Seene-ja marjaaeg on käes, paljud linlasedki pakivad korvid kaasa ja sõidavad metsaande korjama. Juhtub ka, et ühel hetkel ollakse justkui kultusfilmi “Seenelkäik” võtteplatsil: auto on kadunud! Paanika pole aga eksimisel hea kaaslane. Ylle Tampere kirjutab, kuidas ta klišeelikult kodumetsa ära eksis, sealt välja sai ja edaspidi targem püüab olla.
Paar aastat tagasi juhtus minuga täiesti arusaamatu lugu: eksisin oma kodumetsa ära! Läksime kahekesi esimeste külmadega kahutanud ja jäätanud raba avastama, mul nagu ikka kaasas kaamera ja päris korralikke pilte tegev telefon.
Sumpasime mööda tuttavaid metsaradu ja otsustasime rabaservalt veidi kaugemale kahlata, et lähemalt üht põnevat taimekooslust uudistada: härmas lodumets pakub imelisi vaateid. Pikka matka ei planeerinudki, kaks last jäid koju rahulikult mängima.
Piisab kümnest sammust vales suunas
Tagasi pöörates jälgisime enda arvates tuldud rada, aga ju astusime laugastest mööda põigates kõrvale ning oligi käes: ühel hetkel saime aru, et oleme ei-tea-kus.
Ükski enne silmatud maamärk tuttav ei tundunud ja kuigi kuskil siinsamas metsaserval seisis auto, me selle asukohta enam välja mõelda ei suutnud.
Nagu tellitult ei olnud sealkandis korralikku telefonilevi ning Google Maps näitas tühja kaarti. Mu kaaslane oli enesekindel ja teatas, et tuleb minna “sinna”.
“Sinna” tähendas läbi paraja räsu otsetee tegemist ja vahepeal kummargil langenud puude alt läbi ronimist. Ees paistis valgus: see on ju sama lagendik, kus me juba olnud olime!
Ei olnud seesama lagendik, hoopis laukasoo oli. Ja mina vajusin ühte laukasse puusadeni sisse. Läbi jää. Jalg verine, saabas läinud, ise läbimärg. Ei ole tore olla “siin”.
Sattusin paanikasse. Ka kaaslane oli silmnähtavalt ehmunud: väljas miinus null, vett kaasas ei ole, asukohta ei tea… Äkki läheks sinna? Või tänna?
Esimene kõne läheb ikka…emale
Nais-autojuhtidelt on uuritud, kellele nad helistavad, kui autoga teele jäävad. Üle ilma vastus ikka ühesugune: kas mehele või (mees)sõbrale.
Kellele aga helistab naine, kes on (koos mehega) metsa ära eksinud? Mul oli telfal veel õige natuke akut alles. Otsus tuli hoolikalt langetada.
Helistasin… naabermajas elavale emale. Emale jah! Palusin tal lastel silm peal hoida ja süüa anda: “Meil läheb kauem, eksisime natuke ära.” Ema rahustas, soovitas igal juhul 112 helistada; no igaks juhuks, et anda teada, asi on veidi hapu.
Mu vanaema ilmselt oleks irooniliselt lisanud: “Loll suudab veekaussi ka uppuda ja kolme puu vahele ära eksida.” Elu tõestas, et nii see on. Uppumissurm tundus loigus lebades kah täitsa lähedal…
Täna positsioneerimise muret enam ei oleks
Valisingi Häirekeskuse numbri. Sealgi rahustati mind maha: jalg küljest ei ole, soojad riided on seljas, peate vastu. Kui janu, võtke rabavett või sulatage jääd. Määrame asukoha.
No ei määranud nad niiväga midagi, mul ju iPhone: paar aastat tagasi tähendas selle täpne positsioneerimine masti täpsusega väljapeilimist. Täna seda muret enam ei ole, eksi kuhu tahad, paarikümne sekundiga on su asukoht teada.
