Norra ja Šveitsi teadlased on tulnud mõttele muundada merevees sisalduv süsihappegaas suurte päikesepaneelidest tehissaarte abil metanooliks, mida kasutada näiteks lennukites mootorikütusena. Idee ujuvatest nn päikesesaartest pole midagi uut, uudne on lähenemine muuta need uue ajastu kütuseplatvormideks.
Kokkuliidetud päikesepaneelide kogumitest loodud tehissaared suudaksid merevees sisalduva süsihappegaasi muundada metanooliks, mida saaks kasutada mootorikütusena. Niisugusele järeldusele tulnud Norra ja Šveitsi teadlaste uurimistöö avadati väljaandes Proceedings of the National Academy of Sciences Journal.
Ujuvad energiasaared suudaksid oluliselt vähendada kasvuhoonegaaside teket ning leevendada fossiilkütuste vajadust.
Teadustöös kinnitatakse, et olemas on ka tehnoloogia, mille alusel saaks niisuguseid saaremassiive rajada ning nimetatud on piirkonnad, kuhu nn päikesesaari rajada saaks.
Asukohaks sobivad ookeanipiirkonnad, kus ei esine suuri laineid ja äärmuslikke ilmastikunähtusi – niisuguseid leidub Lõuna-Ameerikas, Austraalia põhjaosas, Araabia ja Kagu-Aasia piirkonnas.
Oma töös toovad teadlased välja, et energiasalvestusvahendina on süsinikul põhinevad vedelkütused tulevikus olulised.
Pakutav lahendus kujutab endast olemasolevate tehnoloogiate kombinatsiooni, kasutades neid uudsete võtete rakendamiseks. Atmosfääris sisalduva CO2 muundamiseks vedelkütuseks kasutatakse päikeseenergiat.
Ujuvad saared koosnevad 70st ümmarguse kujuga päikesepaneelide kogumist, mille kogupindala on ligikaudu 1,3 km2.
Päikesepaneelid toodavad energiat, mille abil lõhustatakse veemolekulid ja neist eraldatakse vesinik. See aga pannakse reageerima mereveest ammutatud süsihappegaasiga ja tulemuseks saadaksegi metanool.
Teadlaste kinnitusel muudab see tehnoloogia suuremahulise taastuvenergia tootmise konkurentsivõimeliseks fossiilkütustega.
Üks uurimistöö autoritest Andreas Borgshulte selgitas, et idee aluseks oli Norra valitsuse soov viia kalafarmid avamerele, sellega kaasnes vajadus neid energiaga varustada. Energiat tootvad saared juba eksisteerisid, vaja oli vaid lisada energia salvestuse osa.
Hetkel tegelevadki teadlased saarte prototüüpide väljatöötamisega. Teadurite hinnangul oleks 3,2 miljoni ujuva saare toodetav võimsus suurem kui fossiilkütuste globaalne heitmetase.
Üks päikeseenergiasaar suudaks toota enam kui 15 000 tonni metanooli aastas. Sellise kütusekogusega võiks suur Boeing 737 teha 300 edasi-tagasi lendu New Yorki ja Phoenixi vahet.
Metanool, ka metüülalkohol ja puupiiritus on mürgine, lahtise tulega kokkupuutel kergesti plahvatav värvusetu vedelik, mida looduslikult leidub puidus (sealt ka nimetus “puupiiritus”) ja vulkaanilistes gaasides.
Metanooli eraldavad taimed kõdunedes. Seda eraldub ka bensiini- ja diiselmootoritest ning prügi ning plasti põlemisel. Metanooli keemiline valem on CH4O. Metüülalkoholi peamiseks kasutusvaldkonnaks ongi lennukid, kaugsõiduveokid, mere- ja raudteetransport.
[dropcap]ACCELERISTA KOMM [/dropcap]Norrale oleks päikeseenergia toel ookeanisügavustesse talletunud kasvuhoonegaasist kütust tootev lahendus igati teretulnud: riigi peamise rikkuse allikaks on nafta ning järjest otsitakse võimalusi, kuidas kompenseerida keskkonna laastamist rohelisemate lahendustega.
Iseasi, kas see just norralaste süümepiinu vaigistab, sest tegu on moodsate kütusetootmise platvormidega ja kui projekt on edukas, saab keegi merevees sisalduva CO2ga päris rikkaks.
EcoWatchi artiklit refereeris Lena Murd. Kaanepilt: Unsplash
