Kord aastas kogunevad Maailma Naiste Aasta Auto kohtunikekogu liikmed, et pidada aastakoosolekut ja anda võitjale üle Naiste Aasta Auto auhind. Tänavu võõrustas WWCOTY ajakirjanikke Jaguar. Ürituse teise päeva veetsime Jaguar-Land Roveri peamajas Coventrys ning toimunu võiks pealkirjastada ka “kõik see, mida meile näidati, aga mida me ei näinud”. Aga algusest peale.
Naasin õhtusöögilt, kus mul oli võimalus vestelda nii peadisaineri Ian Callumi, juhatuse liikme ja Jaguari tänase sõnumi eest vastutava Fiona Pageteri kui ka noore ja andeka inseneri Emma Penneyga. Lauas vasakul käel istunud Jaguari turundusosakonna direktori Gabi Withfieldiga lõbutsesime pööraselt. Good girls go to heaven, bad girls go everywhere.
Ääremärkusena – Jaguar-Land Roveri tänase värbamispoliitka eesmärke on naisi motiveerida autotööstuses oma osa tegema. Vaid mõne aastaga ongi naiste osakaal töötajate seas kasvanud, ent omavahelises vestluses ütleb Callum, et jätkuvalt on naisi ja noori vähe. Nüüd kohe käivitubki järjekordne noorte talentide leidmise kampaania.
Jaguar-Land Rover omalt poolt pakub võimaluse toetatud õpinguteks ning vastutusrikastes valdkondades töötamiseks. Emma Penney on hea näide – naine pole veel kolmkümmend, aga on insenerina andnud oma panuse mitme Jaguari uudismudeli ehitamisse.
Ühesõnaga, ma naasin õhtusöögilt, täis muljeid ning head veini. Varisesin voodisse, heites enne uinumist viimase pilgu aknast paistvale Shakespeare’i vanale teatrile. Teine päev töotas ligi kolmekümmet soojakraadi ja 10-tunnist tehase külastust, intervjuud Callumiga ning rida eksklusiivseid esitlusi.
DEKOLTEE, MIS TÕUKAS EESTI KAARDIL VALESSE KOHTA
Seekordne kleidifopaa pole päris esimene minu autokirjutaja elus, aga on eelmisest märkimisväärsem, sest pani kokkuvõttes lugupeetud disaineri oma peas eralennukit joonistama.*
Hommik Stratford-up-Avoni butiikhotellis tervitas meid 25+ soojakraadiga. Viskasin selga rõõmsa suvekleidi ja mõnulesin mõttes, mõeldes pikkadel jalutuskäikudele päikeses Jaguar-Land Roveri tehaseterritooriumil. Coventry eeslinn Whitley paistis vähemalt piltide järgi rohelise kohakesena…
Enne minekut tegime ühispildi ning Sandy palus naljaga pooleks: “Palun tõsta oma partii mu silmade juurest ära, jummel, ma ei paista su alt väljagi…” Naeru kui palju, keerasin end küljega pildile ja unustatud asi oligi.
Coventry sõuruumis ootas meid paarkümmend ülikonnastatud-kostüümistatud inimest. Noh, okei, ametlik värk. Viskasin pilgu WWCOTY tüdrukutele – peale Portugali kolleegi, kes end mugavalt teksadesse-tennistesse riietanud, olid kõik ülejäänud ka … suhteliselt ülikonnastatud.
Midagi hakkas koitma. Küsisin vaikselt korraldustiimi pealikult Jane’ilt, millal me õue läheme. “Me ei lähegi, püsime terve päeva sees.” Hissans. Appi.
Õnneks olin kotti kaasa pakkinud uduroosa kampsiku, viskasin selle sallina kaela ja sidusin varrukad kokku nii, et need mu silmipimestavama osa kinni kataksid. Jõin vett ja üritasin ontlikult mööda seinaäärt valgudes ruumis liikuda.
Tegelikult te ei taha teada, ja ma ei räägi ka. Pilkudest, mis mind aeg-ajalt tabasid. Mõnest julgemast, kes tuli rääkima, et jaa, ma tean, et Eesti on Venemaal… aga su aktsent on nii armsalt soomlastele sarnane. Jummi, kuulge, olge mõistlikud, see dekoltee pole ju nii suur! Panin kampsuni selga.
