Teisipäev, 3. veebruar 2026
Värske rahvusvaheline uuring heidab valgust meie regiooni liikluskäitumise varjatud pooltele, paljastades rahvuslikke puudujääke ja tõstes esile liikluskultuursust. Kes pühak, kes patune? Analüüsisime Trendline`i tulemusi ning kõrvutasime seda Transpordiameti liiklusohutuse statistikaga ja Soome VVT värske raporti andmetega.

Trendline on Euroopa Komisjoni rahastatud ambitsioonikas strateegiline uuring, mis hõlmab 25 liikmesriiki ja mille eesmärk on ühtlustada liikluskäitumise seiret kogu Euroopa Liidus.

Kogutakse võrreldavaid andmeid kriitiliste ohutusnäitajate ehk KPI-de (näiteks tegelik sõidukiirus, turvavöö- ja kiivrikasutus, nutiseadmete kasutamine roolis ning päästeüksuste vasteaeg) kohta ja analüüsitakse pluss- ja miinuskohti.

Erinevalt tavapärasest õnnetusstatistikast, mis loeb vaid tagajärgi, keskendub Trendline ohtlike harjumuste ennetavale kaardistamisele, kasutades selleks teaduslikult rangeid ja riikideüleselt kokkulepitud metoodikaid, et pakkuda poliitikakujundajatele täpset “diagnoosi” selle kohta, miks ja kuidas me teedel tegelikult käitume.

Trendline üksi annab üsna ühekülgse pildi liikluskultuuri(tuse)st, seega on mõistlik võrrelda projekti tulemusi kohalike uuringute tulemuste ja statistikaga. Pilt võib üsna oluliselt muutuda ning oivikutest saada istujad. Ja kuidas mõõtagi tõepäraselt, kes pühak, kes patune?

Järgnev ülevaade reastabki Eesti, Soome ja Baltimaade liiklejate suurimad voorused ja nõrkused. Üllatusi on, sest andmed näitavad, et tõeline distsipliin peitub sageli seal, kus silmaga nähtav kontroll lõpeb.

Soomlased ei olegi “ootame-vaatame”!?

Oleme siit Eestist harjunud vaatama põhjanaabreid kui liikluskultuuri tippu – enamasti kirjutab sealne meedia “mitte-soomlastest”, kes korraldavad parkimisjamasid, kihutavad, kaklevad. Soomlased fännavad elektrilisi sõiduvahendeid ja jalgrattaid, peavad tähtsaks ennetavat käitumist liikluses ja on üldse seaduskuulekad.

Kaugelt vaadates kõik kaunim näib. Trendline uuringus on põhjanaabrid ka pigem heas valguses, kuid Soome tehnoloogiauuringute keskuse VVT hiljutine raport purustas müüdi soomlasest kui seaduskuulekast uimpsist, kes kunagi kiirust ei ületa.

Selgub, et 80 km/h alas järgib piirangut vaid kolmandik juhtidest, muutes muidu ontliku põhjanaabri meiega võrreldes ootamatultraske jalaga” patuseks. Eestis jälgivad kiirust ligi pool autojuhtidest. Puha pühakud – ja selgub, miks. Vabatahtlikult ei tõstaks sirgel, siledal teel jalga gaasipedaalilt keegi.

Helkurite püha nimbus

Kui Soome meediasse jõudis VVT raportist uudis, et põhjanaabrid on raske jalaga, võis mõnigi Eesti autojuht parastada: “Vahi, kus!” ja sel puhul uue helkuri rinda panna.

Aga kui me vaatame Trendline uuringu ja TA statistikale otsa, selgub, et meil on oma naabritega rohkem ühist kui vaid kirg soodsa kütuse ja kirumise vastu.

Algatuseks aga positiivse poole pealt: eestlased on helkurite kandmise maailmameistrid. Selles vallas võime endale julgelt pühaku nimbuse pea kohale manada.

Kui kiiruse ja nutitelefoni osas oleme patusemast patused, siis pimedas säramise oskus on meil veres – see on rahvuslik eripära, mida isegi soomlased ja lätlased kadedusega vaatavad. Trendline ja Transpordiamet on helkuripühakuid numbritesse valanud nii:

Grupp / Regioon Helkuri kandmise määr (Eesti) Võrdlus ja märkused
Täiskasvanud (keskmine) ~68% Soome ~54%, Läti ~42%
Lapsed ~96% Meie laste distsipliin on pea täiuslik
Maapiirkonnad ~82% Seal, kus valgustust pole, on helkur püha
Linnapiirkonnad ~55% Tänavavalgustus uinutab  ohutunnet

Eesti fenomen peitub pikaajalises teavitustöös ja selles, et helkur on muutunud “kohustuslikust tüütusest” sotsiaalseks normiks.