Päris lootusetu asi siiski ei olnud: pimeda tulekuni paluti meil rahulikult teed otsida, proovida kõndida ainult ühes suunas, sest metsatukk, kus ekslesime, oli vaevu kilomeetri laiune, kõikjal ümber asustus ja teed: kui lähed päikese järgi, jõuad ühel hetkel kas tee või kraavi või taluni.
Lubati, et kui me hämaruse tulles pole oma jõududega välja saanud, tulevad patrullsõidukiga ja lükkavad sireeni peale: kuskilt peab see meieni kostma.
Kehv lugu muidugi, et mobiiliaku peaaegu tühi, seda tuli säästa puhuks kui veel peaks abi tarvis olema. Panin telfa rinnataskusse sooja, enne lülitasin välja.
Kaaslase olin selleks hetkeks abijõuna maha kandnud, rahunesin ja sisendasin endale, et pean meid siit välja viima.
Heal juhul suudab inimene oma vigadest õppida
Kuidas lugu lõppes? Hästi. Ühes suunas minemine oli õige mõte. Õnne oli kõvasti, jõudsime kohaliku jahionni juurde. Helistasin uksel olnud numbrile. Jääger teadis, kus onn asub ning soovitas ikka õkva astuda.
Saimegi taluõuele, edasi oli veel paar kilomeetrit ümber metsa autoni. Jõudsime päris pimedas, istusin ise rooli. Mürkvaikus, kui välja arvata, et võtsin Häirekeskusse kõne ja tänasin ning andsin teada, et suutsime end seekord ise üles leida.
Päev hiljem helistasin politsei patrulli soovitusel PPA-sse, Ottomar Virk’ile, kes täna on Lõuna prefektuuri teabebüroo operatiivteabetalituse juht ent juba siis teadis eksimisest ja eksinutest pea kõike. Rääkisime temaga mitu tundi.
Lubasin, et kirjutan õigel hetkel, kui metsa ära eksimine taas akuutseks muutub, oma loo. Lubasin, et pean edaspidi ise ka lühemale metsaretkele minnes meeles põhitõdesid. Sest rohkem ei taha selles olukorras olla!
Sest tunne “ma olen täiesti kadunud” on hirmus isegi verise jala, külma ja nurga taga hirmust end täis laskva karuta.
Tõsi, otti tookord ei olnud, ta magas kuskil räsuhunnikus õiglase und, aga muidu on mul õnnestunud kolmel korral autot teeserva parkides eri kohtades otse sooja karuessu sisse astuda. Kummaline, kõhe värk.
Nüüd ei sõida ma seenelegi ettevalmistuseta. Alati kihilised ja värvilised riided; vesi kaasa; telfa aku täis (ja ei klõpsi niisama pilte ega pane neid instasse!). Ja veel mõni asi, mille meelespidamisest võiks lugejatel abi olla.
Minu metsa mitte-eksimise nipid
Enne esimest nippi päris esimene asi on moodsal inimesel täis akuga telefon. Enne ei lähe kuskile kui 100% on olemas ja autoski on laadija kaasas. Ja et asi veel kindlam oleks, panen taskusse ka akupanga.
Telefonis mul RMK “Loodusega koos” nutirakendus. Sellest on eeltöö tegemisel palju abi: kuhu minna ja miks? Ja kui vaja jääda pikemaks, siis kus saab teha lõket, kus telgi üles tõmmata? No olgu, marjule minnes telkima ei jää, vaja ju kohe saak salve panna. Aga siiski.
Teiseks on telefonis Waze. Asendamatu abiline ka siis kui on vaja auto asukoht määrata ja meelde jätta. Kui jõuad kohale, paned Waze’i kinni. See “pinnib” sulle kaardile auto asukoha: pargib siin. Kui teed Waze’i lahti, kuvab see sulle teekonna autoni. Muudkui mine.
