WWCOTY žürii koguneb kord aastas, et anda auväärne Maailma Naiste Aasta Auto tiitel võitjale üle. 2016. aastal võitis naisautoajakirjanike südamed Jaguar F-Pace noobelmaastur. Tänavu juunis anti auhind Coventrys, Jaguar – Land Roveri peakorteris pidulikult üle. WWCOTY kohtunikke võõrustas teiste seas Jaguari peadisainer Ian Callum.
Mind valiti WWCOTY kohtunikekogusse 2014. aastal, maailma naiste parimat autot olen valinud kahel aastal. Kogu Ida-Euroopast olen mina seni ainus kohtunik, mis ei tähendaks – nagu ka alljärgnevast selgub – et mu häält kuulda ei oleks. Lisaks naisjõule esindan ma endastmõistetavalt ka vähetuntud ent väga ilusat väikeriiki Eestit.
Kohtunikke on tänaseks üksnes tunnustatud nais-tehnikaajakirjanikest žüriis 24, aastakoosolekule jõudis neist tänavu 11. WWCOTY algatajaks ja esinaiseks on Uus-Meremaalt pärit autoajakirjanik Sandy Myhre. Meist paljud kohtusid üksteisega päriselus päris esimest korda.
Rändamise kogemus on mulle õpetanud, et suure osa maailma inimeste jaoks on Eesti jätkuvalt üks hägune koht, mida kaardil paigutatakse nii Aafrikasse kui Aasiasse, ja kõige rohkem ikka Venemaale. Teavitustööpõld on seega lai!
Nais-autoajakirjandusega on Eestis asjad paremini kui mujal, tundub. Mitme WWCOTY ametiõe lugudele allasurumisest ja teadlikust kaigaste kodaratesse loopimisest konkurentide (sealhulgas naiste poolt!) ei ole mul õnneks midagi vastu panna. Eestis ei ole autodest kirjutamine ammu enam meeste pea asi.
Eluterve konkurentsi kasv on korrelatsioonis Accelerista kasvuga, aga keegi ei hõõru mulle mu sugu nina alla: kui teed, tee hästi. Kõik. Oleme sõbrad. Või vähemalt mitte silmnähtavalt vaenlased.
Möödunud kevadel kui WWCOTY kogunes Göteborgi, Volvo peamajja, et anda XC90 üle 2015. aasta parima naisteauto tiitel, mängis elu mulle vingerpussi. Jäin Stockholmi lennujaama kinni ning pöördusin sihtkohta jõudmata Eestisse tagasi.
Tänavu ei julgenud ma kireda enne, kui jalg kindlalt Inglismaa pinnal. Eestlase alalhoidlikkus, teadagi. Kõik läheb nagunii halvasti! Aga mul oli väga vaja, et läheks hästi, sest meie võõrustajate seas oli ka Ian Callum, üks meie aja tähelepanuväärsemaid autodisainereid.
Siinsed kolleegid, kellele julgesin enne minekut öelda, et saan intervjuu Ian Callumiga, itsitasid endamisi ja mõni muigas avalikult, et nooh, elame-näeme, mis sellest välja tuleb, sinuga käivad alati üllatused kaasas. Ette rutates, neil oli õigus. WWCOTY tänavusest aastakoosolekust kujunes mitmes mõttes erakordne, üllatuslik ja meeldejääv üritus.
LONDONISSE OMADEGA EI SAA
Tallinnast Londonisse lendamiseks on mitmeid variante, ja ükski neist pole ideaalne (loe: Nordicaga). British Airways lendab paaril päeval nädalas, odavlennufirmad viivad, aga mitte päris sinna kus mul vaja oli.
Valisin minekuks ja tulekuks ühe põrkega lennu: Tallinnast Brüsselisse, sealt Brussels Airlines’iga Londonisse, tagasi Finnairiga läbi Helsingi. Mõlemal suunal lennuaega kokku veidi alla nelja tunni. Otselend võtnuks kolm.
Shakespeare’i sünnilinn Stratford-upon-Avon asub Heathrow lennuväljalt “umbes tunni ja kahekümne minuti autosõidu kaugusel”: inglased ei räägi miilidest vaid ikka autosõidu pikkusest. Tund ja kakskümmend venis kahe tunnini sinna, sest teel oli liiklusõnnetus, ja kolme-pooleni tagasiteel, sest siis oli reede.
Esimese raksuna istun ma muidugi… juhi kohale. Jää autojuht Richardiga saab murtud ja meil jagub juttu kauemaks. Õppinud jurist on parasjagu “kahe lepingu vahel” ja pakub Jaguar-Land Roverile transporditeenust, sõidutades kõrgeid külalisi ja VIP kliente.
