Ylle Rajasaar on kogenud autosõitja ja tunneb neljarattaliste hingeelu paremini kui keskmine inimene. Oma kogemuse pealt saab ta kinnitada, et soomlaste uuringul on tõepõhi all: juhtub autoga ootamatult midagi, läheb esimene appikarje mehele. Ka temal.
Et kõik ausalt ära rääkida… olgu siis nii. Läksin ühel õhtul sõbrannale appi “ühte asja korda ajama” – naistel on mõnikord sääraseid käike, mis ainult naiste teada jäävad – proszę, polska prostytutka.
Kohtusime linnaserva kaubanduskeskuse parklas, jätsime sõbranna Volvo ootele ja sõitsime mul testis oleva Poola numbritega Renault Rafale-ga sihtkohta.
Intermetso: Rafale on täiesti imetore auto, ostaksin silma pilgutamata kui nii palju raha – umbes 50 000 eurot oleks. Eriti rõõmustavad mind “sangad” uste kohal, mis tähendab, et rooli saab minna ka ühe jalaga autojuht (automaatkastiga ei olegi vaja kahte jalga) ning autosse võib istuda ka seljast kange vanur. Harjumuspärased riputuskonksud tagumistel sangadel puuduvad, seega tuleb villase mantli või piduriiete riputamiseks riidepuu kaasa võtta. Või siis osta mõnest odavast kodukaubamajast sobivad riputuskonksud.
Kapotialuse auramist tuleb tõsiselt võtta
Volvo sai meid parklas oodata umbes 40 minutit. Vahepeal oli hakanud vihma ladistama. Sõbranna märkas, et auto kapoti kaassõitja-poolsest nurgast tõuseb auru. Mina olin täiesti veendunud, et vihm ja külm ja kuumad pidurid – aur on tavaline nähe ja sõidukil pole midagi viga.
Jalutasin muretult Volvoni, katsusin pidurikettaid – need olid jahtunud. Auru immitses mootorikatte pragudest silmnähtavalt. Äkki mootor veel jahtumata!?
Avasime kapotikaane. Moodsa auto moodne mootor on pea täies ulatuses kaetud. Hetkeks olin nõutu, sest ei osanud kohe tuvastada isegi õlivarda asukohta. Katted olid jahedad, aga vasakul ülemises nurgas olid torud ja mulle tundmatud vidinad kuumad. Ja see tegi murelikuks. Otsustasin helistada… mehele.
Esimene appikarje läheb tõepoolest mehele
Oleme sõbrannaga mõlemad vabad naised, ehk siis abikaasat, keda soome uuringu põhjal naised esimesena telefonitsi appi kutsuvad, pole meil kummalgi. Mõlema tutvusringis on õnneks mitmeid mehi, kes tehnika ning isetegemisega sõbrad.
Valisin Veli Rajasaare numbri – viimastel aastatel jagab mees end töö ja pere ning hobiautonduse vahel ja kui mõnikord kohtume, on tal püksipõlved garaažis roomamisest õlised. Põhitööna testib ta uusi autosid ning nii arvasingi, et paari aasta vanuse Volvo trikid näeb ta telefonitsi läbi.
Veli esitas rea küsimusi, mõtles siis veidi ja palus mul mootorit eri kohtadest katsuda ja nuusutada. Jah, kerge magus lõhn oli õhus juba siis kui kindla veendumusega, et autol pole midagi viga, selle juures jalutasin.
Asi selge, magusalt lõhnab jahutusvedelik. Veli palus järgmisena kontrollida jahutusvedeliku paisupaagi seisu – kas midagi on veel alles? Vedeliku temperatuuri polnud ligi tunni järel enam mõtet vaadata ning sõbranna ei leidnud ka pika otsimise peale menüüdest temperatuurinäidikut üleski. Liiatigi, kui süsteemis vedelikku enam pole, ei saa näidiku järgi ka aru, kas mootor kuumenes viimase sõiduga üle või mitte. Seega: kork maha!
Toimetaja märkus: jahutussüsteemi korgi maha keeramisel tuleb olla üliettevaatlik, sest süsteemis on rõhk. Üles soojenenud mootoriga auto puhul viskab see pahvaka kuuma jahutusvedelikku näkku, kuid õnneks oli Volvo maha jahtunud.
Jahutusvedeliku paaki otsisin ma päris tükk aega. Veli soovitas, et vaata sinna, kus torud tulised on. Leidsingi mootoriruumi vasakust (ikka veel soojast) ülanurgast pealt võetava katte ning selle alt jahutusvedeliku paagi korgi, mille maha keerasin – selgeltnägijal Velil oli õigus, jahutusvedelikku oli paagis vaid põhja peal.
Nüüd oli aeg juhendaja näpunäidete järgi teha võimlemisharjutusi. Kummardusin auto alla vaatama ning lasin põlved päris lõnksu, et tuvastada vihma ja erineva viskoossusega vedelike toonierinevust. Jah, ma nägin, kuis paagist lekkis asfaldile veest tihedama konsistentsiga vedelikku.
