2003. aastal tuli Tesla ja tõi kaasa elektriliste sõiduautode buumi. 2017. aastal tegi Tesla veel ühe kübaratriki, lubades teedele tuua isejuhtivad elektriveokid. Ameeriklaste uljaste uudiste taustal ei saa teised tootjad kehvemana näida. Valisime välja seitse põnevamat arendajat.
Tesla on mitut puhku pannud alguse protsessidele, mis pikas perspektiivis muudavad sõidukite paradigmat. Ent ameeriklased ei ole kaugeltki ainsad, kes edukalt uusi tehnoloogiaid kasutusele võtavad, nad on lihtsalt häälekad.
Isejuhtivate veokite maailmas käib vilgas arendustöö ja mõõduvõtmine. Ettevõtted ühinevad, testitakse uusi tehnoloogiaid ja mõeldakse seadusandluse uuendamisele. Taas kord on Ühendriigid, sh California üks kohti, kus autonoomseid raskeveokeid testida.
See ilus päev, kui isejuhtivad veokid normaalsuseks muutuvad, läheneb vältimatult. Õigem oleks öelda, see päev on juba saabunud, sest elektrilised veokid, millel on olemas osaline autonoomne sõiduvõimekus, on eri maailmanurkades teedel liikvel.
On palju ettevõtjaid, kes täisautonoomsele juhtimisele üleminekut pikisilmi ootavad, sest sellega kaasneb tootlikkuse kasv, kütusesääst ja kulude kokkuhoid.
Tõenäoliselt toob see kaasa ka ulatuslikumaid muudatusi teeliikluses. Paraku pole kõik muudatused lillelised – päris kindlasti mõjutab iseveokite tulek oluliselt praeguste veokijuhtide tulevikku.
Kes on valdkonna põhitegijad?
Kuigi Uber teatas möödunud aastal automaatveokite programmi lõpetamisest, et keskenduda isejuhtivate sõiduautode arendamisele, jätkavad mitmed ettevõtted pühendunult selle valdkonnaga tegelemist. Valdav enamus neist tegutseb Ameerika Ühendriikides. Ent mitte ainult.
Daimler
Daimler on üks esimestest alustajatest. Automaatveoki testimisega tegeldakse 2014. aastast alates. Daimleri lahendus on kombinatsioon isejuhtivast veokist ja veokijuhist, kes võtab kontrolli üle siis, kui maanteelt asulasse suunduda.
Daimler plaanib käiku lasta täisautomaatsete veokite arenduskeskuse Oregoni osariigis Portlandis. Ameerika pole ainus, kus isejuhtivaid veokeid testitakse – M-B iseautod kompavad piire Saksamaal.
Waymo
Waymo on Google’i emaettevõtte Alphabeti haru. Üllatav, aga tõsi: Waymo on enam kui aastajagu tegelnud Californias ja Arizonas oma veokite testimisega.
Atlantas katsetatakse veokeid, mis toimetavad kaupu erinevatesse Google’i andmekeskustesse. Kõik veokid on varustatud radarisüsteemiga maanteedel navigeerimiseks ja juhiga, kes võtab juhtimise üle ohuolukorras.
Tesla
Tesla esimene täiselektriline ja peaaegu isejuhtiv veok nägi ilmavalgust 2017. aastal. Tesla veokite isejuhtimist võimaldab sõiduautodel kasutatava autopiloodiga sarnane tarkvara.
Autopiloot kujutab endast poolautomaatset süsteemi, milles kiirendust, pidurdust ja roolimist juhib arvuti, inimene on aga siiski kogu aeg roolis.
Tesla eesmärgiks on luua lahendus, milles automaatveokid sõidavad jadana juhtveoki järel, seda aga juhib inimene.
Embark
Embark asutati 2016. aastal San Franciscos. Nende lahendus on suunatud sellele, et juht ise peaks vähem tegelema otsese veokijuhtimisega.
Selleks automatiseeritakse veoki liikumine maanteel, kuid asulasse sõidul võtab kontrolli üle autojuht. Embark testib oma veokeid marsruudil El Paso, Texas – Palm Springs, California.
Viimasel ajal ei ole Embark’ist palju kuulda olnud, arendatakse B prototüüpi, mis mullu sai tugeva rahasüsti (u 28 mln eurot). Tõenäoliselt saame sügisel uutest edusammudest rohkem teada.
