Miks pole Eestis ikka veel keskmist kiirust mõõtvaid kiiruskaameraid? Miks kiiruskaamerate tehtud trahvid ei võiks kajastuda rikkumiste registris? Kas kehva ilmaga on kaamerad “vait” ja trahve ei teegi? Vastavad Maanteeameti strateegilise planeerimise direktor Martin Lengi, strateegilise planeerimise osakonna juhataja Erik Ernits ja teehoiu korraldamise osakonna juht Erkki Vaheoja.
Maanteeamet paigaldas hiljaaegu uue kiiruskaamera Kohila valda, Urge külla, kevadel tõsteti 3 kiiruskaamerat aga teise asukohta. Kaamerakappe on rohkem kui mõõtesüsteeme, mida märtsi seisuga oli kokku 46, kuid neid tuleb järjest juurde.
Miks ei mõõdeta teelõikudel keskmist kiirust?
Mis aga on seni takistanud teatud teelõikudel keskmise kiiruse mõõtmist nii nagu mujal Euroopas? Probleemile heidab valgust Maanteeameti strateegilise planeerimise direktor Martin Lengi:
“Teelõigul keskmist kiirust mõõtvate kiiruskaamerate kasutuselevõttu on Eestis ka kaalutud, kuid lähima kolme aasta jooksul neid Eesti teedele ei tule. Põhjuseks on nii rahaline pool kui ka andmekaitselised piirangud.”
Keskmise kiiruse kaamerate kasutuselevõtt aitaks Eesti teedel keskmisi kiirusi vähendada ja suurendada seeläbi liiklusohutust.
“Maanteeameti hallata ning eest vedada on liiklusohutusprogramm, mille tegevuskava vaadati jaanuaris 2019 üle. Toona tutvustati võimalikke tegevusi, mida võiks teha liiklusohutuse suurendamiseks,” selgitas Lengi.
“Tegevuste raames pakkusime välja ka keskmise kiiruse mõõtmist, aga see ei leidnud liikluskomisjoni toetust ja seetõttu me seda liiklusohutusprogrammi rakendusplaani aastateks 2020-2023 ka ei lisanud.”
Ettepanek lükati komisjoni poolt tagasi kahel põhjusel: esiteks andmekaitse – keskmise kiiruse mõõtmiseks on vajalik üles pildistada kõik kaameratest möödujad. Kes ja kui palju kiirust ületas, selguks alles tagantjärele ning pildile jääksid sel juhul ka need, kes seadust ei rikkunud. Seaduse silmis on sel juhul tegu privaatsuse riivega.
Teine põhjus on rahaline: süsteemi käivitamine läheks hinnanguliselt maksma miljon eurot ja ühe kiiruskaamera hooldus maksaks ligi 6000 eurot aastas.
“Võrreldes seda mõjuga, mida süsteemiga hinnanguliselt saavutaks, siis umbes 100 km katmisel saavutaksime aasta jooksul ligikaudselt kahe inimelu kokkuhoiu,” võttis Martin Lengi keskmise kiiruse mõõtmise teema kokku.
Juuli lõpus lahkas sama teemat põhjalikumalt ERR uudisteportaal.
Miks kiiruskaamerate trahvid registris ei kajastu?
PPA juhtivkorrakaitseametnik Sirle Loigo ja politseinõunik Elari Kasemets, kes mõlemad on innovatsioonitiimis, kus otsitakse uusi lahendusi liiklusohutuse suurendamiseks, on rääkinud seadusemuudatuse vajadusest, mille põhjal saaks kiiruskaamerate tehtud trahvid automaatselt liita karistusregistriga – see võimaldaks korrakaitsjail kiiresti korduvrikkujaid tuvastada.
