Tui ja Desiree on sõbrad, keda ühendab fotograafiahuvi, ja kui võimalik, silkavad nad Kohtadesse pildistama. Ühel tuulisel nädalavahetusel veeretasime ukse ette Citroen C5 Aircrossi koos juhiga ning lasime neidudel valida, kuhu pildistama sõita. Teel rääkisime ka sellest, mida näeb ja hindab auto puhul tagaistmel sõitja.
Otse öelduna on tänavune talv olnud kõike muud kui tore: kui nädala sees on päikestki näha olnud, siis suuremal osal nädalavahetustest on tuulanud, mis hullu ja neid päris ilusaid päevi saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda.
Aga öeldakse, et ei ole halba ilma, on vale riietus ja laiskus. Niisiis tuleb varakult plaanid valmis teha ning neist ka kinni pidada: näiteks kui tahta minna kaugemale pildistama, siis sadu ja tugev tuul ei sega, sest minnakse ju auto või mõne muu transpordivahendiga, kus katus on pea kohal.
Seda lugu tehes vedas meil tegelikult ilmaga päris kenasti: sõbrapäev oli päikeseline, sellele järgnenud nädalavahetus lasi aga puhuda tuulel ja sadada taevast alla pussnugadel. Niisiis saime… kõike.
Miks just Citroen C5 Aircross? Siin on mängus Tui Tuule käsi: nagu kuulete, meeldivad talle Citroenid üldisemalt, mere äärde ja metsa minekuks on aga just täpselt paras üks kõrgem… hmm… linnamaastur. Vedas meil, saime testauto õigeks ajaks ehk valentinipäevaks ja järgnenud nädalavahetuseks. Tõsisema testisõidu oleme varasemalt sama mudeliga teinud nii talvel kui sügisel, seega spetsiifilisemat testi me seekord tegema ei hakanud.
Lepime kokku, et see on “kõikjalsõitja”
Sõna “linnamaastur” tekitab Tuis segadust. “Ma ei saa päris täpselt aru, miks selline imelik nimetus, mis mitte midagi ei tähenda – kes ostab auto selleks, et LINNAS MAASTURIGA sõita?”
Heal lapsel mitu nime, vali millist tahad. Citroen C5 Aircross võib olla nii linnamaastur kui kõikjalsõitja, SUV, krossover, linnadžiip, pargimaastur kui veel midagi, mida me ei oska välja mõelda.
See konkreetne isend, millega me nädalavahetusel ringi sõitsime, oli tippvarustuses ja ehkki esiveoline, vedas valutult läbi igalt poolt. “Sina ise ütled ju “kõikjalsõitja” ja see sobikski Aircrossile ka.”
Jääme siis kõikjalsõitja juurde.
Algatuseks teemegi mõne tiiru linnas, sest on valentinipäev ja meil üks Valentin omast käest võtta: “koogiralli” ehk kõigile oma armsatele magusate kingituste tegemine on kohustuslik. Nagu näha, kõik koogid ja õrnad makroonid jäid sõidu ajal terveks. Ja pisteti mõnumõminal nahka.
Disain on tähtis ja ruumi peab olema
“Auto juures märkan ma esimesena selle kuju ja värvi. Valge auto paistab silma ja mulle meeldib, kui see liiga kandiline ei ole vaid ümaram,” ütleb Tui. “Selle mudeli puhul meeldib mulle nii värv kui selle kuju ja kompaktsus.”
“Kõige tähtsamad auto puhul on ikkagi isteasend, mugavus, turvalisus ja ruumikus. Mulle on oluline, et oleks piisavalt ruumi, eriti mugav kui esimesel kõrvalistmel on ka elektriline süsteem, et isteasend paika sättida.”
“Meil on tööautoks Berlingo. Sellel on laes läbipaistev valgustatud riiul ja palju panipaikasid. Ning klaaskatus on lahe – tööauto ei pea ka ainult igav olema. Kindlasti ma võtaksin Aircrossile ka klaaskatuse.”
Selle seisukohaga peab nõustuma. Oluliselt toredam on ajada asju sõiduvahendiga, mis on mugav ning tekitab tunde, et sinu peale on pisiasjadeni mõeldud.
Esimene peatus: Noblessner!
Lepime Tui ja Desireega kokku, et esimene pildistab seekord iPhone Xs nutitelefoniga, teine võtab kaasa oma Canoni ja siis vaatame, kas kaamera teeb pilti: “Ei tee,” ütlevad tüdrukud kooris. “Ise pead oskama vaadata!” Tui väga mõttest seekord Des’ile vaid nuhvliga vastu panna ei vaimustu. Aga mäng on mäng.