Kasko ja puksiir
Meie nõustaja ütles, et lühema teekonna korral kannataks jahutusvedeliku paaki kallata tavalist vett ja autoga koju või töökotta veereda, jälgides pingsalt jahutusvedeliku temperatuuri ning vajadusel seisma jäädes, jahutades ja vett paisupaaki juurde kallates. Kuuldes aga, et sõbrannal on koju 60 km, soovitas Veli otsida välja kasko lepingu, lugeda läbi tingimused ning helistada puksiirile või autoabile, mille leping tagab.
Nii tehtud saigi. Puksiir jõudis pooleteise tunniga, aga meil polnud vaja teda ootama jääda, sest võtmed saab jätta kokku lepitud kohta ju. Sõbranna sai hakata kasko pabereid täitma ja organiseerima kojusõitu.
Puksiir toimetas Volvo remonditöökotta, kus jahutusvedeliku paak korda tehakse ning ilus elu läheb edasi. Me sõbrannaga itsitasime – mina muidugi rohkem, tema ehk mitte nii väga – et lisaks pere- ja hambaarstile, juuksurile, juristile ning ehitajale peab sul olema vähemalt üks mees, keda appi hüüda, kui auto katki läheb.
Aga mis vidin see on!?
Samal ajal kui ma Velile seletasin, mis Volvoga juhtus, kostis kõrvalt plumps! ja minust veeres mööda vidin – must ja läikiv. Veeres Rafale serva alla, kust selle välja õngitsesin. Sõbranna oli veendunud, et Volvo viskas midagi küljest ära ja nüüd laguneb kogu auto sinnasamma. Mina jälle mõtlesin isekeskis, et hissans! kas nüüd annab Rafale ka kaastundest otsad!?
Teiselpool telefoni sattus Veli korraks segadusse ja palus, et tegeleme üks asi korraga. Kui jahutusvedelikuga asjad ühel pool ja puksiir tellitud, palus ta vidinast pildi saata. No ma tegin lausa videokese.
Abistaja arvas kohe, et vargamutter, kuid võttis hetke kontrollimisaega ja küsis omakorda oma mehaanikust sõbralt vidina kohta üle – kas tõesti võib Volvo ka kusagil jahutussüsteemis korgina midagi sarnast kasutada. Samal ajal palus mul üle kontrollida, kas Volvo ja Renault’ velgede vargamutrid on olemas. Olid.
Kui korraks tundus, et tegu pole turvapoldiga, siis pärast nõu pidamist jõudsid mehed teiselpool traati siiski üksmeelele, et tegu on nn vargamutriga, ainult et millisele sõidukile see kuulub, pole teada. Tänasin Veli ning ütlesin, et võtan leiu kauniks mälestuseks kaasa. Annan selle abistajale tänutäheks.
Aga kui meest ei saa kätte või teda polegi?
Küllap lugeja mõistab, et “mees” on koondnimi kellelegi, kes teab autodest (oluliselt) rohkem kui sa ise. Mina näiteks olen tihtipeale see inimene, kellele helistatakse, kui vaja valida uut autot. Ja see on tore, natuke nõu anda, ehkki enamasti on see nõu ikka väga üheülbaline, tulenevalt minu eelistustest. Ja kogemustest.
Kui siiski juhtub, et auto läks katki ja helistada pole kellelegi, võib rahumeeli selle vahelülita asjatundlikult ise edasi pusida: uuel autol on peal kaskoleping – eeldan, et kasko on tehtud isegi juhul kui auto on välja ostetud – elu on näidanud, et vabatahtlikust kindlustusest on abi. Lepingus on kenasti kirjas, kuhu ja kellele helistada või kirjutada kui midagi on juhtunud. Nii tehagi.
Nagu näitas meie kogemus, on mõistlik igasugu “võibolla jõuan pärale” iseabide asemel võtta ühendust oma remonditöökojaga, mis margi hingeeluga kursis ning võimalusel transportida sõiduk turvaliselt remonti.
Kindlasti tuleb intsidendist teha pildid, sest kasko tahab juhtunu kirjeldust ja fotosid. Õnneks klõpsisin fotosid – haistes toredat lugu – ja need sai saata kindlustusele.
Edasi las toimetavad asjatundjad. Nemad panevad ka lõpliku (ja õige) diagnoosi. Remondimehele võib – aga ei pea – oma arvamust jagama. Piisab kui selgitada olukorda ja küsida, kuidas käituda.
Appikarje ainus mõte on ju selge: “Auto läks katki, tehke kohe korda!” Ja et appi hüüdmine üksnes naiste asi pole, seda kinnitavad juba märksa uuemad uuringud. Mida keerulisemaks ja “ise mõtlevamaks” autod, seda rohkem hüüavad abi ka mehed. Ise tehtud, hästi p…es.
Toimetas Veli V. Rajasaar. Fotod: Ylle Rajasaar
