Liiklusuuringute spetsialist, Maanteeameti teooriaeksami uute küsimuste koostaja Juri Ess tõdeb, et roolis nutisõltlaseks saamine on tänapäeval tehtud lihtsaks. Autokoolist tulija on alguses korrektne, aja jooksul aga õpib trikid selgeks. Kuidas roolimobiilikuid ravida?
Kõrvaliste tegevuste teemat käsitletakse autojuhiõppes liiklusreeglite ja -ohutuse kontekstis. See on vaid üks teemadest, mida läbitakse autokoolides.
Õppekava on mahukas ning õpetaja kulutab igale teemale täpselt nii palju aega, kui võimalik on. Kui käsitleda kõrvaliste teemade probleemi ja teisi teemasid detailselt, kujuneks autokooli kursuse pikkuseks vähemalt pool aastat, mis oleks vastuolus tulevaste juhtide ootustega.
Seepärast otsitakse kompromissi ja rõhutatakse kõige tähtsamaid ja keerulisi teemasid, nagu näiteks ristmike läbimine.
Eeldan, et summaarsed kulutatakse kõrvalistele tegevustele B-kategooria algastmekoolituses kõige rohkem 5 – 6 minutit loenguaega.
Seda aega võiks olla rohkem ja rõhuasetus võiks olla ohu ja võimalike tagajärgede teadvustamisel, et tekiksid seosed ja noor juht saaks aru, mis juhtub kui ta teeb seda või teist.
Lühidalt: kõrvaltegevustest roolis räägitakse küll, kuid suhteliselt vähe. Nii Liikluslab’i „Nutikates testides“ kui ka Maanteeameti teooriaeksamil on vastavaid küsimusi.
Üldiselt teab autokooli lõpetanu vastavaid liiklusreegleid ja teab ka, miks on kõrvaltegevused ohtlikud. Suure tõenäosusega esialgu väldib algaja juht kõrvaltegevusi roolis, seda põhjusel, et ta ei tunne end liikluses väga kindlalt.
Samas kogemuslikult võin öelda, et algajate juhtide eeskujulik käitumine ei säili kaua – liikluskeskkond ja teiste juhtide eeskuju hakkab avaldama oma mõju. See puudutab muu hulgas ka kõrvaltegevusi roolis.
Roolis nutisõltlaseks saamine on tehtud lihtsaks
Ühelt poolt on suur osa kaasaegseid autosid varustatud “käed vabad” seadmetega, samas kaugeltki mitte kõik – mootorsõiduki keskmine vanus Eestis on üle 12 aasta.
Seega ei ole käed-vabad-seadme kasutamine autos sugugi nii iseenesestmõistetav, kuigi need, kel seda auto varustuses ei ole, saaksid soetada vastava seadme ka eraldi.
Üks aspekt, miks siiski eelistatakse autos telefoni kasutada, on osa vabakäeseadmete nõrk kvaliteet ja asjaolu, et kui autos on kaassõitjaid, siis ei paku vabakäeseade kõne privaatsust.
Selle tulemusena hoiab autojuht telefoni käes nii käed-vabad seadmega varustatud kui ka sellega varustamata autodes.
Iga sõidukijuhi jaoks on telefoni kasutamise põhjus erinev ja ehkki teatakse, et see võib olla ohtlik, on õigustusi lihtne leida.
Mõni räägib autos telefoniga, sest peab vastama töökõnedele. Teine räägib, sest on ülekoormatud ja teist aega helistamiseks tal lihtsalt pole. Kolmandal on roolis lihtsalt igav, jne.
Põhjused, miks roolis kõrvaliste asjadega tegeletakse
- autojuht ei teadvusta tegelikku ohtu
- kahjuks nakatab teiste juhtide eeskuju
- juhil on nutisõltuvus
- vahelejäämise risk on väike
- autos on lihtne “oma asjadega” tegeleda
Ma tooksin välja kolm peamist põhjust, miks roolis kõrvalised tegevused on nii tavalised: autojuht ei teadvusta tegelikku ohtu, mis kaasneb roolis kõrvaltegevustega, juhil on nutisõltuvus ning vahelejäämise risk on väike.
Nutisõltuvusse sattuda on lihtne. See on samasugune pahe nagu suitsetamine või alkoholi liigtarbimine, millest vabanemiseks tuleb teadlikult vaeva näha.
Tee üks katse ja veendu, et roolis ei saa mitut asja hästi teha
Lihtne lahendus oleks liiga lihtne
Inimestele meeldivad lihtsad lahendused. Näiteks karmistame trahvid. Kuid nii see ei tööta. Igasugune „lihtne“ isoleeritud meede ei ole efektiivne, vaja on komplekslahendust, mis muudaks inimeste hoiakuid.
Hoiakuid muutev lahendus võiks hõlmata nii politseitöö tõhusust kui ka aktiivset selgitustööd. Kaasa aitaksid ka moodsad tehnilised lahendused nagu näiteks telefoni kasutamist fikseerivad kaamerad.
Autokoolides võiks õppuritele ette näha vastava praktikumi (näiteks simulaatoril). Variante on palju, tuleb neid kombineerida leida lahendus, mis töötab kõige efektiivsemalt.
Hoiakute muutmine on pikk protsess
Selge on see, et liiklejate hoiakud ei muutu päevapealt. See on küllaltki pikk protsess, kuid muutus on võimalik.
Üks hea näide on turvavööde kasutamise iseenesest mõistetavaks muutumine: kui 2000. aastal oli turvavööga tagaistmel kinnitatud vaid 10% lastest, siis aastal 2011. oli neid juba üle 95%.
Hoiakute muutus võttis rohkem kui 10 aastat, seega kui me soovime tulla kõrvaltegevuste probleemiga toime, tuleb aktiivselt tegutseda juba täna.
Kaanepilt: Pixabay