Laupäeval on Desireel muud tegemised ja Tui saab ise valida, kuhu pildistama minna. Rooli istub Uku ja esimene Koht on Noblessneri kvartal Tallinnas. “Seal on palju värve ja meri,” põhjendab Tui.
“Kui ma autot pildistan, siis keskendun enamasti detailidele. Auto ninaosale, tagatuledele, peeglist paistab huvitavaid asju. Ja kui saab tekitada suure ja väikese kontrasti nagu Noblessneris, et auto paistab suure kai peal väga väike, on see ka vaheldusrikas,” räägib Tui oma piltidele juurde.
Vaata galeriid Tui Noblessneri piltidest
Tuul on nii tugev, et tahab meid kummuli puhuda. Peame vaevalt tunnikese vastu, siis otsustame, et aitab kah, lähme hoopiski sööma. Seekord on Ukul varuks üks tore söögikoht Koplis, kus me keegi enne käinud ei ole.
Pühapäev Pakri poolsaarel
Nädala viimasel päeval tormab nii kõvasti, et hea peremees ei luba oma koeragi õue. Meil aga on plaan, võtta Desiree kaasa ja minna Kohtadesse.
Algul oli mõte, et vaataks äkki Lasnamäele ja Astangule, kust leiab ka igasuguseid nurki, aga tormiilm paneb noored piltnikud igatsema “päris vahutavat merd”. Uku mahitusel võtamegi suuna Pakri poolsaarele.
Raamat on igaks juhuks kaasas, sest a) kui hakkab igav, peab saama lugeda, b) igal endast lugupidaval noorel daamil on saatjaks vähemalt üks Harry (Potter).
Tüdrukutel tagaistmel on kõvasti ruumi, ja Desiree nõustub Tuiga, et see on hea auto puhul esmatähtis: “Lapsed on ju enamasti tagaistmel kui perega välja sõidetakse ja neil peab seal olema sama hea (“Isegi parem!!!”) kui vanematel on ees.”
“Käetugi peab olema, et saaks toetada ja kasvõi midagi mängida ja joogitopsi ära panna. Telfat peab saama laadida ja temperatuuri peab saama reguleerida. Istmesoojendus ja seljatoe tahapoole laskmise võimalus võiks ka olla.”
“Ja see, kuidas auto sõidab, on kõige tähtsam. Et kui ütlevad, et on “maastur”, siis peab saama igalt poolt läbi ka. Miks kogu aeg räägitakse, et sportlik peab olema? Mida see “sportlik” tähendab?”
“See tähendab, et hüppab ja kargab ja on jube kiire!” (“Jäik vedrustus,” lisab Uku).
“Ei pea ju, üldse ei ole mõnus kui kogu aeg raputab. Pehme on palju mõnusam. See Citroen on väga pehme ja vetruv ja ruumi on palju,” teevad tüdrukud tagaistmel kokkuvõtte.
Desiree pildid
Tahaks tuulevaiksemasse kohta!
Tuul puhub nii kõvasti, et lükkab trepist alla ja ülesminek on seda vaevalisem. Üksteise juttu ei kuule üldse hästi. Aitab kah lainetamisest, Pakrid peavad suurema tormi nagunii kinni… Otsustasime, et vaatame poolsaare teise külje ka üle, ja võtsime läbi tuulepargi suuna RMK puhkekohale.
“Väga äge oli sõita läbi suurte lompide!” kinnitavad tüdrukud ühest suust. “Üldse ei olnud tunnet, et kuskilt ei saa läbi, väga mugav oli, mis sest et ei olnud “sportlik”.”
Juhiluba on igal juhul vaja
Desiree ütleb, et ta ei ole kuigi suur autohuviline, aga autojuhiluba on vist päris vajalik sellegipoolest, sest isejuhtivate sõidukite tulekuni läheb veel aega.
“Kui ma saan 16, siis teen endale mopeediloa ning selle juhiloa, kus ma saan sõita kellegagi koos,” on Tui veendunud. “Ma arvan, et autojuhtimise oskus on väga vajalik siis, kui sa elad linnast kaugemal, aga kui elad linnas, siis teed pikad sõidud autoga, muidu kasutad ühistransporti.”
“Ma oleksin autojuhina kohusetundlik ega ei tahaks teistele ohtu kujutada. Ehk siis oleksin korralik liikleja ja jälgiksin seadust. Selle Citroeniga ma võiksin ka sõita, aga kindlasti tahan proovida Subarut ja Mini ja endale ostaks ma ikka vist Subaru. Võibolla alguses mitte STI-d, aga mingi ohutuma.”
Pildistasid ja filmisid: Tui Tuul, Desiree, Ylle, Uku. Video lõikas kokku EiK. C5 Aircrossi kohta loe siit rohkem