AUHIND JAGUAR F-PACE MAASTURILE JA EUROOPA KANDILISIM AJAKIRJANIK PILDIL
Nüüd algab see osa loost, kus ma iga natukese aja tagant vabandan, et mul pole pilti, ainult palju juttu. Whitley tehasesse sisenedes teibiti kinni kõik meie nutiseadmete ja sülearvutite kaamerad, pilti tegi ametlik fotograaf. Ja ametlikke pilte tuleb oodata kõikide embargode lõpuni…
Kogu meie Jaguari sõuruumis viibimise aja saatis seltskonda tagasihoidlikust kaugusest üks valvurihärra, kes siis, kui esitlusruumis oli vaja intervjuud salvestada, nutitelefoni kenasti turvakotist lahti pakkis ning pärast selle uude kotikesse supsas. Kuidas täita rangeid reegleid nii, et kõik on rõõmsad? Tuleb inglastelt küsida.
Jaguar F-Pace noobelmaasturile auhinna üleandmine on kenasti jäädvustatud, sh. ühispilt, kus allakirjutanu seisab Ian Callumi seljataga ja on… väga lühike. Callum on elusuuruses umbes minu pikkune (170 cm), aga sel pildil olen ma temast lühem. Nii umbes Euroopa kandilisma autokirjutaja vääringus naisterahvas.
Miks? Dekoltee, see paganama dekoltee! Lisaks segasin ma fotograafi tööd, sest ajasin kogu seltskonna naerukrampides väänlema, ja grupipildi tegemiseks läks arusaamatult kaua aega. Sellest pildistamisest alates alustavad WWCOTY kolleegid mulle adresseeritud kirju: “Sina, maailma kõige naljakam naine…” või “ma pole siiani päriselt üle saanud…”
Ma tegin seda trikki ühe korra veel, Eestis, ja täiesti teadlikult. Toimus Volvo XC60 keskklassi noobelmaasturi kohalik esitlus ning pakuti võimalus “seinaga” pildistamiseks. Tegime grupipildi ja võimalik, et säärane “põlvist nõrgaks” trillerdamine saab tulevikus mu firmamärgiks… kuniks ma midagi uut välja ei mõtle.
VASTAKE LIHTSALT: ME NÄGIME TULEVIKKU
Sõuruumi keskel troonis F-PACE, kahel pool midagi peidus… kolleegid arvasid, et ju seal F-PACE’d ikka on, et näeks lahedam välja. Mulle ei andnud rahu, käisin ja kompisin, mõõtsin käega F-PACE nina kõrguse ja hoides kätt oma keha vastas, liikusin saladuslike mütakate poole ning püüdsin omakorda nende kõrgusele pihta saada. Olin lõpuks päris kindel, et teiste katete all EI OLE F-PACE.
[dropcap]XF SPORTBRAKE [/dropcap]… nagu selgub pärast auhinnatseremooniat, vähemalt üks katte all peidus olnud autodest ei olegi F-PACE! Seal on hoopiski Jaguar XF Sportbrake – noobeluniversaal. Ian Callumi disain iseenesestmõista, väljast üsna kena, seest … tavaline. Ja see paksus raamis tahavaatepeegel, mis mu tuju hoobilt nukraks teeb – nii ilus auto ja nii ajast ja arust vidin!
Kutsun Callumi kõrvale, ta küsib, kuidas auto mulle meeldib. Vastan ausalt: “Muidu väga ilus, aga see peegel ei ole üldse kontekstis.” Ta lubab, et veel enne aasta lõppu tuleb elegantne ja raamita digitaalne tahavaatepeegel ning natuke tuunitakse ka juhi töökohta ja digiosa, mis praegu on needsamad, mis neli aastat tagasi.
Väljast kompaktne ja tervikuna silma rõõmustav, seest ruumikas – seda see on. Kvaliteeti ei hinda, sest meile näidati Coventrys eeltootmise-mudelit. Konkureerima tuleb XF Sportbrake peamiselt BMW viienda seeria ja M-B E-klassi universaaliga. Ilmselt vaatab osa sihtgrupist kõrvale ka Volvo V90-t.
XF Sportbrake’i jõuallikad on samad, mis auto sedaanversioonil ning üllatuslikult leiab käigukastide valikust jätkuvalt ka 6-käigulise käsikasti, ehkki elegantselt autolt ootaks ju vaid kaheksast automaati. Hea uudis on paadihulludele – autole saab järgi ühendada kuni 2-tonnise täismassiga haagise. Rohkem, kui jaksab F-PACE!