Statistikat sügavamalt uurides selgub irooniline paradoks: helkuri paneme külge, et olla nähtavad. Samal ajal vahib enamus meist ennastunustavalt nutitelefoni ekraani ja mitte liikluses toimuvat. Ekraan pimestab ning hajutab tähelepanu. Seda võiks nimetada valikuliseks distsipliiniks – rullija on veendunud, et tänu helkurile on ta autojuhile paremini nähtav. See tähendab, et midagi ei juhtu. See tähendab, et võib ekraani vahtida küll.

Ei, ei või. Sest uuringu põhjal pruugib ka autojuht samal ajal ekraani silitada ja tal on täiesti savi sinu helkurist. Enesekiitus on kohatu soomlastega võrdluses – jah, me oleme harjunud end nähtavaks tegema, me ei looda üksnes heaoluühiskonna turvalisusele, aga me ei vii alustatut lõpule.

Samal ajal kui eestlane särab helkuritega nagu pühak pimeduses, ulatab ta roolis käe oma suurima kiusatuse – nutitelefoni – järele, olles selles patus naabritest mäekõrguselt ees. Ja surmastatistikas kõrgel kohal.

Kas piirkiirus on soovitus või reegel?

Soomlased on ausad – nende 80 km/h alas sõidab “nagu peab” vaid 35% juhtidest. Eestlased on küsitluste järgi veidi korralikumad, aga ärgem laskem end statistikal uinutada. Meie trumbiks on pigem see, et meil on maanteedel vähem 80 alasid ja rohkem kiiruskaameraid.

Huvitav on, et kui kiirus tõuseb 120 km/h peale (kiirteed), muutuvad kõik liiklejad üksmeelselt korralikemaks – tundub, et kui juba kiiresti sõita lubatakse, siis enam üle punnitada ei viitsita.

Kui Soome teadlased VTT-st paberid lauale lõid, selgus tõde: põhjamaa mees armastab kiirust, aga kardab surma. Eesti liikleja on aga kummaline hübriid – me usume tehnoloogiasse ja kiiruskaameratesse, aga arvame millegipärast, et meie reaktsioonikiirus on kiirem kui nutitelefoni saabuv teavitus.

Teisisõnu:  Eestis on olukord näiliselt parem, kuid see on otseses seoses kontrolli tihedusega. Maanteedel on kaamerahirm suurem kui soomlastel, kes eelistavad usaldada oma sisetunnet. Eestis loivatakse kilomeetreid enne kaamerat ja nüüd igaks juhuks pärast ka, sest mõõtmine käib mõlemal suunal osaliselt.

Teetüüp ja piirang Eesti Soome Läti Leedu
Maantee (80/90 km/h) 48% 35% 31% 37%
Kiirtee (110/120 km/h) 52% 59% 44% 55%
Asula (50 km/h) 55% 60% 46% 51%
Raske ületamine (+20 km/h) 6% 4% 12% 9%

Soomlased ületavad kiirust “natuke” (1–5 km/h) peaaegu kõikjal, lätlased aga täiega. Eesti jääb siin kuldsesse keskmesse – me ületame täpselt nii palju, et trahvilävi jääks napilt ületamata.

Turvavööd ja “tagaistme sündroom”

Passiivse liiklusohutusega on asjad hästi. Siin on distsipliin kõrgeim, sest turvavööst on saanud identiteedi osa.  meie identiteedist. Ometi peitub kurat detailides – täpsemalt tagaistmel, kus usk füüsikaseadustesse kipub koos reisijate mugavusega kaduma.

Koht sõidukis Eesti Soome Läti Leedu
Turvavöö (juht) 99,2% 99,5% 96,1% 97,4%
Turvavöö (tagaiste) 88,0% 91,4% 71,2% 76,5%
Laste turvavarustus 97,5% 98,2% 90,8% 92,1%
Turvavöö bussis 31% 42% 18% 22%

Soome eeskujulikkus tagaistmelgi turvavööd kinnitada, tuleneb pikaajalisest sotsiaalsest survest. Lätis pole tagaistmel korra ja seaduse armastuseni veel jõutud. Eestis on aga turvavöö kinnitamine bussis valdkond, kus distsipliin sisuliselt puudub – vaid iga kolmas reisija vaevub end kaitsma.

Kiiver vs. soeng

See on valdkond, kus Soome on kättesaamatu eeskuju ning Eesti on – helkurite kasutamist meenutades –  “helendav mässaja”.

