25. mail tutvustab Arenguseire Keskus liikuvusuuringu lõppraportit. Uuringu tulemused roosilist tulevikku ei ennusta: 20 aastaga on Eesti elanikud oma jalad pedaalidele tõstnud, autoga sõitmise kõrval kaotavad muud liikumisviisid tähtsuse. Meie linnad on autokesksed, autostumine jätkub.
20 aastaga on isikliku sõiduauto kasutamine kodunt tööle ja tagasi liikumisel kahekordistunud, ühistranspordi, jalgsi või kondiauruga tööle minekud aga vähenenud, selgub Arenguseire Keskuse uuringu “Liikuvuse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035” lõppraportist, mida üldsusele 25. mail tutvustatakse.
Valglinnastumine ning maapiirkondade marginaliseerumine on auto teatud piirkondades muutnud sundkuluks. Kõigist kuludest moodustab transpordile kuluv raha 14%. Euroopa Liidu riikidest on Eesti üks autokesksemaid ja meie linnade planeering soosib edasist autostumise kasvu.
Isikliku sõiduauto keskne liikuvusmudel on ebaefektiivne, ruumi ja ressursse raiskav ning mõjutab otseselt nii kasutajate kui kaasliiklejate tervist: vähene liikumine, saastunud õhk, lenduvad peenosakesed on vaid üksikud näited, mida autostumine elukeskkonnaga teeb.
Umbes viiendik linlastest on nõus jalad kõhu alt välja lükkama
sihtkohtadesse järgmisel viisil?
2020. aastaks on ühistranspordi kasutamise osakaal tööle käimisel kahanenud alla viiendiku ehk 18,4 %ni, veel aasta varem oli see 20,6%. Tulemus jääb märkimisväärselt alla 2014-2020 transpordi arengukavas eesmärgiks seatud 25%-le ning on madalam ka 2014. aasta baastasemest (22,6%). Eriolukord lisas autosõite veelgi.
Eesti elanike keskmised kulud transpordile on raporti järgi kasvanud aastatel 2012-2019 kahekordseks (2012 – 428 eurot, 2019 – 859 eurot), kulud sõiduki soetamisele ja remondile kolmekordseks (2012 – 166 eurot, 2019 – 489 eurot). Samal ajal on leibkonnaliikme keskmised kulud tervikuna kasvanud vaid 69%.
Elatustaseme tõus, linnastumine ja autostumine on 18 aastaga 120 000 inimest oma jalgadelt või rattasadulast autorooli surunud ja registris on kaks korda rohkem sõidukeid, kokku kõiki üle 700 000. Saame rääkida Eestist, kus transpordisüsteem on orienteeritud isiklikele sõiduautodele. Ja see on jabur!
Arenguseire Keskuse läbi viidud uuringust selgub, et vaid umbes viiendik linlastest on valmis autosõidud tööle asendama jalgsikõnniga või jalgrattasõiduga.
Paradoksaalsel kombel ongi suuremates linnades ja nende lähiümbruses, kus suurem osa liikumistest toimub, mõtteviisi muutust lihtsam rakendada – liikuvusmustrite ümberkujundamise võimalusi on rohkem.
Mida haritum mees, seda suurem auto
Uuringus „Eesti elanike liikuvusprofiilid“ rühmitati Eesti elanikud nende liikumisviiside, sotsiaaldemograafiliste tunnuste ja käitumismustrite alusel üheksasse liikuvusprofiili.
Enamasti sõiduauto juhi või kaasreisijana liiguvad statistiliselt keskmisest (keskmine 54%) enam mehed, 35–49aastased, 65–74aastased, kõrgharidusega ning maa-asula elanikud.
Ühistranspordiga liiguvad statistiliselt keskmisest (keskmine 22%) enam naised ja muust rahvusest elanikud, 15–24aastased, madalama haridusega inimesed ning Tallinna elanikud.
Jalgsi teevad suurema osa oma käikudest statistilisest keskmisest (41%) enamasti naised, ja 15-24-aastased Tallinna ja Tartu elanikud. Keskmisest (4%) rohkem rattureid on Tartus ja Pärnus.
Aktiivseid liikumisviise (jalgsi ja jalgrattaga) eelistavatesse profiilidesse kuuluvad enamasti nooremad, kuni 34-aastased, sagedamini suuremates linnades elavad inimesed, kelle jaoks on keskkonnateadlikkus oluline muidki tarbimisvalikuid tehes.
Nooremad kasutavad usinalt jagamisteenuseid, kombineerides neid jalgratta-, tõuksi vms liikuritega, autoga ei tehta igapäevasõite vaid renditakse vajadusel, ka ühistransporti kasutatakse rohkem. Grupp ei domineeri, kuid hea uudis on, et teadlikke noori tuleb järjest peale.
Puhkepäev ei ole autost puhkamise päev
Masendav tõelus vaatab näkku nädalavahetustest: ligi pool uuringus osalenutest kinnitas, et puhkepäeviti on nende peamiseks liikumisvahendiks vajalike sõitude tegemisel auto. Peamiselt jalgsi liigub umbes kolmandik.
Autokeskse eluviisi liikuvusprofiilidest peegeldub tõsiasi, et hõredalt asustatud maapiirkondades pole autole mingit alternatiivi ei kiiruse ega kasutusmugavuse poolest.
Maapiirkondade tasuta bussiliiklus on ebaloogiliselt korraldatud, kaasaegseid tellitava teenuse variante polegi ja toimub massiivne ressursside raiskamine.
Inimesed ise on üpris aktiivsed teekonnaplaneerijate kasutajad. Kõige populaarsem rakendus on Google Maps, seejärel Waze. Järgmisena peatus.ee ja Tallinna mobiilirakendused. Aktiivsemad kasutajad elavad linnas.
Autokesksusest vabanemiseks piits ja präänik
Inimest, kes on autosse istunud ja teeb enamuse sõite isikliku sõiduvahendiga, niisama lihtsalt istme küljest ei kanguta lahti.
Arenguseire Keskuse eksperdid pakuvad võimalike lahendustena nutikaid teadlikkuse tõstmise viise. Lihtsaim viis harjumusi muuta, on teha senine elu autosõitjaile maksude tõstmise ja parkimiskohtade vähendamise näol ebamugavaks.
Keerulisem viis on keskenduda mõtestatud linnaplaneerimisele, peatada valglinnastumine, soodustada töötaja kodu lähedal või kodus töötamist, premeerida töötajaid, kes ei kasuta parkimiskohta ega oma autot jne.
Ühistranspordivõrgustik tuleks algosakesteks võtta ja vastavalt praegustele vajadustele uuesti kokku panna, ja kindlasti tuleks soodustada säästlikumate transpordivahendite ostu.
Jätkama peaks vähemsaastavate sõidukite ostutoetustega ja lisanduda võiks rentimise toetus – viimasega on meie finantsasutused ise algust teinud, alandades n-ö ökosõidukite soetajate jaoks intresse.
Kogu iseseisvusaja on kirjutatud kõikvõimalikke strateegiaid ja taotud rohelist trummi, kasu pole sellest paraku karvavõrdki: kui on võimalus sõita oma autoga, siis seda ka tehakse. Lähiaastatel mõtteviisis murrangut ei ole loota, seda näitab sama Arenguseire Keskuse uuring ja järgmises loos teeme ülevaate meiegi.
Uuringu aruannet täismahus saab lugeda siit
Kaanepilt: Ylle Tampere