Maanteeameti strateegilise planeerimise osakonna juhataja Erik Ernits karistusregistrisse kandmist ei toeta, ent tõdeb, et uues veapunktisüsteemis võiks neid arvestada:
“Maanteeamet ei toeta kiiruskaamerate trahvide kandmist karistusregistrisse – arutlusel on olnud küsimus, kas ja millistel tingimustel võiksid kirjalikus hoiatamismenetluses fikseeritud kiiruseületamised saada sisendiks isikule liiklusrikkumise eest omistavatele veapunktidele,” rääkis Erik Ernits.
“Maanteeameti seisukohast peaks liiklusjärelevalve käigus kujunema tervikpilt liikleja rikkumistest ja paadunud rikkujatega peaks tegelema ka siis, kui nende rikkumised fikseeritakse kiiruskaameraga.”
Ennekõike tekitaks see muudatus liiklejates tunde, et vahelejäämise risk on suurem: “Kiiruskaamerate trahvid võiksid olla aluseks veapunktide määramisel,” selgitas Ernits MNTA seisukohti. “Kui kiirust korduvalt ületatakse, peaksid järgnema veapunktisüsteemis määratud tagajärjed.”
Õiguslikult ja protsesside poolest on keeruline seda korraldada nii, et automaatjärelevalve eeliseks olev kiirus oluliselt ei kannataks, aga tagajärg mõjutaks just sedasama juhti, kes vastutustundetult käitub.
“Veapunktisüsteemi rakendamise esimeses etapis me neid rikkumisi siiski veel ei kaasaks – kiiruskaameratega fikseeritud rikkumised võiksid lisanduda hilisemas etapis, kui lihtsamini teostatav osa juba mõistlikult töötab,” pakkus Ernits välja.
Kas teetööde ajal seadistatakse kaamerad ümber?
Suviste teetööde piirkonda jäävad ka kiiruskaamerad. Küsisime Erkki Vaheojalt, teehoiu korraldamise osakonna juhatajalt, kas selleks ajaks seadistatakse kiiruskaamerad ümber ajutisele kiiruspiirangule või lülitatakse välja, sest kui 90 km/h alas on lubatud sõita 30 km/h, siis nii naglasid juhte, kes ikka 100 km/h sõidaksid, eriti ei ole.
“Kiiruskaameraid ümber ei seadistata, vaid teetööde piirkonda jäävatest kappidest tõstetakse mõõteseadmed ümber teistesse. Kuna ehitusobjektidel võib liikluskorraldus muutuda iga natukese aja tagant, siis ei ole pidev kaamerate ümberseadistamine mõistlik.”
Kas kaameraid tuleb juurde?
Küsimusele, kas ja kui palju tuleb tänavu veel kiiruskaameraid juurde, vastas Vaheoja, et tänavused uued ongi juba üleval ning käib kolme kaamera seadistamine:
- Ääsmäe–Haapsalu–Rohuküla maantee km 59,5, suund Haapsalu–Tallinn
- Tallinna–Rapla–Türi maantee km 15,4, suund Tallinn–Rapla.
- Tallinna–Rapla–Türi maantee km 16,4, suund Rapla–Tallinn.
“Sel aastal on plaanis tõsta ka üks Tartu maanteel Võõbu-Mäo ehitusobjektile ette jäänud mõõtekapp ümber Tartumaale Tiksojale. Tööle hakkab kaamera arvatavasti 2021. aastal,” rääkis Vaheoja töökavast. Seda, kus ja kui palju kaameraid on, saab vaadata Maanteeameti kodulehelt.
Kui tihti kiiruskaameraid hooldatakse?
Kiiruskaamerad ei ole asi iseeneses, vaid tundlik elektroonika, mida tuleb regulaarselt seadistada ja hooldada ja see maksab igal aastal päris kenakese summa.
“Kiiruskaamerad läbivad korralise hoolduse kaks korda aastas (sh ka taatlemise) ning maksumus jääb 215 000 euro kanti,” andis teehoiu korraldamise osakonna juhataja Erkki Vaheoja täpse vastuse.
Kaanepilt: Maanteeameti pildipank