TuSimple
TuSimple on ettevõte, mis paikneb Hiinas (Pekingis) ja Ameerika Ühendriikides (San Diegos Californias). Lisaks on neil ka testimisrajatis Tucsonis, Arizona osariigis, kus veokid on maha sõitnud enam kui 15 000 miili (24 000 km).
Veokitel on kasutatud kaameratehnoloogiat, erinevalt enamiku autonoomsete veokite radartehnoloogiast. Ettevõtte kinnitusel on see lahendus maanteel toimuva tuvastamisel efektiivsem, aga ka odavam.
TuSimple veokite juht peab olema kõrge kvalifikatsiooniga ning viibima roolis kogu aeg – seega pole ohtu, et veokijuhi amet selle ettevõtte mahitusel maailmast kaoks. TuSimple plaanid puudutavad esialgu vaid üksikuid veokeid nii USAs kui ka Hiinas.
Volvo Trucks
Möödunud aastal Hannoveris toimunud IAA tarbesõidukite messil tutvustas Volvo Trucks Vera veokit – see on autonoomne täiselektriline tarbesõiduk, mis vähendab transporditeenuste keskkonnamõju, muudab need ka turvalisemaks ning vähendab inimressursi osatähtsust teenuse osutamisel.
Tegu ei ole tavapärase raskeveokiga vaid sõidukiga, mis sobib regulaarvedudeks. Pikemas perspektiivis on plaanis pakkuda uudseid võimalusi transpordiettevõtetele, mis vajavad korduvateks vedudeks mugavaid transpordilahendusi – näiteks osutavad kauplustele ja ladudele kaubaveoteenust.
Märksõnadeks on lühikesed vahemaad, suured kaubakogused ja tarnete eksimatu täpsus. Tüüpiliseks näiteks on logistikakeskuste vahel toimuvad veod.
Vedudeks kasutatakse isejuhtivaid veovõimega elektriautosid, mis on ühendatud pilvepõhise teenusvõrgu abil logistikakeskustega.
Sõidukid on varustatud innovaatiliste autonoomse juhtimise süsteemidega, mis suudavad määrata oma asukoha mõnesentimeetrise täpsusega, analüüsivad liiklusolusid ja reageerivad neile eriti täpselt ja kiiresti.
Vedude toimimist jälgitakse juhtimiskeskuses, kus hoitakse silma peal veokite asukohal, akude laetusel, koormatel, hooldusvajadustel ja paljudel muudel parameetritel.
Nii nagu tööstuslike protsesside juhtimisel, on ka selliste vedude puhul valitud kiirused ja teekonnad selliselt, et vältida asjatut ajakadu ning tagada võimalikult suur tarnete täpsus.
Enam ei ole vaja puhverladusid ja seeläbi välditakse ka kaasnevaid kulusid. Samal marsruudil kulgevad veokid teevad koostööd ja tarned toimuvad optimaalselt.
Volvo Trucksi transpordilahendust arendatakse koos valitud koostööpartneritega edasi päriselu olukordades. Vera on ilmselt üks väheseid iseveokeid, mis vähendab inimtööjõu tähtsust sektoris. Põhimõtteliselt on tegu suure pakirobotiga.
Lahendus koosneb isejuhtivatest elektriautodest ja juhtimiskeskusest. Sõidukeid kasutatakse veokitena, mis sobivad kokku tavapäraste haagistega.
Jõudu annab ainult elekter, jõusüsteem on heitmevaba ja sõiduk ei tekita müra. Vera jõuülekanded ja aku on sarnased neile, mida kasutatakse Volvo Trucksi elektriveokitel.
https://www.youtube.com/watch?v=hKAm8sAkvcg
Traton Grupp
2018. aasta IAA suurim uudis oli katusfirma Traton AG loomine. See koondab MAN, Scania, Volkswagen, Caminhões e Ônibus ja RIO kommertssõidukite tootjad. Iga bränd jätkab iseiseisvalt arendustöid, aga kõik suuremad strateegilised otsused tehakse ühiselt.
Tratoni üks sihte on kommertssõidukite elektrifitseerimine ja isejuhtivate tehnoloogiate kasutuselevõtt nii veokitel, bussidel kui ka väiksematel kaubaveoautodel.