Soomlane paneb “poti” pähe ka prügikasti juurde sõites, samas kui eestlane eelistab pimedas särada nagu jõulupuu, aga pead mitte kaitsta.

Peakate, kehakate Eesti Soome Läti Leedu
Jalgrattakiiver (täiskasvanud) 35% 72% 14% 17%
Lastekiiver (jalgratas) 82% 94% 68% 71%
Kergliikurite kiiver (tõuksid) 12% 28% 8% 10%
Helkuri kandmine (pimedas) 68% 54% 42% 39%

Eestlaste helkuridistsipliin on maailmatasemel – see on meie rahvuslik eripära. Aga elektritõukeratastega liiklemine on toonud uue distsipliinilanguse: kiivrit kannab vaid tühine osa sõitjatest, mis peegeldub rängas traumastatistikas.

Nuti- ja alkojoove

Kui alkoholijoobes juhtimine on tänu politsei järjepidevale tööle ning ühiskondlikule hukkamõistule vähenevas trendis, siis nutinarkarite horde ohjata tundub võimatu. Eestlased on siin esikohal.

Tegevus roolis Eesti Soome Läti Leedu
Telefoni käes hoidmine 71% 41% 68% 64%
Sõnumite saatmine/lugemine 32% 18% 29% 35%
Alkoholi piirmäära ületamine 0,6% 0,2% 1,2% 0,9%
Narkojoove (tuvastatud) 0,15% 0,11% 0,22% 0,18%

Eesti autojuhtide nutidistsipliin on murettekitavalt madal. Oleme harjunud pidama end tehnoloogiarahvaks, ja usume, et suudame korraga hallata nii autot kui ka sotsiaalmeediat.

Soome on selles osas tunduvalt konservatiivsem ja keskendunum. Lätlased ja leedulased jäävad meist maha telefoni käes hoidmisega, kuid sõnumeid saadavad leedukad isegi rohkem. Huvitav, kuidas!?

See, kes ruttab appi meid päästma

Distsipliin algab ka sellest, millega me teele läheme. Vanad rehvid ja kulunud pidurid on Baltimaade nuhtlus, samas kui Soome süsteemne kontroll hoiab autopargi värskemana. Ka päästjad jõuavad minutijagu kiiremini kohale kui Eestis, ja veel suurem on vahe Läti ja Leeduga. Liikluses loeb iga minut. Soomlastel on ütlemine, et päästjad jõuavad kiiresti, aga parem, kui neid poleks vaja kutsudagi.

Sõiduki ja süsteemi näitajad Eesti Soome Läti Leedu
Pääste vasteaeg (keskmine) 9 min 8 min 12 min 11 min
Keskmine autopargi vanus 16,8 a 12,9 a 15,2 a 14,9 a
Nõuetele mittevastavad rehvid 4,2% 2,1% 6,8% 5,5%

Eesti ja Soome päästjate kiirus on Euroopa tippklassis. See tähendab, et kui meie liikluskultuur meid alt veab, siis süsteem üritab meid päästa. Paraku isegi maailma parim päästebrigaad ei suuda parandada jama, mis tehti 100 km/h kiirusel nutitelefoni vaadates.

Kohvipaksu pealt ei ennusta keegi

Kogu see värvikas ja peeglisse vaatama innustav lõuna- ja põhjanaabrite vaheline võrdlus ei ole kohvipaksu pealt ennustatud, vaid toetub mahukatele rahvusvahelistele andmekorjetele.

Võrdluste vundamendikivi on Euroopa Komisjoni rahastatud hiigelprojekt Trendline, mis on jätk varasemale Baseline uuringule. Nende algatuste eesmärk on panna kõik EL riigid mõõtma liikluskäitumist ühtemoodi – et me ei võrdleks aiateibaid ja peedipirukaid, vaid saaksime täpse ülevaate, mitu protsenti sõidukijuhte reaalselt kiirust ületab või nutitelefoni näpib.

Soome andmete usaldusväärsuse taga on mainekas tehnoloogia uurimiskeskus VTT, Eestis Transpordiamet, mis koostöös politsei ja uuringufirmadega olukora regulaarselt seirab.

Lisaks on avalikult kasutatavad ERSO (European Road Safety Observatory) raportid, mis analüüsivad kõikide liiklusõnnetuste süvaandmeid ja ka päästjate kohalejõudmise aega, kasutades näiteks Soomes PRONTO-statistikat ning Eestis päästeinfosüsteemide logisid.

Just tänu neile uuringutele teamegi, et soomlaste gaasijalg on ootamatult raske ja eestlaste helkurikandmine maailmatasemel.

