevdatud vedrustus ning katusel (tagaluugi kohal) paiknev deflektor kindlustas üle tagaklaasi liikuvate õhuvoolude õige jaotuse nii, et klaas määrdus vähem.
Auto pikkuseks oli 4735 mm ja laiuseks 1820 mm, teljevahe oli 2800 mm ja rattavahe 1420/1470 mm – nagu sedaanilgi, kuid sõiduki kõrgust suurendati 20 mm võrra (1510 mm-ni). Tagatulede kuju oli universaalil sama mis sedaanil.
Reisijate ja suurema pagasi veoks mõeldud mudeli sõitjateruum oli märgatavalt teistsuguse sisekujundusega. Näiteks kasutati kahe istmerea asemel kolme, mis võimaldas autos korraga reisida kuni seitsmel (küll väga kompaktsel) inimesel.
Kaks tagumist rida kujutasid endast kunstnahaga kokkukäivaid eraldi istmeid, mis mugavuselt olid võrreldavad taburetiga ent mida kokku lappides sai autosse tekitada arvestatava kaubaruumi. GAZ 24-02 tagavararatas paiknes eraldi luugi taga otse pakiruumi ukse all.
Nagu sedaan, nii leidis ka GAZ 24-02 kasutust taksodena. Samuti ehitati selle mudeli baasil sanitaarsõiduk GAZ 24-03.
Universaalkerega baasmudelit kasutati Venemaa paljudes lennujaamades lennukite eskortimiseks – foto 1, foto 2. Harulduseks polnud ka universaalkerega variantide kasutamine eriteenistuste ja miilitsa jaoks – teise istmerea taha paigutati võre ning seda kasutasid näiteks koertega patrullid („Кинологическая“).
Mudelist GAZ 24-02 olid olemas ka ekspordiks ehitatud modifikatsioonid, kusjuures mõnele neist paigaldati edasimüüjate juures diiselmootorid.
MOSKVITŠ 2136/2137
Järjekordne Lenini-nimelise autotehase (AZLK) universaal sai sündida mudeli 426/427 kere ühendamisel uue sedaani 2140 esiosa ja kabiiniga. Auto tootmine sai alguse 1976. aastal.
Uuendusena võrreldes möödunud sajandi reisijateveoks mõeldud sõidukitega olid siin uued ukselingid ning tuulutusakendeta esiaknad. Autode 2136 ja 2137 mootorid olid pärand mudelitelt 408 ja 412.
Viieukseline universaalkere erines sedaankerest üles avaneva tagaluugi poolest. Tagaluugil, tagaustel ning C- ja D-piilari vahel olid klaasid. Esiosa sõltus tootmisaastast ja sarnanes sama aastakäigu sedaanmudeli omaga.
Kolmeukseline universaalkere oli üldiselt analoogne viieukselise universaalkerega kuid auto tagumised uksed olid juba tehasest tulles jäädavalt suletud.
Tagaukseklaaside ja tagaklaasi asemel oli kolmeukselisel universaalil laineline plekk. Sellegi mudeli esiosa väljanägemine sõltus aastast ja sarnanes sama aastakäigu sedaanmudeliga.
Erinevalt sedaanist on universaalsõiduk huvipakkuv selle poolest, et seda komplekteeriti põhikonveierist eraldiseisval liinil.
Sel põhjusel olid ka antud variandi tootmisnumbrid tagasihoidlikumad, mis aga ei takistanud masinal tõusta suurima tiraažiga universaalsõidukiks NSV Liidus!
Kasutajate hinnangul oli tegu tõsise tööloomaga, seetõttu on nii M-2136 kui eriti M-2137 tänapäeval haruldused ja kollektsionääride seas heas hinnas. Eri andmetel toodeti M-2137 universaali kuni aastani 1985.
https://www.accelerista.com/eluviis/ajalugu/60-aastat-universaalkerega-venemaal/
Koostas: Ilona Toots. Allikad: veneraud.ee, wroom.ru, autowiki