Seni on oma plaanidest täiselektriliste isejuhtivate veokite arendamisel kõige rohkem rääkinud rootslaste Scania. Esmakordselt näitas tootja kahte isejuhtivat veokit 2016. aastal. Möödunud aastal tutvustati uut autonoomse juhtimise taset Scania ja ka MAN veokitel.
Probleemid isejuhtivate veokite arendamisega
Raha on investeeritud määratu hulk, uurimistöid ja testimisi tehakse lakkamatult, kuid lahendust ootavad endiselt turvalisust ja ohutust puudutavad küsimused.
Google on oma isejuhtivaid autosid testinud juba aastast 2011 ning läbi on sõidetud miljoneid kilomeetreid. Kogu selle aja jooksul on toimunud 20 õnnetust, neist vaid ühel korral oli süüdi isejuhtiv sõiduk.
Nii julgustav kui see fakt ka poleks, on tõsiasi seegi, et isejuhtivad veokid ei ole päriselt võrreldavad samade omadustega sõiduautodega.
Veokid on suuremad, raskemad, neil ei ole samaväärset manööverdusvõimet, pidurdusmaa on oluliselt pikem ja veok võtab ka teel rohkem ruumi.
Probleem on ka selles, et sensorid paiknevad kabiini katusel, seal aga võib neid pimestada ere päikesevalgus või häirida muud ilmastikunähtused.
Sensorid ei pruugi kõrgelt väga täpselt sõidukeid ja suuri teetähiseid eristada. Kõik see kokku tähendab, et autonoomne veok võib linnakeskkonnas olla üsna probleemne, et mitte öelda – lausa ohtlik.
Millal see päev lõpuks koidab?
Tsiteerides veebiväljaannet Business Insider: “Tehnoloogialiidrid ja finantsinstitutsioonid on veendunud, et isejuhtivad veokid muutuvad normiks juba järgmise kümne aasta jooksul.”
Mitmete valdkonnatundjate hinnangul näeme ilmselt tõepoolest enne automaatveokeid ja alles seejärel isejuhtivaid sõiduautosid.
Põhjuseks asjaolu, et suhteliselt lihtsam on programmeerida isejuhtivat veokit sõitma maanteel, võrreldes sõiduautode ja linnatänavatega.
Kõik need arvukad edukalt sooritatud testimised annavad tunnistust, et maailm näib olevat valmis selleks, et sõidukeid juhib enamal või vähemal määral tehnoloogia.
Tööd on veel mõistagi kõvasti, kuid usutavasti pole pääsu sellest, et lähima kümnendi jooksul näemegi täisfunktsioneerivaid isejuhtivaid veokeid.
Aga mis siis rekajuhist saab?
Kindlasti ei jää kõik veokijuhid tööst ilma. Pigem isegi vastupidi, tööd võib juurde tulla. Kõik ülalmainitud ettevõtted testivad oma veokeid kindla plaaniga, et juht peab alati siiski olemas olema ja vajadusel sekkuma.
Teel liikuva veoki puhul on liialt palju pisiasju, mis kontrolli alt väljudes võivad saatuslikuks saada, seega ilma inimeseta ei saa.
Kuna prognooside kohaselt toob isejuhtivate veokite kasutamine kaasa maanteetranspordi kasvu, võibki tulevikus olla veokijuhtidele hoopis rohkem tööd! See töö mõistagi muutub oluliselt.
Automaatveoki juht ei tegele enam otseselt auto juhtimisega. Pigem sarnaneb see lennukipiloodi tegevusega. Veok suudab ise sõita, kuid juht hoolitseb selle eest, et kõik on kontrolli all ja turvaline.
No umbes nii nagu me täna näeme pakiroboteid toimetamas – need sõidavad ise, aga kuskil on keegi, kes silma peal hoiab ja seisab iga hetk hea probleemide lahendamise eest.
Niisiis on veokijuhtide jaoks tulevik arvatust helgem, nende töö tähtsus ja vastutuse ulatus kasvab oluliselt. Tõenäoliselt ei piisa edaspidi enam ainult vastava kategooria juhiloa olemasolust, vaja on ka IT-alaseid oskusi ning võimet näha üldpilti ja mõelda… nagu tuleviku iseveok.
Materjale sirvis Lena Murd. Videod: tootjad. Kaanepilt: Volvo Vera