Eestist on Richard kuulnud seda, et siin on ilusad naised ja briti poissmeeste parimad peopaigad. Riia vanalinn olevat ka kena – las see jääda. Loodan, et nüüd mäletab Richard (ja ka tema vend William, kes päev hiljem meid sõidutab), et Eesti loodus on Inglismaale sarnane, bürokraatiat on vähem, hinnad toidupoes on veidi odavamad, kinnisvara aga oluliselt odavam, et noored ja ettevõtlikud inimesed üle maailma on oodatud, ja tuleb varsti Eestisse.
Richard on Brexiti poolt ja uhke puna-harksabade populatsiooni taastamise üle. Ta leiab, et konservatiivsus on hea ning veeretab 38-aastaselt mõtet varsti naine võtta ja ehk ka pere luua: “Kui ma leian korraliku töö ja sean end sisse, võib sellele mõelda.” Tüdruksõber on temavanune.
Ma ei ütle midagi, 38-aastaselt oli mul 3 last, ja 10 aastat hiljem olen ma rõõmus, et mul on vabadus reisida ja teha pikki tööpäevi… ja vaadata kõrgustes lendlevaid puna-harksabasid. Neid on siinkandis tõesti palju.
STRATFORD-UPON-AVON
Londonist loodesuunal asuv Stratford-upon-Avon on Shakespeare’i linn. Sihtkoht, mis võiks olla kultuurihuvilise bucket list’is. Armas, Avoni jõe kaldal asuv väikelinn on silma järgi umbes Haapsalu-suurune ja siin elab hinnanguliselt 25 000 inimest. Neist ligi 9000 töötavad Jaguar-Land Roveri heaks.
Tõenäoliselt võtsid WWCOTY kohtunikud üle maailma kaasa kogu päikese – meie võõrustajate sõnul on 27-soojakraadiga päikeseline ilm kolme päeva vältel siinkandis pigem haruldus. Igal juhul oli see põhjus selga panna suveriided ja jalutuskäiku väikelinnas täiel rinnal nautida.
Stratford-up-Avon oli Shakespeare’i linn kirjaniku elu algusest lõpuni: siin asuvad nii tema sünnikodu, kool, mitu elumaja kui ka tagasihoidlik haud, mille osas jätkub vaidlus, kas suurmees üldse on siia maetud.
Kirjaniku viimse puhkepaiga nägemiseks irdun meie grupist ning lipsan viimasel hetkel Püha Kolmainu kiriku uksest sisse. See suletakse kohaliku aja järgi kell kuus, ja kell näitab 17:58.
Kallistan valvuritädi, kes mu eurod mulle alles jättis ja mind siiski sisse lubas – juurdepääs Shakespeare’i viimsele puhkepaigale maksab 3 Inglise naela, mida mul ei olnud – seisatan hetke vaikuses, teen paar klõpsu ja lipsan õue tagasi.
Hinna sees on giid, kes Shakespeare’i elust ja surmast rohkem räägib – kirikusse on maetud veel 5 kirjaniku pereliiget – aga ma torman oma grupile järele. Järgmisel korral. Selles väikelinnakeses räägib iga maja oma loo, on teadmine, et pean siia pikemalt kindlasti tagasi tulema. Kui vaid oleks samasugune suvesoe ja päike…
HOTELL, POED, SÖÖGIKOHAD
Julgen jagada siinkohal mõne soovituse, kuidas oma aeg tillukeses Stratford-upon-Avonis võimalikult mõnusalt sisustada. Kõigepealt võtke lahti linnakese ametlik lehekülg ja valige majutuskoht võimalikult jõe lähedale. Et aastas külastab Shakespeare’i linna 4,5 kuni 5 miljonit turisti, pole majutuse leidmine keeruline.
Hinnatase on seinast-seina. WWCOTY kohtunikud majutati Ardenisse, maailma ühte hinnatumasse butiikhotelli, sopilisse ajaloolisse majja, kus toanumbrite asemel on puude ja taimede nimed, ning teenindus on nii üliviisakas, et kohati on piinlik oma kärsituse pärast.
Hommikusöögilauas kohtas peamiselt ameerika ja saksa pensionäre, kelle teenindamisega olid kuuel noorel endisest sotsmaadest (Bulgaaria, Läti) pärit teenindajal käed-jalad tööd nii täis, et ma oma hommikukohvi ära oodata ei jõudnudki. Kolleegid kurtsid liigpalavate tubade üle, minu toas oli sobivalt (väga) jahe, jätsin ka akna lahti, et oleks rohkem õhku. Kui tuleksin uuesti, valiksin mõne vähemfäänsima aga moodsama hotelli tõenäoliselt.
Stratford-upon-Avoni linnakeses on oma lugu igal hoonel, aiasopil ja pargipingil, ja siin võib küllap nädala tüdinemata ringi jalutada. Suured rohealad ja ajaloolised tänavad, kuhu kenasti turisti jaoks maha joonitud nooled ja soovitus “vaata vasakule”, “vaata nüüd paremale” vahelduvad pisikeste poodlemisaladega.