Metoodika peab olema usaldusväärne

Metoodika on see koht, kus teadus kohtub reaalse eluga ja kus selgub, kuidas “vahele jäämine” statistiliselt üldse toimub. See ei ole lihtsalt oletus, vaid kombineeritud lähenemine, kus kasutatakse nii kõrgtehnoloogiat kui ka vana head inimvaatlust.

Eestis ja Soomes kasutatakse nutiseadmete seireks peamiselt teeäärset vaatlust. Uuringufirmade vaatlejad, kes on saanud vastava koolituse, istuvad strateegilistes punktides (ristmikud, fooripd, aeglased teelõigud) ja jälgivad juhte. Et end mitte eksitada lasta kõrva sügamisest või habeme ajamisest, on metoodika kriteeriumid rangelt paigas:

  • Käes hoidmise reegel: Loetakse vaid neid juhte, kellel on seade selgelt käes, kõrva ääres või kes vaatavad pikaajaliselt alla sülle (tüüpiline sõnumite kirjutamise asend).

  • Seadme helendus: Pimedas tehtavates uuringutes loetakse indikaatoriks ekraani valgust peegeldust juhi näol või kabiinis.

  • Võrdlev kontroll: Paljudes riikides, sealhulgas Leedus, katsetatakse ka tehisintellektiga varustatud kaameraid, mis suudavad läbi tuuleklaasi tuvastada objekti kuju ja käe asendit, eristades nutitelefoni muudest esemetest.

Soome uuringus mainitud 35% sõidukijuhtide distsiplineeritud käitumine 80 km/h alas on mõõdetud nn vaba voo (free flow) meetodil. Andmeid ei koguta kunagi tipptunni ummikus, kus kiiruse määrab eessõitja, vaid vaadeldakse autosid, millel on eessõitjaga vähemalt 5-sekundiline vahe.

  • Mõõteseadmed: Kasutatakse teekattesse ehitatud andureid või automaatseid liiklusloendusmäärajaid, mis on juhtidele märkamatud.

  • Täpsus: Erinevalt politseist, kes annab sageli 3–7 km/h “andeks”, fikseerivad uuringuseadmed ületuse alates 1 km/h. Just see muudabki Soome statistika nii valusaks – teaduse silmis on ka 81 km/h sõitmine kiiruse ületamine.

Turvavarustuse nagu turvavööd, rattakiivrid, helkurid jms. puhul on mõõtmise metoodika kõige vahetum ning eeldab vaatlejate kohalolu.

  • Ristvaatlus: Vaatlejad asuvad punktides, kus autod peavad hoogu vähendama. Kasutatakse võimsaid binokleid, et näha ka tagaistmel toimuvat.

  • Eesti uuringutes on märgatud, et juhid panevad vöö peale, kui näevad kaugelt helkurvestiga inimest. Seetõttu teevad uuringufirmad vaatlusi tsiviilriietes ja varjatult, et saada kätte aus ja ilustamata pilt.

  • Kõige lihtsam on kiivrite seire – ratturite ja tõuksijate puhul on “peas või mitte” kaugele näha. Soome uuringus märgiti ka kellaaegade olulisust: hommikustel tipptundidel (töölesõitjad) on distsipliin oluliselt kõrgem kui nädalavahetuse pühapäevaratturitel

Juhi joobe uurimises on metoodikas suurimad käärid. Täpseima tulemuse annab “kõik puhuvad” aktsioon, mida politsei viib läbi suvalistel teelõikudel.

Trendline’i raames tehakse ka anonüümseid küsitlusi, kus inimestelt küsitakse: “Kas olete viimase 30 päeva jooksul sõitnud pärast alkoholi tarvitamist?”.

Huvitaval kombel on inimeste ausus küsitlustes (Eestis u 1–2% jaatavaid vastuseid) kõrgem kui PPA reididelt saadud keskmine tulemus – nad ei jää vahele või kasutavad näiteks kõrvalteid.

Kahe metoodika kombineerimisel selgubki kurb tõsiasi, et roolijoodikuid on igapäevaselt liikluses palju enam kui neid politseireidide käigus tabatakse. See on mõtlemise koht igale kodanikule – tasub alati 112-le teada anda, kui märkad, et keegi roolis kahtlaselt käitub.

Eestlased on patused ja pühakud ühtaegu

Kokkuvõttes saame öelda, et Eestis oleme ühtaegu nii patused kui ka pühakud. Võrreldes Lätiga ja Leeduga on meil mõnegi koha peal võimalus vastu rindu lüüa ja öelda, et oleme puhta pühakud.