Kui vaadata pakiruumi, mis vaikimisi on 565 liitrine, laiendada saab seda aga 1700-ni, siis kisub kulmu kergitama küll – vabandust, mis auto see siis nüüd ikkagi on? Noobeldav peremahtur? Selge see, et siniverelised tahavad ka mõnd praktilist (see-eest ilusat) autot ja XF Sportbrake seda kõike neile umbestäpselt 45 000 eurost ülespoole ka pakub.
[dropcap]I-PACE [/dropcap]Ma püüan siin seda lõiku kirjutades püsida sordiini all. Teise punase katte seest mähiti meie jaoks lahti Jaguari esimene elektriauto, I-PACE, mille tootmisliin juuni keskel Grazis, Magna Steyri tehases käivitati.
Ma ei tohi teile selle auto pilti näidata, õigemini, mul polegi seda. Aga see auto on mu peas kinni. Väänamas ajukurde hetkest, mil kate langes. Koos kattega langes mu lõug ka. Põrandale või kuhu iganes, aga kolksu oli kaugele kuulda. I-PACE on võrratult, võrratult ilus! Või kui soovite, minu meelest on see lihtsalt täiuslik.
Täiuslik Ian Callumi loomingu väljendus. Kõige ilusam elektriauto, mida ma siiani olen näinud. Ja ma olen neist näinud mõnegi. I-PACE peaks saama Model X konkurendiks, aga sellest saab tõenäoliselt Teslatapja selle kõige kaunimas tähenduses. Ian “Teslatapja” Callum? Ma ei tea.
“Ma lõin auto, mida sa kindlasti märkad, seejärel tahad endale ja kui see sul on, siis saad aru, et aa, see käib ju elektriga. Sinu näost ma näen, et olen õnnestunud,” naeris Callum mu lõugu esitlussaalis kokku nihutades.
Natuke tehnilisi andmeid ka: akupakk 90 KW, sõiduraadius ühe laadimisega 500+ kilomeetrit, kiirlaadimisvõrk tuleb, laadimisstandard on vastav sihtturule kus I-PACE’i müüakse, jõuallikaks kaks elektrimootorit, mis kokku annavad 400 hobujõudu ja 700 Nm.
Kliirens 20+ cm ja ametlikult (e)-krossover, aga näeb välja nagu sportauto. Teljevahe 2990 mm, kergem kui Model X, sest kasutatud on uudseid kompaktmaterjale. Sõitjateruum on erakordselt nutikalt disainitud, tagaistmele mahtus elusuuruses kahemeetrine mees ära – nagu päriselt mahtus. Ja ukselingid on uputatud ning tahavaatepeegel on moodsalt digitaalne.
Allpool paar pilti I-PACE ideeautost. Päriselus on auto veel edevam. Magna Steyri tehases pannakse muuhulgas kokku ka Aston Martin Rapide’i mudelit. Eks on, mida oodata. Frankfurdi autonäitusel näeme, seal toimub I-PACE ametlik esmaesitlus ning kuulutatakse välja krossoveri ametlik müük. Kes tahab, saab kodulehel end järtsu panna.
[dropcap]JAAGUARIKUTSIKAS [/dropcap]Midagi siiski veel on, mille kohta ma võin väga salapäraselt ümiseda: “Aga nad palusid meil öelda, et… et me nägime tulevikku!” Ühesõnaga, oli üks Jaguar, mis kõigepealt näitas end meile akna taga õues ja siis sõitis suurtest klaasustest tuppa ja meil oli voli sellesse istuda, lasta endast pilti teha ja muud säärast.
Vihjeks seda, et pööraselt ilus hääl on. Selle ma võtaksin. Kõik muu jätaksin teistele, sest pole minu tassike teed. Üks signatuurelement siiski on, mis mulle ei meeldinud hetkeni, mil sain aru, et ah! Callum on teinud kummarduse Jaguari imelisele disainipärandile. Ühesõnaga, jaaguarikutsikat on oodata, turg saab veelkord ümber mängitud ja see oli (lähi)tulevik.
[dropcap]TEE ISE OMA AUTO [/dropcap]Päeva teises pooles käisime ära Land Roveri eksklusiivses stuudios, kus kliendid, kes ei leia mudelite värvi – ja varustuse valikust piisavalt toredat, tuuakse firma kuludega Coventrysse kohale.
