Oktoobris möödus aasta Sindi paisu lammutustööde alustamisest. Tänaseks on langenud paisu kohal elujõus kärestik, millest tunnevad rõõmu nii kalad kui ka veesportlased. Sindi linnakese pargid, eklektiline arhitektuur ja moodne väliujula meelitavad kohale üha rohkem siseturiste.
Kui tormisel ja vihmasel puhkepäeval kamina ees pleedi mähituna raamatut lugeda ei taha, on võimalus istuda sooja autosse ja teha üks päevareis seni nägemata kohtadesse.
Meie sõiduvahendiks oli seekord Kia tuttuus krossover XCeed, 1,6-liitrise bensiinimootoriga, automaatkastiga tippvarustuses auto. Olime kolmekesi pluss Kollane Koer, kellele vooderdasime spetskatetega pesa, et hiljem karvu alusmattidest välja katkuma ei peaks.
Sindi linnake jääb Pärnust vaid 14 kilomeetri kaugusele. Lanksaare raba ja Pärnu jõe vasaku kalda vahele jääva tööstusasula keskmeks oli kuulus Sindi kalevivabrik, millest tänaseks on jäänud vaid mälestus ja varemed, mis suures osas on muinsuskaitselise väärtusega.
Sõit Tallinnast Sinti kestab umbes poolteist tundi. Saime teekonnal tõsist tormituult ja tugevat vihma, kohapeal Ilmataat siiski leebus ja saime teha väikese jalutuskäigu mööda paisu tagant pääsenud jõe kallast ja parke.
Vastuoluline Sindi pais
Viimasel kümnendil on palju räägitud Sindi paisust ja selle keskkonnamõjudest: aastal 1834 valminud ajaloolist paisu, on mitu korda ümber ehitatud, viimast korda aastal 1976.
Pärnu jõe suudmest 14 km kaugusel asunud pais mõjutas loodusrikkust, blokeerides rändel olevatele kaladele 90% Pärnu jõestikus asuvatest kude- ja elupaikadest.
Sellest, milline oli jõgi enne paisu ehitamist, on säilinud vähe andmeid. 1937. aastal, päev enne kohaliku raekoja avamist tegi Pärnu Päevaleht pika ülevaate Sindi alevi kohta:
”Veel 110 aastat tagasi lendasid Taali, Sindi ja Pustuski mõisa vahelisel sool haigurid ja jõekaldal padrikus hulkusid metsloomad.
Inimesel polnud tollal sinna asja. Ja Pärnu jõgi – see kuivas põuastel suvepäevadel sääraseks nireks, et üksik karjapoiss end lõbustas jõest üle hüppamisega, kasutades selleks keset jõge torgatud teivast. See oli Sindi, siis kui ta veel polnud Sindi – Eesti omapärasemalt arenenud tööstusasula.“
Sindi vabriku rajaja, Johann Christian Wöhrmann otsustas paisu ehitada, sest siin oli pehme lubjavaba vesi, jõe kaldas leidus rasvast savi ja valitud asukohas oli piisav ka vee kukkumise kõrgus.
Kukkuv vesi tõotas paisutamisega anda tõhusa jõuallika vabriku käivitamiseks: sellal käivitas kogu masinaparki vesiratas, millega veorihmade abil olid ühendatud ülejäänud masinad.
Mis puutub vee kukkumisse, siis oli Sindi kohal tõenäoliselt üks kärestik, nagu neid Pärnu jõel rohkesti esineb. Pärnu jõe üldlangus on 76 meetrit, mida kasutati kogupikkuses väiksemate tööstuste käitamiseks turbiinidega: veskid, villavabrikud ja saeraamid said veest oma jõu.
Kalevivabriku kavatsus, rajada 5,5 meetri kõrgune tamm tekitas 19. sajandil kohalikes talupoegades vastuseisu: kardeti, et ülespaisutatud vesi uputab madalamad põllu- ja karjamaad ning veskite paisud, tamm ise aga saab ületamatuks tõkkeks kalade, paatide ja palgiparve teel.
Tamm, ehkki plaanitust üle kahe korra madalam, ehitati valmis ja maksti selle eest ka valuraha, aga kurtmine ei lakanud.