Eesti on viimase kümnendiga teinud läbi tohutu arengu ja püsib kindlalt Põhjamaade kannul, samal ajal kui Läti ja Leedu võitlevad endiselt Euroopa Liidu punase laterna staatusega.

Võrdlev statistika (hukkunute arv miljoni elaniku kohta), mis tugineb Euroopa Komisjoni ja ERSO (European Road Safety Observatory) 2023.–2024. aasta koondandmetele, on kõnekas. Lätis on liiklussurmade arv mln elaniku kohta järjepidevalt olnud üks EL kõrgemaid, samal ajal kui Eesti liigub languskursil: 2025 oli üllatavalt laibavaene.

Riik Hukkunuid 1 mln elaniku kohta Dünaamika ja seis
Soome ~34 Euroopa tippklass, püsiv ja stabiilne langus.
Eesti ~41 Baltikumi parim, kuid viimastel aastatel kergelt kõikuv.
Leedu ~56 Suur areng, kuid infrastruktuuri ja kiiruse probleemid säilivad.
Läti ~75 Üks EL-i murettekitavamaid näitajaid, suur hukkunute arv.

Eesti oli esimene Balti riik, mis kattis oma põhimaanteed tiheda ja toimiva kiiruskaamerate võrgustikuga. Läti on küll järele jõudmas, kuid Eestis tekkis “kaamerahirm” ja sellega kaasnev distsipliin varem. Maarjamaal on automaatne süsteem, kus trahv saabub pea eksimatu täpsusega. Vahelejäämine on vältimatu, juhid teavad.

Lätis on kiiruse ületamine sotsiaalselt aktsepteeritum ja politseiressurss on olnud hajutatum. Alles viimastel aastatel on latgalid hakanud agressiivsemalt paigaldama nii statsionaarseid kui ka keskmise kiiruse mõõtmise kaameraid.

Kuigi nii mei riil kui lõunanaabrite juures on suur osa sõiduautodest järelturu kraam, on Eesti autopark nõksu noorem ja tehnokontrolli süsteem ajalooliselt korruptsioonivabam ja rangem. Eesti teedel on rohkem autosid, millel on toimivad turvapadjad, stabiilsuskontroll (ESP) ja hädapidurdussüsteemid. Vanad autod toovad kaasa suuremad vigastused avarii korral.

Ja kuigi meile meeldib end Lätiga võrrelda ja tunda liiklusoivikutena, tuleb põhjanaabrite ees siiski müts (või antud juhul kiiver) peast võtta. Soomlased on meist eespool just nendes valdkondades, kus ei loe mitte ainult hirm trahvi ees, vaid aastakümnetega juurdunud teadlikkus ja ühiskondlik kokkulepe.

Soomlased on meist mäekõrguselt üle kergliikluse ohutuskultuuris. Kui Eestis on kiiver paljude arvates pigem ebamugav lisand või soengurikkuja, siis Soomes on kiivrikasutus (72%) loomulik osa liikumisest. See ei ole neil seadusega sunnitud, vaid tuleneb sügavast ohutusharjumusest – nad on mõistnud, et pea kaitsmine on olulisem kui edevus.

See distsipliin laieneb ka teistele kergliiklejatele, muutes Soome liikluspildi oluliselt turvalisemaks neile, kes ei istu kahetonnises teraskastis.

Imetlust väärib soomlaste keskendumisvõime roolis. Kui Trendline’i uuring paljastas eestlaste ebanormaalse ja üliohtliku nutisõltuvuse (71% juhtidest näpib roolis telefoni) sõidu ajal, siis soomlased suudavad seadmed oluliselt paremini käest panna (kasutab roolis vaid u 40%).

See näitab kõrgemat sotsiaalset küpsust – soomlane mõistab, et tähelepanu hajumine on sama ohtlik kui alko või “ained”. Lisaks on põhjanaabrid meist eespool ka “kainelt rooli” suhtumises: nende joobes juhtide osakaal liikluses on viidud peaaegu matemaatilise miinimumini (0,2%).

See, mis meil puudu jääb – kodanikujulgus märgata ja tegutseda – on soomlastel paigas. Roolijoodiklus pole tore, sa satud ühiskondlikult põlu alla kui purjus peaga sõitma lähed. Meil on põhjanaabritelt õppida, et päris kord algab sealt, kus politsei kontroll lõpeb.

Võrreldes Soomega on meil kõva arenguruumi ka kergliikluses kiivri ja nutiseadmete (mitte)kasutamise osas. Soomlaste soovitus on naelapea pihta: abi jõuab kohale kiiresti, kuid kõige parem on abi mitte vajada.

Kasutatud allikad:

Jäta kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.