Ma olen selliseid ettevõtmisi nimetanud siiani ikka halva maitse peoks, aga ennäe, siin majas ei lasta sul käkki kokku disainida: kliendi kätt hoiab kõrgesti koolitatud autodisainer, kes vaikselt ja viisakalt soovitusi jagab ilusa auto kokkuvaaritamiseks.
Isegi natuke kahju on, inimeste fantaasial pole piire, ja kui lisada juurde pea piiramatud rahalised võimalused, võiks tulemus olla suhteliselt… huvitav. Allpool paar pilti eritellimusena valmistatud Range Roveritest ning paar hetke digitaalsest kunstilaborist “Tee ise oma auto… või no me aitame, kui on näha, et paned puusse…”
[dropcap]KLASSIKUTE TÖÖKODA JA POOD [/dropcap]Jaguar-Land Rover klassikute töökoda ja müügisaal oli taas üks koht, kus meilt kõik, mis vähegi pilti teha võinuks, ära korjati. Juuni keskel see imetore muuseum-müügisaal-töökoda ametlikult avati ning on teadaolevalt suurim omataoline Euroopas.
Elamusi igas nurgas – eriseeriad, replikad (mida siin viisakalt uuteks originaalideks nimetatakse), haruldused, vanad ja vägevad… kõike on. Põhimõtteliselt, kui leiad vanaema heinakuhjast ühe Defeka tiivanurga ja kolm vedru, võid need siia tuua ja lasta endale vinks-vonks auto ehitada. Aega võtab see kuni aasta, maksab… no mitte miljonit.
Kui juhtub, et vanaema sõitis Mossega, aga E-Type on su kinnisidee, siis avad netis kataloogi, paned näpu peale, sõidad kohale, ostad ära… umbes nii see käib. Edasi on puhas rõõm.
MIDA MA EI NÄINUD, AGA MÕISTSIN
Embargo all oleva uudisega tagasi hoidmine on ajakirjaniku püha kohus. WWCOTY kohtunikele tehtud unikaalne ekskurss ajalukku, olevikku ja tulevikku kobrutas mul päev hiljem siiski nii palju üle, et varahommikul, lennujaamas ootamatult hea telekolleegiga kohtudes, lubasin tal – üdini Jaguari fännil – endast ühte ja teist välja väänata.
Ju oli see Absoluudi plaan, viia kokku esmakordselt Jaguari lähedalt näinu ja üks vilunud fänn: ühtäkki tundsingi, et üks inimene siin ilmas võiks olla, kellele ma midagi… õige natuke räägin, teades, et sinna see jääb. Üksiti sain jutustamise käigus koondatud oma mõtted ja vormida tervikuks kõik selle, mida ma “ei näinud”.
Mõistel “eht-inglaslik” on minu jaoks nüüdsest uus tähendus. Õigemini, esimest korda on sel päris tähendus. Inglise autotööstuse traditsioonid on Jaguar-Land Roveris alal hoitud ja edasi kantud, aastatepikkune pärand väärtustatud. Väärikus, viisakus, vahe ja vahetu huumor, see on, mida ma edaspidi Inglismaalt ja inglise autodest otsin.
Ian Callum? Teda jään imetlema igavesti. Päeva lõpus tunnistas ta, et on üsna väsinud, aga ees seisab järjekordne õhtusöök tähtsate inimestega. Küsisin, kuidas ta kõigiga jaksab suhelda ja neid meeles pidada?
“Ma ei peagi neid meeles.”
“Mul on praegu natuke kurb, aga ma mõistan…”
“Oh ei, ära muretse, SIND ei unusta ma kunagi. See pole võimalik.”
… Eesti Päevalehes intervjuu Callumiga, juulis, eks. Ja ärge unustage vähemalt korra elus proovida Jaguari. Siis saate aru, miks ma siin rohkem kui 12 000 tähemärgi ulatuses üle voolasin. Ja osa pilte selles loos on Jaguari jagu.
*Küsisin Ian Callumilt, millal ta disainib lennuki, ära on tüüdanud see tiibadega kastis kringlina kannatamine. Ta vastas, silmi tõstmata (d-lt): “Kui ma teeksin, siis eralennuki. Kahekohalise.”
Reisikiri: WWCOTY aastakoosoleku esimene päev. Shakespeare’i linn ja kohtumine Ian Callumiga
