Koroonaaja piirangud vähendasid liiklussagedust, kuid mitte avariide ja õnnetusjuhtumite arvu. Kitsenduste lõppedes on liiklus kohati muutunud varasemast metsikumaks. Palusin Maanteeameti liikluseksperdil Villu Vanel olukorda laiemalt vaadata ning otsida võimalikke põhjusi, miks “vabaduse” saabudes olukord lappama läheb.
PPA igapäevased liiklusraportid on kõnekad: läinud reedel, 21. augustil tabati 1 narko- ja 21 alkoholijoobes sõidukijuhti. Päev hiljem võttis politsei rajalt maha 18 roolijoodikut.
Mõlemal päeval toimus hulk avariisid, kus keegi sõitis kellelegi ristmikul ette, jalgrattaga vastu sõidukit, autoga vastu posti või kraavi, kokku põrkasid elektritõuks ja auto jne. Õnneks neil päevil saadi vaid viga, mitte surma.
Hool ega hoobil pole olnud vahet
Maanteeameti liiklusekspert Villu Vane on sügavalt murelik: tänavune august näikse olevat kvintessents liikluse mustemast poolest. 12. kuupäevaks oli liikluses 7 hukkunut, 11 päeva jooksul toimus 7 surma toonud avariid.
“Üldpildis, võrrelduna varasemate aastatega ei olegi midagi justkui teisiti, kuigi oleks võinud olla. Suve alguses oli lootus, et ehk on liikluses ees pisut rahulikumad ajad, sest haigusepuhangu tipuajal vähenes liiklussagedus teedel pea kolmandiku võrra. Ja kui on vähem sõidukeid ja liiklejaid, on ka väiksem võimalus avariideks. Paraku meile seda rahu ei antud,” tõdeb Vane.
Kui võrrelda viimase viie aasta suvekuude statistikat, paistab selgelt silma, et kuigi sel suvel on avariide arvus toimunud väike vähenemine, siis surma on saanud sama palju inimesi kui mullu – aga august alles kestab.
Maanteeameti liiklusõnnetuste statistikamoodul võimaldab andmete võrdlemisel minna süvitsi ja vaadata seda, mitu sõiduki- või kergliikurijuhti või kaassõitjat on liikluses hukkunud. Suvi 2020 on võtnud üsna võrdselt kõiki.
Kriisiajal avariide arv vähenes, kuid rikkujate arv jäi samaks
“LKF andmetel oli tänavu viie esimese kuuga liikluses avariisid 27% vähem, kuid see ei ole ainuüksi COVID 19 mõju, sest meil ei olnud ka korralikku talve,” selgitab Maanteeameti liiklusekspert Villu Vane.
“Ja kuigi õnnetusi oli vähem, sest liiklussagedus langes, olid märgid, et asi on pahasti, sest kiiruseületajate arv jäi ju samaks, mis tähendas, et nende osakaal kõigi rikkujate seas kasvas. Sama joobes juhtidega. Nakrouimas juhte tabati samuti rohkem,” räägib Vane.”Eriti murettekitav on aga see, et kriminaalses joobes sõidukijuhtide arv kasvas 25%.”
Alkoholisisaldus alates 0,75 mg/l väljahingatavas õhus (alates 1,5 promillist) on kriminaalkorras karistatav. Narkootiliste või psühhotroopsete ainete “laksu all” mootorsõiduki juhil ei ole pääsu kriminaalmenetlusest.
Liikluses on tänavu hukkunud 40 inimest
Liiklusekspert Villu Vane nendib, et olukord liikluses on segane, kuid head selgitust, miks see nii on, tal kuskilt võtta pole.
“Suvi näitas, et piirangute lõppedes olukord ei paranenud, vaid läks veel kehvemaks. Asi kulmineerus augusti algusega, kus 11 päeva jooksul toimus 7 surmaga lõppenud avariid.”
Augustikuus toimunud raskete liiklusõnnetuste puhul on iseäralik seegi, et mingit ühisnimetajat neil ei ole: “Eks see on olnud suuresti halbade asjaolude kokkulangemine, ühist nimetajat neil avariidel ei olnud,” räägib Vane.
“Jaanuarist juulini – 7 kuuga – on inimkannatanutega liiklusõnnetusi toimunud 757 (2019: 807). Vigastatuid on 910 (2019: 1026), hukkunud on 33 inimest (2019 – 34 inimest).”
“Kui võtta arvesse ka augustikuu õnnetused, siis sel aastal on 36 liiklusõnnetuses hukkunud 40 inimest. Ehkki laias laastus on statistiline pilt sarnane, tuleb arvestada, et sel aastal on olukord erinev – vaatamata vahepeal tunduvalt vähenenud liiklussagedusele püsib liiklusõnnetuste arv pea samal tasemel,“ lisab ekspert.
Tänavu on rohkem olnud raskete tagajärgedega liiklusavariisid. Politsei statistikast selgub, et praeguse seisuga on avariisid 27 võrra mullusest vähem ja viga on saanud 96 võrra vähem inimesi, samas surmasid on ühe võrra rohkem kui eelmisel aastal samaks ajaks.