Carl Robert Jakobson on 1876. aasta 14. märtsil Pärnu Eesti põllumeeste seltsi protokolliraamatus kirjutanud nii:
”Suure Pärnu jõe ääres, kus paarikümne aasta eest tagasi pered kalapüügist elasivad ja rikkaks saivad, ei ole enam kalapüügist juttugi. Mitmed kalaseltsid on peaaegu täitsa ära kadunud ja tõised on kadumas.
Sindi vabriku tamm Pärnu ligidal, kes kõrgelt läbi terve jõe läheb, ei lase merekalu ülesse kudemise paikadesse minna ja jõekala pojad tapab linavesi ojades kõik sootumaks ära.“
Pikemalt saab Sindi paisu ajaloost lugeda 2015. aasta 9. juuni Pärnu Postimehest.
.jpg)
Autor: Kristian Pikner. Allikas: Wikipedia
Sindi paisu lammutamine
Nullindate algusest on Sindi paisu lammutamine uuesti päevakorral olnud. 2012. aastal kirjutas hüdrobioloog Tauno Jürgenstein Pärnu Postimehes pikemalt paisu mõjust kalade rändele ja põhjendas, miks pais tuleks ära lammutada.
2018. aasta oktoobris alustatigi lõpuks Sindi paisu lammutamist. Algul läks asi üle kivide, sest jõgi kuivas nireks ja mitmed majapidamised jäid kaevuveeta.
Aasta hiljem on pilt aga säärane nagu see võis olla 200 aasta eest –sügiseses suurvees mäslev kärestik, mille voolus liiguvad kalad täpselt nii, nagu nad soovivad. Kohalikud ja linna külastavad turistid on rahul.
https://www.instagram.com/p/B4E8wwDJPQJ/
Üks väärt spordi-ja puhkeala juures
Sindi paisu lammutamine ja sellega kaasnevad tööd kestavad ligi kaks aastat. 2018. aasta septembris alanud ning 2020. aasta lõpuni kestvate ehitustöödega on jõutud sinnamaale, et pais on lammutatud, vana väliujula saanud uueks ning kärestiku rajamine jätkub sügisese suurveega võidu.
Pool kärestikust on tänaseks valmis ja seda saab kaldalt vaadelda. Kärestiku valmimisel rajatakse paisu vanast asukohast allavoolu kudealad, tehakse lõplik kaldaalade planeerimine ja haljastatakse ümbrus.
Täna saab Sindi paisu endises asukohas juba süstatada, paarsada meetrit edasi on tuttuued avabasseinid, kus suvekuumas ujujate kõrval on ka talisuplejatel suurepärane aastaringne ujumiskoht.
Keskkonnaagentuuri projektijuht Külli Tammur ütleb, et aastakümneid tulutult seisnud paisu lammutamine on toonud juba oodatud tulemusi, sest teadlaste hinnangul ning kalurite kogemustel on kalu nähtud jõelõikudes, kuhu nad varem ei pääsenud.
“Kärestikku käiakse niisama uudistamas, aga igal nädalavahetusel on jõel ka süsta- ja kanuusõitjad. Projekti järel paraneb oluliselt ka inimeste ligipääs jõele – varem võsastunud kallasraja asemele tekivad jalgteed, mida mööda liikumine on igaühele jõukohane.”
Kõik paisu lammutamisest mõjutatud majapidamised saavad projekti kulul uued kaevud. 28 kaevu ongi valmis, ülejäänud kümne osas on kokkulepped tehtud.
„Suvine madalvesi ning teist aastat järjest väga sademetevaene suvi tekitas inimestes kartusi, et ühes paisuga kaotati ka Pärnu jõgi. Kahjuks või õnneks ei ole inimesel sellist võimu, et jõe veehulkasid tekitada või kaotada, ning värsketelt piltidelt on näha, et Pärnu jõgi on täpselt niisama veerohke ja võimas, nagu ta alati on olnud,“ selgitab Tammur.
„Kudema suunduvaid lõhesid pildile jäädvustada ei ole kahjuks õnnestunud, kuid ehitajad ja kalurid, kes siin päevast päeva platsis, on ülesvoolu rühkivaid lõhesid näinud korduvalt,“ lisab Tammur. “Kevadel kihas kogu töömaa ümbrus kuderändel olevatest vimbadest.”
Ajaloohuvilise meelispaik
Oleme oma proovisõitudel praktiseerinud põhikooli loodusainete ja ajaloo ning inimeseõpetuse integreerimist n-ö päriseluga: käinud käega katsumas Balti klinti, teinud selgeks, mis vahe on kuusepuul ja lehmal jne.
