Sõidukite otsasõidud suurulukitele on vaatamata ennetusmeetmetele jätkuvalt suur oht liikluses – kõige traagilisemate tagajärgedega on põdraõnnetused. Soome metsandusekspert Antti Savolainen pakub kokkupõrgete vähendamiseks välja lihtsa lahenduse: asendada kuusikud kaasikutega. Kas teeäärsed kaasikud oleksid ka Eestis teema?
Põdraõnnetused on Põhja-Euroopa teedel tõsine probleem, eriti hämaral ajal ning kevad- ja sügisperioodil. Soome metsandusekspert Antti Savolainen pakub välja uudse, kuid looduslähedase lahenduse: asendada teeäärsed kuusikud kaasikutega.
Kuusik vs. kaasik: nähtavuse küsimus
Savolaineni sõnul on kuusikud tihedad ja madalate okstega, mis piiravad nähtavust teelt metsa. See raskendab autojuhtide võimet märgata teele lähenevat põtra. Kased seevastu kergitavad oma alumised oksad, võimaldades paremat nähtavust, jättes autojuhile rohkem aega reageerimiseks.
Savolainen soovitab kehtestada reegli, et kuuski ei tohiks istutada lähemale kui 10–15 meetrit teest. Kased mitte ainult ei paranda nähtavust, vaid võivad ka vähendada põtrade tekitatud metsakahjusid, kuna põdrad väldivad liiklusmüra ega satu sageli teeäärsetesse kaasikutesse.
Eestis on traditsiooniliselt teeservadesse istutatud kuuse- ja lehtpõõsahekke. Metsadest domineerivad männikud, segametsad, lehtmetsad. Teeäärsed kaasikud on levinud näiteks Ida-Virumaal. Peamiseks probleemiks meie maanteedel on teeservade võsastumine. Transpordiamet on kehtestanud korra, kuidas teeservi hooldada, kuid metsamassiivide puhul ettekirjutusi eraomanikele teha ei saa.
Erinevalt Soomest on Eestis paljude teede servades kraavid, millest ulukil üle tulemine on aeglasem ning autojuht peaks looma ka lihtsamini märkama ja kiiruse maha võtma. On ulukite eest hoiatav teemärgistus ja liiklusmärgid, valguslahendused, automaatsed hoiatussüsteemid – oleme selles osas oma põhjanaabritest kõvasti ees, kuid kui statistikat võrrelda, juhtub Eestis loomaõnnetusi rohkem kui Soomes.
Ulukiõnnetuste statistika Soomes ja Eestis
Soome Statistikaameti andmetel registreeriti 2024. aastal 12 864 ulukiõnnetust, millest 1 656 olid kokkupõrked põtradega. See on 141 juhtumi võrra rohkem kui 2023. aastal. Kõige rohkem ulukiõnnetusi toimus novembris, mis on kõrgeima riskiga aeg. Palju esineb ulukiõnnetusi mais ja juunis.
Eestis on ulukiõnnetused tõsine probleem. Transpordiameti andmetel on viimase viie aasta jooksul liiklusõnnetuste arv kasvanud 25% ning ulukiõnnetuste osakaal on suurenenud.
2024. aastal registreeriti Eestis 1 837 liiklusõnnetust, millest märkimisväärne osa oli seotud ulukitega.Põdrakokkupõrgete täpne arv ei ole avaldatud, kuid tendents on kasvav. Lisaks jäävad rataste alla aina rohkem ilvesed ja karud. 2025. aasta alguses on hukkunud koguni 30 ilvest – see näib hullumeelsena, paraku on tõsi.
EJS statistika on süsimust: igal aastal hukkub Eesti teedel kokkupõrkes sõidukiga rohkem kui 5000 suurulukit. See tähendab, et iga ööpäeva jooksul juhtub neid õnnetusi keskmiselt 15, ehk teisisõnu peaaegu iga tund leiab aset üks liiklusõnnetus suure metsloomaga. 5–6% kõigist kaskokindlustuse õnnetustest leiab aset kokkupõrkel metsloomaga.
Jahimeeste Selts alustas 2020. aastal projektiga “Ulukid teel”. Projekti eesmärk oli saada ette adekvaatne pilt, mis toimub meie teedel ja kas ulukiõnnetusi, sh suurulukitega õnnetusi on võimalik paremini ennetada. EJS initsiatiivil paigaldati maanteedele valgustõkke reflektorid. Siiski selgus, et valgusreflektorite tõhusus ei olnud kõrgema klassi maanteedel juhtumite ennetamiseks piisav, vaja on tõhusamaid (ja ka kallimaid) ennetusmeetmeid. Reflektoritest on abi teise klassi teedel ja kogujateedel.
Kas soomlaste idee võiks meid aidata?
Savolaineni ettepanek asendada teeäärsed kuusikud kaasikutega pakub huvitavat lähenemist, mis ühendab metsanduse ja liiklusohutuse eesmärgid.
Eestis on samuti probleemiks põdraõnnetused, eriti kevadel ja sügisel. Kuigi konkreetsed andmed teeäärsete metsade liigilise koosseisu kohta Eestis on piiratud, on teada, et nähtavuse parandamine teeäärsetes metsades võib aidata vähendada õnnetuste riski.
Lisaks on Eestis juba rakendatud meetmeid, nagu teeäärte niitmine ja võsaraie, et parandada nähtavust ja vähendada liiklusõnnetuste riski. Teeäärte niitmine ja võsaraie mitte ainult ei paranda nähtavust, vaid toetavad ka looduslikku mitmekesisust, luues liigirikkaid elupaiku.
Kuigi Eestis on juba rakendatud meetmeid nähtavuse parandamiseks teeäärsetes metsades, võiks kaaluda ka liigilise koosseisu muutmist, et veelgi vähendada põdraõnnetuste ja suurulukitega kokkupõrgete riski.
Koostöö metsanduse, liiklusohutuse ja looduskaitse valdkondade vahel on võtmetähtsusega, et leida tõhusaid ja jätkusuutlikke lahendusi põdraõnnetuste vähendamiseks.
Visuaalmaterjalid: Transpordiamet, EJS. Kaanepilt: Ylle Rajasaar