Kaubavalik rõivapoodides on pigem kohalik ja pigem kallis, toidukaupade hinnad on Eestiga võrreldavad või isegi odavamad. Söögikohti jagub kõikjale, meie lõunatasime Ardeni hotelli restoranis, mis on avatud Vana Teatri poolt kõigile külastajatele ja rahvarohke. Toit on siin tõeliselt maitsev ja hinnad arusaamatult mõistlikud: Eestis ei saa nooblis restoranis ammugi enam 30 euroga end ribadeks nautida.
ÕHTUSÖÖK IAN CALLUMIGA
Linnatuurilt tagasi tulles on napp tund aega, et end pidulikuks õhtusöögiks valmis seada. Osa sellest ajast kulub mööda hotelli õige toa tagaotsimisele. Minu “Pear” (pirn) pesakest ei paista kuskilt. No lõpuks halli vaiba alt tagumistest ülemisest trepinurgast ma selle leian.
Ian Callum, kellega õhtusöögil kohtun, on üks mu elu erijuhtumitest. Meie ajastu üks märkimisväärsemaid autodisainereid. Kui küsite, miks just tema, on vastus näiteks selline: 1984. aasta Ford RS 200, 1997. aasta Volvo c70, 2015. aastal disainitud Mark 2. Või siis mõni teine mudel Callumi lõppematust loomingu varasalvest.
Päris mu kinnisidee ei ole Callum olnud, aga unistus, teha temaga kunagi intervjuu, on mind saatnud aastaid. Vintneri restoranis Stratford-upon-Avoni linnakeses peab see unistus vaikselt hakkama tõeks saama: kõigepealt sööme mitteametlikult üheskoos õhtust, järgmise päeva aga veedame Coventrys, Jaguari peakorteris. Imeline.
Kui tavaliselt viskan ma kohvrisse “mingi kleidi” ja peotäie lemmikehteid, siis sel korral olen mõelnud pisut hoolikamalt oma (õhtuse) väljanägemise peale. Seda, et järgmisel päeval suudan ma Coventrys kogu seltskonna meeleolu pea peale keerata just nimelt vale rõivavalikuga, ma hetkel, kui sätin Eva Krustoki Silk with Tea autoriehteid oma kleidile, veel ei tea.
Ehted pälvivad Ian Callumi tähelepanu. Nagu ka allakirjutanu. Kõpsutan Vintneri kitsukesest trepist teise korruse söögisaali enam-vähem elegantselt üles ja koperdan hooga mademel seisvale Callumile otse sülle. Pobisen midagi vabandavalt, ja pöördun ruttu ära. See juhtub alati…
Raputan jõuliselt kõrvalseisva daami kätt, sinna juurde joviaalselt “aimöreedpensilpoksestoonia” ja “haudujõudu” hüüdes. Hiljem selgub, et kätlesin oimetuks Fiona Pargeteri, ettevõtte kõrgeimal positsioonil oleva naisjuhi, kes ühtlasi on ka Iani elukaaslane. Palju õnne mulle, õnneks naerab Fiona südamest iga kord, kui mind edaspidi kohtab.
Ian Callum. Keeruline on teda oma haardest vabastada, sest tahaksin talle kogu tema eluloo siin ja praegu oma sõnadega ümber jutustada, lisades, kui tohutu tema loomingu fänn ma olen. Kasutan ära peaaegu kogu oma ingliskeelse leksika ja kõigun entusiastlikult Callumi näo juures, surudes täis pokaali viisakalt kitsasse õhupilusse meie vahel: milleks mulliga formaalsused, vestleme parem!
Callum vaatab üha suuremate silmadega kõikuvat vahuveiniklaasi mu käes ja naeratus tema näol venib järjest laiemaks: kuskilt kaugelt Estooniast on tema ette sadanud naisterahvas, kellele inglise kultuuriruumis kutsutaks ilmselt viisakalt arst, aga üldises õhtusöögimelus on see nähtus ju isegi huvitav…
Õhtu jooksul saan ma Callumist mõndagi teada. Näiteks tunnistab ta, et on üks auto, mille mitte disainimist ta siiralt kahetseb. Ja et oma peas skitseerib ta koguaeg midagi. Ning oma ideede teostamist alustab ta nagu tõeline “vana kooli mees”, ikka hariliku pliiatsiga vatmanile jooni tõmmates. Sedagi ei jäta ta mainimata, et päris ammu pole ükski fänn talle nii suurejooneliselt otsa kukkunud. No-jah.
Ühe meie aja suurima autodisaineri loomingust ja Jaguarist saab rohkem lugeda reisikirja järgmises osas. Täismahus intervjuu Ian Callumiga ilmub juulikuises Eesti Päevalehe nädalalõpu autolisas. Uskuge mind, on mida oodata. Seni aga – mõni uhke endel, loomulikult koospilt Ianiga ning kõik WWCOTY kohtunikud, kes Inglismaale seekordsele aastakoosolekule jõudsid.
Pildid: Ylle Rajasaar