Pärnust mitte kaugel on võimalus teha lapsele rännak läbi Eesti ajaloo: alustades Sindist 2 km mööda Pärnu jõge ülesvoolu, Pulli (Kunda kultuuri) asulast, seejärel tehes hüppe tööstusrevolutsiooni aegadesse, ja sealt nõukogude aja kaudu tänapäevani välja.
Sindi atmosfäär on eriline, sarnast aguliromantikat kohtab mujal harvem. Siin on pitsilised tsaariaegsed puidust majad kõrvuti stalinistlike kolehoonetega, eramurajoonis kohtab näiteid esimese Vabariigi-aegsetest villadest üheksakümnendate lollideküla parimate paladeni.
Eri ajastute arhitektuurikihistused, mis üksteisest lahknedes ja ootamatult taas põimudes võluvad juhukülalist ja kõnetavad teadjamat pikemalt.
Sindis oleme teab-kui-mitmendat-korda, sest nagu öeldud, on linnakese õhustikus midagi säärast, mida mujal ei kohta.
Kasvõi see fakt, et 47 hektaril on koguni 23 parki ning mööda Pärnu jõe kallast jalutades jõuab üksteise järel läbi käia nii Kirikupargi, Sõpruse pargi kui ka Dendropargi vähem kui paari tunniga. Eriti kevadel ja sügisel on siin hullumeelselt ilus.
Haljasalade rajamist alustati 1834. aastal, pärast kalevivabriku valmimist. Välismaalt saabunud spetsialistide hulgas oli ka väljaõppinud aednik.
Asula planeering nägi ette nii hoonete ja teede kui ka parkide asetuse. Hollandist siia toodud pärnadest istutati kolm alleed ning rajati kolme hektari suurune park.
19. sajandi keskpaigast ja teisest poolest on pärit Kiriku, Vabriku, Hirveaia, Kooli ja Klubi pargi vanemad puud, samuti mitmed alleed.
Kui nüüd kujutada ette aega aasta-kahe pärast, võib arvata, et linnake lööb taas õitsele: tulevane promenaad jõe ääres valgustatakse ja jääb jalakäijate ning ratturite pärisosaks. Supelsaksad, kellele väliujulast väheks jääb, võivad Pärnu biitši peale lebotama minna.
Kohvikuid, söögikohti ja kauplusi Sindis üleliia palju ei ole, aga sedamööda, kuidas lisandub uusi ettevõtteid, on siia tulemas ka uusi inimesi, kelle nimel tasub pingutada. Sindis elab praegu pisut alla 4 000 inimese, suur osa neist käivad tööle Pärnusse, seega potentsiaali kohapealse kogukonna arendamiseks on piisavalt.
Video: Sindi paisu lammutustööd
Seda, kuidas on Sindi paisu lammutustöödega edenetud, näeb ülal keskkonnaagentuuri videost. Seal on kokku võetud viimase kolme kuu ehitustööd.
Näha on valminud kärestikku erinevate vee vooluhulkade juures. Septembri lõpus oli jõe vooluhulk koondunud Sindi – poolsesse kaldasse madalvee voolusängi ning kärestik oli poole ulatuses paljastunud.
Oktoobris aga on kogu kärestik üle ujutatud. See on vastuseks kahtlejatele, kes ei mõistnud, milleks kärestik nii lai ehitada – ka kevadine ja sügisene suurvesi peab sealt läbi mahtuma, kaldalolevaid ehitisi ja ettevõtete vara kaasa viimata, samuti uhtumata ära kaldaid endid.
Valmiva kärestiku tööpõhimõtte on selline, et madalveeperioodil koondub kogu jõe vooluhulk Sindi-poolsesse madalvee voolusängi ning vooluhulga suurenedes hakkab jõgi kärestikku üle ujutama.
Ehitustööde järgselt ning madalvee ajal näeb Sindi kärestik välja nagu suur kiviväli; paari aastaga teeb loodus oma töö ning moodustub taimestik.
Kui ette kujutada, milline võiks olla pilt Sindis mõne aasta pärast, vaadake kärestikust allavoolu jäävat jõekallast – pajud ja veetaimed leiavad kiiresti endale sobiliku kasvukoha ka valmival kärestikul.
