SEB analüütik Mihkel Nestor mõtiskleb seekord taastuvenergia võimaluste üle: Eesti tulevik võib olla tuuleenergia kasutuselevõtmine. Kallis elekter kütab kirgi, lahendust on ruttu vaja ning meil on võimalus olla “võitjate poolel”.
Ei ole mõtet raisata aega kalli elektrihinna ja heitmete kvootide üle kirumisele, vaid asuda kiirelt taastuvenergia tootmist edendama.
Elektri hind ei peaks tunduma teemana, mis uudisteportaalis enim klikke kogub, ent just sellest on viimasel ajal olnud juttu küllaga.
Põhjust elektri hinnast rääkimiseks on andnud hind ise. Nimelt on elektri megavatt-tund (MWh) maksnud lausa 145 eurot põhjamaade elektribörsil Nord Pool (keskmiselt).
Et veel sel kevadel kõikus elektri MWh hind 30-40 euro vahemikus, siis on ärevust mõistagi küllaga. Vaadates Eesti tarbijahinnaindeksit, siis on energial, sh elektril, leibkondade eelarvele arvestatav mõju.
Ainuüksi elektrienergia komponent tarbijahinnaindeksis on umbes 3%, mis on tarbijakorvi kuuluvate arvukate kaupade ja teenustes seast üks suurimaist.
Elektri hind mõjutab kaudselt kõigi kaupade ja teenuste lõpphinda, sest nende valmistamine, transportimine, ladustamine ja pakkumine hõlmab ka elektrienergia kasutamist.
Hinda kergitab taastuvenergia nappus
Avatud turul mõjutavad elektri hinna kujunemist erinevad komponendid, ja põhjuseid hinnatõusuks leiab nende seast küllaga.
Alustuseks on kasinaks jäänud taastuvenergia tootmine. Kuum ja kuiv suvi sobis puhkamiseks, kuid kahandas Põhjamaades hüdroenergia tootmiseks vajalikke veereservuaare.
Samuti on ebasoodsate ilmaolude tõttu jäänud tavapärasele alla tuulegeneraatorite tootmisvõimsus. Vähemalt sama halb on seis fossiilsete kütustega – nimelt on toorainete hinnaralli najal kivisöe hind aastaga üle 200% ja maagaasi pea 500% kasvanud!
Kui tuule- ja hüdroenergiat napib, tuleb energia tootmiseks paratamatult ahju ajada fossiilseid kütuseid, mis on omakorda kergitanud CO2 heitmekvoodi hinda.
Ja mitte vähe – kui aasta alguses maksis luba ühe tonni CO2 emiteerimiseks 30 eurot, siis nüüd rohkem kui 60 eurot.
Süsinikuheitme maksustamise eesmärk on muuta keskkonna jaoks kõige puhtam tootmisviis kõige odavamaks lahenduseks ka tarbija jaoks.
Olukorras, kus „puhtaid“ tootmisvõimalusi napib ei pruugi sellest aga kuigi palju kasu olla. Eesootavaks talveks prognoositakse energiatootmise erilist „räpasust“, kuna kõigi eelduste kohaselt saab kivisüsist peamine allikas energia ammutamiseks.
Reeglina eelistataks energiatootmises kasutada väiksema süsinikdioksiidi heitmega maagaasi, ent selle varud ei ole sügise alguseks olnud nii madalad viimased 12 aastat.
Madalate varude põhjuseks on tavapärasest väiksem Venemaa gaasitarne. Tugeva globaalse nõudluse tõttu ei ole samuti õnnestunud varusid täita LNGga, mis on sel aastal liikunud rohkem Aasia suunal.
Äraspidisel kombel võib CO2 emissioonilubade ja seega ka elektrienergia hinda alandada sündmus, mis Eestile välispoliitilises plaanis sugugi nii meeltmööda pole – Nord Stream II valmimine.
Tööd sellega on praktiliselt lõpetatud, kui aasta lõpus soodne gaas Euroopa poole hakkab voolama, vähendab see söe tarbimist ja laseb seeläbi auru välja ka CO2 kauplemissüsteemist.
Viimane aeg keskenduda keskkonnasäästlikule tootmisele
Kuigi Nord Stream II valmimine võib CO2 heitmelubade hinda lühiajaliselt allapoole tuua, siis pikemas vaates on olukord pigem vastupidine.
Suurem kivisöe kasutamine eesootaval talvel tähendab ka seda, et süsiniku õhkupaiskamise hind edaspidi veel rohkem kasvab.
Nimelt on süsinikuemissioon aastani 2030 piiratud kindla kogusega ja tänane suur süsinikuheide tähendab, et seda enam tuleb selle arvelt kokku hoida tulevikus.
Euroopa rohepöördekava on võtnud varasemast veelgi ambitsioonikama eesmärgi kahandada võrreldes 1990. aastaga CO2 heitmeid 2030. aastaks 55% võrra.
Taastuvenergia osakaal tootmises peab samaks aastaks jõudma 40% tasemele. Võrdluseks jäi Euroopa CO2 emissiooni tase mullusel koroona-aastal 1990. aastale alla 32% võrra, kuid käimasoleva majanduse tõusulaine tõttu ei saa see number tänavu kaugeltki nii ilus olema.
Proovime olla võitjate poolel
Muidugi on rohepöörde protsessil ka võitjad. Juba täna tehakse suuri investeeringuid nii taastuvenergia vallas kui tööstuse CO2 jalajälje vähendamiseks.
Kui siiani on see olnud mõõdukalt kasumlik tegevus, siis 60-eurose kvoodihinna juures on tasuvusarvutused juba märgatavalt paranenud. Kui CO2 kvoot jõuaks 100 euro juurde, võiks roheinvesteeringutest saada tõeline kullakaevandus.
SEB analüütikute hinnangul tuleks Euroopa kliimaeesmärgi täitmiseks ainuüksi energiatootmisse investeerida igal aastal suurusjärgus 200 miljardit eurot. Paljude jaoks on see oht, ent paljudele ka võimalus. Ka Eestis peab sarnaselt mõtlema.
Kuigi valimiste eel kasutavad poliitikud igat võimalust ronida püünele võitlema, siis valikuid Eestil tegelikult ju ei ole – kliimasoojenemine on fakt nagu ka Euroopa avatud kvoodisüsteem ja energiaturg.
Virisemise asemel tuleb astuda kiireid samme taastuvenergia tootmisvõimsuse suurendamiseks. Eestil on suur luksus võrreldes nii mõnegi teise riigiga võrreldes, mitte sõltuda ülemäära energiaintensiivsest tööstusest.
Samuti on Eestil väga head looduslikud tingimused näiteks tuuleenergia tootmiseks. Hetkel pole kahjuks enam aega lõpututeks aruteludeks ja keskkonnamõju hindamisteks – aeg on investeerida.
Tehnoloogiasektoris on eestlastel õnnestunud olla tõeliselt edukad. Ehk aitab praegune aeg sündida ka sama edukatel roheettevõtetel. Tuuleenergia võiks olla Eesti tulevik.
Loe tuuleenergia tulevikust rohkem siit.
Kaanepilt: Ylle Tampere