Kolmandaks on kaasas vesi ja natuke näksimist. Banaan on hea, annab energiat, aga igasugu pähklid ja kuivikud on ka täiesti mõnus kraam. Naerate!? Võite olla kindlad, metsas läheb juba esimese kümne meetriga kellelgi kõht tühjaks. Toorest seent ju ei söö.
Neljandaks kannan ma kihilist riietust, soovitavalt heledamat, helkivamat, erksavärvilist. Ka müts on peas. Või mingi rätik. Esiteks on värviline riie puude vahel näha, teiseks ei tule põdrakärbsed juustesse ja päikesepistet ka ei saa.
Viiendaks: isegi kahekesi minnes jätan kellelegi lähedastest info, kuhu minek. Ja palun kaaslastel kah ette valmistuda, sest mine sa hullu hunti tea. Uku võtab alati kaasa taskunoa ja -lambi ja nipet-näpet asju veel. Sest mine sa tea…
Kuuendaks: paanikat ei tee. Paanikat ei tee. Isegi siis ei tee kui tundub, et kõik on valesti. See osa on kõige raskem.
Mind aitab, kui võtan jämeda puu ümbert kinni ja püüan rahuneda. See muuseas aitas tookord neli aastat tagasi vististi kõige paremini keskenduda ja end üles leida.
Miks need teadmised vajalikud on?
Nagu öeldud, eksimiste aeg on käes. Juuli viimasel päeval saatis PPA pressitalitus ühe õpetliku, õnneks väga õnneliku lõpuga loo (loe allpool). Pea iga päev eksib mõni marjuline või seeneline metsa.
31. juuli pärastlõunal sai häirekeskus teate Viljandimaal metsa eksinud ealt naiselt, kes palus politsei abi sõnades, et pole kunagi kodumetsas ära eksinud, aga kõige kiuste nüüd see paraku siiski juhtus.
Ta kirjeldas, et sattus tagasiteel raiesmikule, mis on nii võssa kasvanud, et vaatamata pingutustele ei tunne ümbrust enam ära ega oska koduteed leida.
Patrullid saadeti piirkonda naist otsima. Proua ise oli olukorrast hoolimata jutukas ja heas tujus. Rääkis, et laadis telefoniaku metsamineku eel kenasti täis ja seda jagub vajadusel veel pikaks ajaks.
Naisel olid ilmastikukindlad riided, peas värviline müts. Vajaminevad ravimid oli ta ära võtnud, mistõttu tema tervisele õnneks ohtu ei olnud.
Proua pakkus ise, et ta enam ringiratast ei uita. Kirjeldas ümbruskonda, kuhu ta otsingumeeskonda oodates end mahalangenud puule istuma sättis.
Vähem kui tunniga selgitati politseisõiduki sireeni abil abivajaja arvatav asukoht ning metsateed pidi liikudes ja naise nime hõigates jõudis politsei peagi ka abivajajani. Ta aidati tagasi koduteele.
Viljandi patrullpolitseinik Janek Mõtsar kiitis prouat, kes andis hea asukohakirjelduse, mille toel kohalikud korrakaitsjad naise kiiresti üles leidsid.
„Raietööd muudavad oluliselt metsa, kus olete harjunud seenel ja marjul käima. Seepärast tasub igaühel ja igal ajal mõelda, kuidas ta tegutseb siis, kui peaks eksima ja hätta sattuma. Täis laetud akuga mobiiltelefon, eredavärvilised riided ning õigeaegne kõne hädaabinumbril on vaid mõni näitaja ses võrrandis, kuidas politsei saab teile võimalikult kiiresti appi tulla,“ ütles Mõtsar.
Ja siit tuleb mu viimane soovitus: kui sa ei ole kindel, kas tunned loodust nii palju, et seal paar tundi kõrvalise abita hakkama saada, ära metsa mine. Jaluta parem turule ja osta oma marjad-seened sealt. Usu, terve rida probleeme on nagu nõiaväel lahendatud, sest neid… ei tekigi.
Kaanepilt: Ylle Tampere