Villu Vane toob välja surmaga lõppenud avariide peamised põhjused: “Ega me kõiki põhjusi täpselt ei tea, aga esialgne uurimine näitab, et pooltel juhtudest on surmasaamine seotud turvavarustuse mittekasutamisega.”
Lahtine turvavöö, kiivrita või lohakalt kinnitatud kiivriga sõit, helkurita jalakäijad – kui teise ilma läinud inimesed võtnuks asja tõsiselt ja kinnitanuks vöö, kandnuks kiivrit, teinud end nähtavaks, on võimalik, et mõnigi neist oleks jäänud ellu.
“36-st raskest avariist kümne puhul oli võtmeteguriks joove ja kümnel kiirus. Suhtarve vaadates on seis sarnane eelmiste aastatega, kuid turvavarustuse kasutamise osas ollakse hooletumad,” teeb Villu Vane kokkuvõtte.
Head selgitust, miks olukord on kehv, ei ole
Liiklusekspert nendib, et ühtegi uuringut, miks just kriisiaeg ja selle järellainetus on Eesti liikluspildi nii kehvaks muutnud, ei ole kusagilt võtta:
“Ma ei oska öelda, miks on asjad halvasti, psühholoogidelt tuleks küsida, kas kriisil võib liikluskäitumisele olla mingi mõju. Olen ise liigeldes märganud, et viimasel ajal on arulagedat käitumist ja arusaamatuid ning ohtlikke manöövreid arutult palju. Võibolla on see kuidagi seotud, ma ei tea.”
Villu Vane tunnistab, et on mõttes tõmmanud paralleele möödunud sajandi üheksakümnendate algusega, kui Eesti taasiseseisvus:
“Toonane vabaduse eufooria kajastus selgelt liikluses. Näiteks 1991. aastal hukkus ligi pool tuhat liiklejat – jah, siis oli olukord teine, autosid oli vähem ja need ei olnud nii turvalised, aga on spekuleeritud, et vabanemisel oli inimestele mingi psühholoogiline mõju.”
Psühholoog: piirangute leevendamine avaldub liiklusraevuna
ROADPOLi andmetel kasvas karantiiniajal kõigis Euroopa riikides kiiruseületamiste arv, ainult Itaalias ja Ungaris oli olukord kontrolli all – seda ilmselt seetõttu, et täieliku “lukustamise” olukorras trahviti rikkujaid karmilt.
Keskkonnapsühholoog, tasakaalustatud eluviisi üks eestkõnelejaid UK-s, Lee Chambers tõdes Click4reg.co.uk lehele antud intervjuus, et koroonapiirangud, eriti aeg, kui neid järjest õgvendama hakati, on liikluskäitumisele vajutanud oma (kahjuks mitte positiivse) pitseri.
“Juba esimesed piirangute leevendamised tõid teedele tagasi rohkem autosid ning pead tõstis liiklusraev. Selle vastu ei saagi keegi teine peale autojuhi enda. Meie tänane reaalsus on ülerahvastatus teedel ning see tekitab juba eos stressi. Me ei suuda kontrollida teisi liiklejaid ja tulemuseks on agressiive liikluskäitumine,” rääkis Lee Chambers.
“See tunne, et oleme oma autosse suletud ega saa olukorda kontrollida, paneb meid irratsionaalselt käituma ja sellel võivad olla ettearvamatud tagajärjed kõigi jaoks. Kuna me ei saa üle autode lennata, siis on tunne, et end tuleb koguaeg kaitsta. Parim kaitse on aga rünnak,” lisas ta.
Tekib suletud ring: liiklusraev omakorda tõstab stressi, mille tulemusena tõusevad pulss ja vererõhk ning aju ei suuda enam vastuvõetud infot adekvaatselt töödelda. Pikemas perspektiivis võivad tekkida kõrgvererõhutõbi ja pole harvad ka juhud, kus raevus juht on saanud insuldi või infarkti. Ka kõik kroonilised hädad hakkavad tunda andma.
“See tõstab kortisoolitaset veres ja vähendab vastupanuvõimet teistele stressoritele, millega kokku puutume. Konfliktid laienevad inimsuhetesse ja rikuvad tervise, sest kui igapäevaselt puutume kokku liiklusraevuga, siis on ka stressitase pidevalt üle võlli,” selgitas psühholoog.
Ta soovitab mõelda, kas see kõik on seda väärt, et rooli taga närvitseda – eriti olukorras, kus nagunii ei ole midagi teha. Kui täna kannustab tagant hirm, et homme võidakse uuesti kehtestada piirangud, siis tasub meelde tuletada, et seda homset ei pruugigi tulla, kui täna iseend või kedagi teist vigaseks või surnuks sõidetakse.
Lee Chambers soovitab eneserahustamiseks – lisaks sellele, et tipptunde vältida ja võibolla asendada auto kas jalgratta või kergliikuri või ühistranspordiga – minna rooli tundega, nagu läheks tööintervjuule: “Seal tahate end alati ju kõige paremast küljest näidata. Tehke sama liikluses ja märkate peagi, et elu on jälle ilus.”
Kaanepilt: Ylle Tampere
